Reede, 24. mai 2019

Eeltutvustus ehk lühidalt meist

Jõudsin ükspäev tõdemuseni, et varem või hiljem jääb ainult käsitööst kirjutamine mulle piiravaks - mingi hetk saan kirjeldatud kõik, mis mul sel hetkel tehtud on, ning ka parima tahtmise juures iga nädala-paariga päris uut asja valmis ilmselt ei saa. Küll aga tuleb mulle kirjutamistuhin peale tihedamalt, kui näpud õmmelda jõuavad. Seetõttu toon blogisse sisse ka natuke isiklikumat tooni, kuigi seda võrdlemisi anonüümselt. Kirjutamine on mulle alati meeldinud ning teadmine, et minu kirjutistele leidub ka lugemishuvilisi, on ainult inspireeriv.



Ma olen 26-aastane, pärit Tallinnast. Ülikooli ajal olin põhiliselt Tartus ja nüüd oleme kõik koos tagasi Harjumaal, kuhu meil eelmisel aastal ka oma maja valmis. Pool aastat pärast ülikooli lõppu leidsin ma endale eriala-lähedase töö, kust ma natuke üle kahe aasta tagasi lapsehoolduspuhkusele jäin. Nüüdseks on meil võsukesi juba kaks, mõlemad tüdrukud - üks 2-aastane ja teine viie kuune. Mulle on öeldud, et ma olen väga perele pühendunud. Mul endal päris nii enesekindlat tunnet ei ole - koguaeg jääb mulje, nagu ma teeks pigem liiga vähe ja ma peaks nende jaoks veelgi rohkem tegema. Ometigi kulub 97% mu ajast ja ressursist tõesti just sinna valdkonda. Iseloomult olen ma melanhoolne pessimist ning pigem isegi liiga realistlik (ma polegi kindel, kas need asjad on omavahel vastanduvad või just ühelaadsed). Õnneks leidub viimasel ajal siin oma pere keskel nii mõndagi, mille üle ikka pidevalt ka õnnelik olla. Kui mul on hea tuju, siis ma tunnen jah, et nii on elu justkui kohe lihtsam, kui ise nii palju ei masetse. Aga no pidev rõõmutsemine ei ole lihtsalt minu loomuses.

Sama ei saa öelda aga meie noorima kohta, kes on iseloomult igavene rõõmupunn 😊 Nii kui temaga natukenegi jutustada/tegeleda, siis tal on koheselt suu kõrvuni ja jutustab hoolega vastu. Viimasel ajal on mul tunne, et enamus päevast möödub tal mänguasjade peale karjudes - "miks te nii kaugel olete!??!" - kuigi ta ise on see, kes ennast tagurpidi pidevalt neist eemale lükkab. Paar korda olevat ta ennast eneseteadmata ka edaspidi tõmmanud ning vahepeal ajab ennast hoolega ka juba käpuli. Meie suureks üllatuseks on ta endiselt rinnalaps - samas vanuses oli suurem plika juba mõnda aega üleni pulbripiima peal olnud, sest kaalu lihtsalt ei tulnud muidu piisavalt juurde. Väiksemal aga imemisega probleeme ei tundu olevat. Aktiivsem, kui esimene laps, oli ta juba kõhus - pidev möll käis, nii et kõht aina edasi-tagasi vappus. Suure tõenäosusega on ka tulevikus nii. Juba praegu annab ta koheselt häälekalt märku, kui vankris ärkab, miski häirib vms. Suurimaks murekohaks on hetkel vist hambad - vähemalt ma eeldan, et see on see põhjus, miks ta viimasel ajal nõnda rahutu on olnud. (Esimesed lõikusid juba hulk aega tagasi.)

Suurem tüdruk on seevastu beebist peale hästi rahulik olnud. Näiteks polnud meil raadiosaatjatestki väga kasu. Kui ta kärus ärkama juhtus, siis ta lihtsalt tšillis seal ja vaatas niisama ringi, aga mitte üht piuksu ei teinud. Käisime teda magamise ajal vahepeal niisama igaks juhuks kontrollimas ja nii mõnigi kord avastasime - oi näe, ärkvel on. Mõnikord reageerisime aga alles selle peale, kui raadiosaatja tema mängimise peale midagi edastas. Praegu on ta muidugi korralik "kohutav" kahene. Pidavat üks hullemaid vanuseid olema (vähemalt kuni teisme eani...?). KÕIKE on vaja ise teha ja kui ei lasta esimese hooga või ei saada temast aru vms, siis on kohe kisa taevani. Praeguseks oleme selle õnneks enam-vähem kontrolli alla saanud... ma arvan. Vähemalt ei ole olukord päris kontrolli alt väljas, kuigi vahel tulevad need hood nii lampi ja praktiliselt ilma põhjuseta. Tegelikult on ta väga tubli tüdruk ja mitte ainult viisil, mida iga vanem oma laste kohta ütleb. Ta läheb mööda koridori ühest toast teise ja paneb lahti unustatud vetsu ukse nii muuseas teepeal kinni. Kui mõni asi, seda ära pannes, ümber kukub, siis ta tuleb kohe uuesti tagasi ja paneb selle ilusti püsti. Mingi kord ei saanud ta enne kas õue või magama minna, kui oli kõik mänguasjad ilusti õigetele kohtadele ära pannud (see on siiski pigem erand kui reegel). Kui ta näeb, et mõni tass vms on elutuppa lauale unustatud, siis ta läheb viib selle sõnagi lausumata ise kööki ära. Kui palud tal ühe ukse kinni panna, teeb ta seda kõigi ustega, mis läheduses on. Kui tal miski ebaõnnestub, tahab ta koheselt seda õigesti uuesti teha (nt kui tooli pealt alla tulles komistab või kukub natuke, siis ronib ta kisaga kohe uuesti toolile ja tuleb ilusti uuesti alla). Jne jne. Ja ta on alles 2!
Juba ta sünnist saati me ikka ja jälle vaatame teda ja imestame - "millega me sellise imelapse väljateeninud oleme?"

Mu mees on minust paar aastat vanem. Me kohtusime ülikooli ajal läbi ühiste tuttavate ning nüüdseks oleme üle kuue aasta koos olnud ning pea 3 aastat abielus. Esimeste koosoldud aastate jooksul olime küll sunnitud suhteliselt palju lahus elama (eri linnades või vahepeal isegi eri riikides), kuid lõpuks jõudsime siiski koos Tallinna. Töö on tal 8-17, nii et enamasti saame õhtud kodus koos veeta, kuid suhteliselt palju tuleb tal ette ka tööasjus ringisõitmist, mis tähendab kas hiliseid õhtuid või vahel isegi mitut päeva äraolemist. Iseloomult on ta hooliv ja minuga väga arvestav. Õnneks ta saab aru, et lastega kodus olemine ei ole päris ainult lust ja lillepidu ning üritab mind alati võimalikult palju aidata. Selle poolest on mul temaga vedanud, muidu oleksin ma päris hullumas. Lastega on ta hämmastavalt osav - tema jaoks ei ole probleemi nendega ühist tegevust leida või neid oma tegemistesse kaasata. Iseloomult on ta minust mitmeti väga erinev - näiteks see, kui üdini optimistlik ta olla suudab. Kuid asi, mis on meid algusest peale tugevalt sidunud, on ühesugune mõttelaad. Eriti just laste kasvatuse poolest.


Kolmapäev, 15. mai 2019

20. nädala laul

"Set It All Free"

Scarlett Johansson
(from "Sing" soundtrack)


I followed my heart into the fire
Got burned, got broken down by desire
I tried, I tried
But the smoke in my eyes
Left me blurry, blurry and blind

I picked all the pieces up off the ground
Got dirt on my fingers but that's gone now
Got the glue in my hands
And stickin' to the plan
Stickin' to the plan that says, I can...

Do anything at all
I can do anything at all

This is my kiss goodbye
You can stand alone and watch me fly
'Cause nothing's keeping me down
Gonna let it all out
Come on and say right now, right now, right now
This is my big "Hello"
'Cause I'm here and never letting go
I can finally see
It's not just a dream
When you set it all free, all free, all free

You set it all free

I was a girl caught under your thumb
But my star's gonna shine brighter than your sun
And I will reach so high
Shoot so far
Gonna hit, gonna hit, hit every target

Make it count this time
I will make it count this time

This is my kiss goodbye
You can stand alone and watch me fly
'Cause nothing's keeping me down
I'm gonna let it all out
Come on and say right now, right now, right now
This is my big "Hello"
'Cause I'm here and never letting go
I can finally see
It's not just a dream
When you set it all free, all free, all free

You set it all free
You set it all free
You set it all free

This is my kiss goodbye
You can stand alone and watch me fly
'Cause nothing's keeping me down
I'm gonna let it all out
Come on and say right now, right now, right now
This is my big "Hello"
'Cause I'm here and never letting go
I can finally see
It's not just a dream
When you set it all free, all free, all free

You set it all free
You set it all free
You set it all free
You set it all free
You set it all free