Teisipäev, 25. august 2020

Rööprähklus - uus normaalsus või enesehukatus?

Ma olen alati ennast rööprähklemises (multitasking) heaks pidanud. Teadupoolest on ikka naised selles paremad kui mehed ja ma olen alati uhke olnud kui osav ma selles olen.

Ma arvan, et minu rööprähkelmine sai alguse juba koolieas, kui käsitöötundides oli vaja sokke kududa. Mulle väga meeldis kududa, mul edenes see hästi ja tihti sisustasin õhtuid teleka vaatamise kõrvalt kududes. See on esimene tegevus, millega ma nii konkreetset topelt-tegevust mäletan. Mulle hakkas selline mitme asjaga tegelemine niivõrd meeldima, et sellest ajast saati olen tundud pidevat tegutsemise vajadust. Enamasti tunnen ma telekat vaadates, et mul hakkab igav ja mul on tung midagi muud veel sama-aegselt teha. Olles viimasel ajal pidevalt väga väsinud, olen ma reaalselt pingutanud, et ma suudaks telekast mõnda filmi või sarja vaadata ilma, et mul läheks vaja kõrvalist tegevust, et äkki ma saan nii natukenegi rohkem puhata. Selleks kõrvaliseks tegevuseks pole juba suhteliselt ammu enam kudumine, küll aga näiteks telefoniga mängimine, ristsõna lahendamine (eelkõige nt jaapani mõistatused vms, rohkem joonistamise laadis, kui et kirjutatavad) vms käeline ja mitte alati just väga suurt tähelepanu nõudev tegevus. Ka ülikoolis võtsin tihti läpaka loengu ajal lahti just selleks, et ma saaks kuulamisega paralleelselt arvutis mõnda kaardiladumise vms mängu mängida. Alternatiivina oli tihti kasutusel ka paberilehel numbrimängu mängimine või niisama kritseldamine. Ma tundsin, et just nii suudan ma räägitule rohkem keskenduda, ilma et mul igav hakkaks. Ma eeldan, et see võib-olla hoidis mul mõtet ringi rändamast.

Hetkel harjutame me mõlemat last erinevatesse kohtadesse hoidu ja lasteaeda. Umbes kuu aega käisid nad koos samas hoius, aga seal on ainult väiksemad lapsed. Suurem sai nüüd kodu lähedale lasteaeda, kus noorimad ongi 3-aastased. Sügisel hakkame me mehega rohkem jagama, kes keda kuhu viima hakkab, aga hetkel sõidan mina üksi nendega mitu korda päevas edasi-tagasi erinevate kohtade vahet. Hakates tüdima pidevast sõitmisest, otsustasin hakata sõidu ajal kuulama audioraamatut. Algselt pidasin silmas juturaamatuid, kuid siis hakkas mulle silma üks teine: "Ikigai: The Japanese secret to a long and happy life". Seal räägitakse palju erinevatest eluviisidest ja eelkõige sellest, kuidas on elanud oma elu, ja praegugi veel elavad, maailma vanimad inimesed. Üks läbiv teema on oma Ikigai leidmine - miski, mis annab su elule eesmärgi, innustab sind igal hommikul ärkama. Miski, mis on väärt elamist.

 


Ma samastusin selle raamatu teemaga koheselt, sest see on täpselt see, mille poole ka mina siin viimased poolteist aastat isekeskis tugevalt püüelnud olen. Ma kuulasin innukalt ja kujutasin elavalt ette, kuidas oleks ise elada sellises täiesti teistsuguses ühiskonnas, nagu raamatus kirjeldati. Ühiskond, kus ei olda puhtalt oma kasumi peal väljas, vaid elatakse omas rütmis ja rahus, kaasatakse ning ka aidatakse teisi, ilma vastutasu lootmata. Kus omandist ja saavutustest olulisem on üldine heaolu ja õnnelik elu. Ja siis jäi mul kõrva üks huvitav fakt. Rööprähklemine - just see sama asi, mille poole mina justkui pidevalt püüdlen - toob rohkem kahju kui kasu. Ma ei ole kunagi varem sellele niimoodi mõelnud. Väidetavalt keskendudes ühele asjale korraga, oled sa kuni 60% produktiivsem, kui multitask'ides. Sa suudad paremini keskenduda, sa saavutad rohkem ja väsid vähem. 

See oli minu jaoks täiesti uus mõttemaailm. Mulle on multitasking alati jätnud produktiivsema mulje. Ma sain sokid kootud, meelelahutusega paralleelselt. Ma sain õppematerjalid omandatud, kaotamata liialt tähelepanu. Isegi igapäevaselt lapsega - veelgi enam, mitme lapsega - tegeleme me ju mitme asjaga korraga. Ükskõik, mis sa teed. Teed süüa, aga samal ajal jutustad lapsega või mängid temaga. Jälgid ja abistad last söömise juures, kuid jooksed ise kööki koristades ja nõudepesumasinat tühjaks tõstes ringi. Oled lapse jaoks pidevalt kõrval olemas, kuid samal ajal ajad telefonis 'tähtsaid asju' või loed uudiseid. Ajad abikaasaga juttu ja üritad samal ajal jälgida, mida lapsed teevad või teie jutule vahele hõikavad. Lisaks kõigele sellele, tunnen ma pidevat vajadust taustamüra järele - koguaeg peab mängima kas raadio või niisama taustamuusika. Mida rohkem ma sellele mõtlema hakkasin, seda rohkem ma nägin olukordi, kus ma rööprähklesin. Kasvõi seda sama raamatut kuulates siis, kui ma autoga sõitsin või suppi keetsin. See viimane oli see hetk, kui raamatus räägiti multitasking'ust. Ma taipasin, et isegi selle kuulamise ajal tõmblesin ma mitme asja vahel - üritasin retsepti lugeda, suppi keeta, kartulit lõigata ja lisaks veel tähelepanelikult raamatut jälgida. Ma avastasin, et ma tegelen mitme asjaga korraga, PIDEVALT, TERVE PÄEV ja IGA PÄEV.

Alustades sellest samast supikeetmise hetkest, hakkasin ma ennast rohkem jälgima. Ma taipasin, kui väga mulle meeldis süüa teha nii, et ma sain tegeleda ainult söögiga, ilma et mul oleks kõrval segavaid faktoreid (nt lapsi, kes olid too hetk mehega koos õues). Kui supp vajas tähelepanu, panin raamatu pausile. Kui supp kees iseseisvalt, istusin ja kuulasin rahulikult raamatut. Nõudepesumasinat tõstsin tühjaks siis, kui supp oli juba valmis. Kui ma sõin suppi, siis esimest korda üle pika aja, ma lihtsalt istusin ja sõin, ilma et oleks vaja olnud samal ajal telefoni näppida või telekat vaadata vms. Ja see kõik pakkus mulle äärmist rahuldust. Ma taipasin, et ma ei tee päevad otsa muud, kui muudkui jooksen ringi, tegelen millegagi ja hüplen korraga mitme erineva tegevuse vahel. See ei tähenda, et ma nüüd päevad otsa ainult lebotaks diivanil vms. Ei, üldsegi mitte. Ma endiselt tegelen pidevalt millegagi ja vähemalt sama paljud asjad saavad tehtud, aga seda kuidagi rahulikumas tempos. Kuigi see vajab vahepeal väga konkreetset jälgimist ja hoidumist, üritan ma teadlikult vältida mitme asjaga korraga tegelemist. Ma ei tunne enam nii pidevat "ringi tõmblemise" tunnet, ega ka vajadust selleks. Ma keskendun igale asjale eraldi ja mingil viisil annab see mulle rahuldust ja just rahu. Olgu see köögi koristamine, raamatu kuulamine või lastega mängimine.

 


Leia, mida sa naudid, ja keskendu just sellele. Isegi kui see, mida hetkel teha on vaja, ei ole just su lemmikutegevus, on see siiski hulka nauditavam ja kiiremini läbitav, kui sa keskendud ühele asjale korraga ja ei ürita seda muu asja kõrvalt teha. Lõpeta jooksmine. Aega on ja see ei kao kuhugi. 

Ja mis kõige tähtsam - pööra tähelepanu selle, mida ja kuidas sa midagi täpselt teed.

Pühapäev, 17. mai 2020

Imeline emadepäev

Nädal tagasi oli minu elu neljas emadepäev, kuid peab tõdema, et see oli esimene, kus ma tõesti tundsin, et see on tore ja eriline päev. Päris esimene emadepäev ununes meil praktiliselt ära. Beebi oli alles paari nädalane ja mõte emaks olemisest ja veelgi enam emadepäeva tähistamisest oli niivõrd uudne, et alles vahetult enne magamaminekut, hilisõhtul meenus, et võiks ju vähemalt lapsega koos piltigi teha. Järgnevad aastad, ma üritasin meeles pidada, et võiks ju vähemalt lastegagi koos pilti teha. Eriti kuna enamus pilte igapäevaselt kodus teen mina, siis piltidel kajastub mind ennast eriti vähe.
See aasta oli mul emadepäevaga kindel eesmärk - ma tahan endast koos lastega saada vähemalt ÜHTE ilusat pilti ja et oleks lihtsalt üks tore koosveedetud päev. Viimasel ajal olen ma mõnel korral vist oma ootused liiga kõrgele seadnud, et mida kõike ühe päeva jooksul koos ära võiks teha, et see eriti tore oleks ja siis kokkuvõttes on asi ikka luhta läinud. Kartsin ka seekord, et võib nii minna, seega üritasin mitte liiga palju kriteeriume vms ette seada, samas salamisi ikka lootsin nii mõndagi. Ja peab ütlema, et selle aasta emadepäev oli lihtsalt... IMELINE. Ma jäin niiiii rahule! Ma olin niiii rõõmus selle päeva üle!

Kui me tavaliselt vabadel päevadel magame kordamööda hommikuti pikemalt ja mees ütles eelmisel õhtul, et homme on sinu päev, sina saad magada (kuigi olin eelmine päev juba pikemalt maganud), siis seekord ütlesin ma ei! Minu jaoks on mõnus hommik selline, kus saab kõik koos perega rahulikult ärgata ja asjatseda. Et ei pea kumbki üksi hommikul kahe lapse vahet rabelema ja kõike ise ära tegema. Magasime kõik koos, kaua magasime, ca 8:30-9ni (mis on meie puhul võrdlemisi hiline hommik). Kui me suurema tüdrukuga alla korrusele jõudsime, saatis mees mind elutuppa ootama. Peagi tulid nad lastega magamistoast, kolme uue t-särgiga minule, kummalgi lapsel üks seljas, ja tõid mulle oma krundilt korjatud nurmenukud. Tüdrukud olid nii nunnud minu särkides, mis neile olid nagu ülipikad kleidid, samas täpselt parajad, et käimist ei seganud. Väiksem plika peab siia maani seda pluusi, mis tal too hommik seljas oli, enda omaks 😃 Iga kord kui ma seda selga üritan panna, nõuab ta selle endale. Ühel korral vastasin talle, et ei, see on emme oma. Ta noogutas, ütles "jahh", läks minu sahtli juurde ja küsis endale teist uut särki 😃 Juba hommikul saime me mõned väga armsad pildid, kuigi mitte mõlema lapsega korraga. Sõime rahulikult kõik koos hommikust, pakkisime võikud endale kaasa ja sõitsime autoga Lohusalu randa.

Randa jalutama mineku plaan oli meil juba ammu ning kui ma nägin, et emadepäevaks lubati ilusat ilma, siis tegime otsuse, et see on see päev, kui läheme. Külma tuule kartuses olime mitu korda randa jalutama minekut edasi lükanud, aga seekord oli ilm täesti ilus, auto näitas vahepeal isegi 19 kraadi. Olin ükskord varem 'skautimas' ka käinud, et kuidas seal ja mõnel teisel pool olukord on, et kas tasub sinna lastega minna. Eelmine kord läksin samuti hommikupoole ja nägin, et siis oli rahulik, aga lõunast hakkas inimesi juurde voorima. Seetõttu alustasime ka seekord pigem varakult. Sõitsime kohe pärast hommikusööki Lohusallu, kuigi reaalsuses tähendas see siiski ca 11:30 kohale jõudmist. Jalutuskäik oli mõnus. 
   Lapsed mängisid liiva, teokarpide ja käbidega, käisid jalgupidi vees (kummikutega) mängimas. Jalutuskäiku alustasime sadamast ning lõpp-punktiks oli suur pikali puu rannas. Kahjuks suurem tüdruk ei olnud väga tujus seal ronida ja pilte teha, pigem mängis oma hiirekesega liivas. Oleme viimasel ajal mitmel korral metsas jms jalutamas käinud ja suuremast plikast on saanud suur jalutus-entusiast. Vahepeal küsis ise juba igapäevaselt, et lähme täna ka pikemale jalutuskäigule. Muidu on ta väga tubli jalutaja, aga tagasimineku alustamine võtab iga kord hulk veenmist. Nii ka see kord. Kuna tahtsime sadama juures muruplatsil ka väikse pikniku maha pidada, innustasime plikat jäätise saamisega, et tagasi sadamani jõuaksime - väiksem oli juba päris väsinud ja ootas pikisilmi oma lõunaund. Piknikuteki muidugi unustasime maha, aga selle asemel tegime väikse pingi-lõuna.  


Lohusalu rand ja sadam ise on hästi ilusad kohad. Ilus pikk liivarand, teepeal leidub puid ja kive lastele mängimiseks. Sadamas on mõnus muul, kus peal on suur muruplats ja mida ümbritsevad suured kivid, mida mööda meil ka suurem plika väga osavalt ringi turnis. Väiksem on kahjuks veel väheke väike ja natuke liiga hulljulge nende veeäärsete kivide jaoks. Veel enne edasiliikumist vaatasid lapsed huviga, kuidas üks väiksem paat sadamast sõitu läks ning nautisid samaaegselt sadama kohviku juures rahnu-suuruste kivide jms äärte peal turnimist. 



Peagi olime aga sunnitud tagasi autosse suunduma, sest väikesel oli juba ammugi uneaeg ja enam hilisemaks seda venitada ei tahtnud. Hakkasime vaikselt sõitma, lapsed autos kustumas ja arutasime isekeskis. Nii ilus ilm, mõnus päev, kuidagi ei tahaks veel koju minna. Nagunii lapsed magavad autos ja väiksem võiks vähemalt paar tunnikest magada... Miks aega raisku lasta? Järgnes mõningane guugeldamine ja saabus otsus sõita Kaisma Suurjärve äärde. Seal olevat matkarada, vaatetorn ja isegi paadisõidu võimalus. Netist leitud info oli küll natukene lahtine - kui pikk matkarada seal ikka tegelikult on ja kaugel vaatetorn on jne. Ka kohale jõudes algselt ühtegi infotahvlit ei leidnud ja järv paistis suhteliselt suur. Kuigi netis oli midagi kirjas ka 1,6km pikkusest rajast, paistis, et pigem on tegu 6-7km pikkuse ümber järve mineva teega. Noh, mis seal ikka, kui me nii kaugele juba tulime, teeme ära. Käru on kaasas, kuhu väiksem panna ja kui suurem peaks väga ära väsima, saame panna tema kärru ja siis on väiksemat lihtsam süles tassida, kui suuremat. 

Järve äärde jõudsime kl 16. Parklast mitte väga kaugele jäi kohe tehisbassein ning laste mänguplatsike mängumajade, liumäe ja ronimisalaga. Teekond sai alguse muidugi sealt ning kasutasime seal juhust ka väike eine oma võikude näol teha. Peagi alustasime ka matkaraja läbimist. Üpris kohe jõudsime ka Kaisma puhkealani, kus oli peopidamise majake ja isegi ujuv saun. Pärast seda aga algas ka see õige matkarada - lõpuks leidus ka üks infotahvel. Sealt nägime, et kogu rada on jah ilmselt ca 6km, aga vaatetornini vaid 1,6km. Super! See tundus väheke realistlikum variant, kui 6km kahe väikse lapsega. Sealt maalt algas ka laudtee. Suurem tüdruk pani sellise entusiasmiga kohe alguses minema, et raske oli sammu temaga pidada. Rahvast kuigi palju ei olnud, mõni üksik seltskond tuli vastu või tagant, keda paar korda oli vaja mööda lasta. Parklaski oli kokku võib-olla 4-5 autot. Mõniaeg enne vaatetorni hakkas suurem tüdruk väsima ja tegime käruvahetuse vangerduse ära ning võtsime väiksema sülle. Sellse aga ei olnud midagi väga imestada, sest suurem ei olnud tegelikult suurt midagi söönud. Olime küll võikusid kaasa teinud, ka tema maitse järgi, kuid kohapeal selgus, et talle ei sobinud see, et olime kodus võileiva-masinaga saiad ka soojaks teinud, et need paremini koos püsiks ja vähem pudiseks. Vaatetorni juures saime ta kokkulepetega sööma, kuid sõi ära vaid pool võikut - näost oli juba näha, et seegi läks poolvägisi ja talle tegelikult väga ei meeldinud. Õnneks olid mul kotti jäänud ka paar tuubi-püreed, mis meil päeva päästsid ja tagasitee läks veelgi lõbusamalt.



Kaisma matkarada oli siis esimesed 1,6km laudteena, kuni vaatetornini. Vahetult enne vaatetorni keeras üks pisikene jalgrada metsa - ilmselt see oli siis see ümber järve minev tee. Me ise seda aga lähemalt vaatlema ei läinud. Vaatetorn väga kõrge ei olnud, paar trepi kõrgust, aga võrreldes järveäärse teega üllatavalt tuulevaikne, sest ühest küljest oli see piiratud kõrge metsaga. Teisel pool laius ääretu raba. Lastele olid need trepid aga põnevad ronimised ja peagi (pärast suurema tüdruku taaskordset pikka veenmist) alustasime tagasiteed pikki ilusat järvekallast. Algselt me ei julgenud väiksemat väga kärust välja lasta, kuna kartsime, et ta hakkab laudteelt pidevalt maha ronima/kukkuma. Tagasiteed aga alustasime selle peale, kui ta pikki teed jooksu pani. Väga ilusti püsis tee peal ja nautis seda ringi jooksmist. Temal jagus jaksu ca 0,5 kilomeetriks ning pärast mähkuvahetuspausi jätkas ta väsinuna kärus. Suurem plika aga! Ma tean, et ta on ääretult tubli, aga mul tõsiselt jäi karp lahti, et ta jalutas terve tagasitee ka veel iseseisvalt ära! Minnes tegi aeg-ajalt õlekõrte ja vee jms uudistamispeatusi, kuid tagasiteel üritasime teda laulu ja mänguga pidevas liikumises hoida (kell hakkas ka taaskord omajagu saama) ja ta kõndiski terve tee ise ilusti tagasi ära! Meie gps-id näitasid kogu edasi-tagasi läbitud tee pikkuseks umbes 4km. Ja kokku, koos kõikide pausidega, läks umbes 2,5h. 


Tagasi mänguplatsini jõudes kaalusime ja uurisime sügavalt ka paadiga järvele mineku võimalust - seda oli meil plika küsinud juba Lohusaluski, kui seal paate nägi. Lõpuks otsustasime, et kuna kell hakkab juba 20le lähenema ja väiksem tüdruk on suhteliselt kutu omadega, on õigem vist tagasiteed kodupoole alustada. Üritasime veel natukene venitada, et lapsed liiga varakult magama ei jääks, sõitsime esialgu vaid Järvakandini ja käisime seal poest natuke süüa ostmas ja tegime veel õhtuse eine. Kella 22ks olime jälle tagasi kodus, panime lapsed voodisse ja muljetasime oma toredast päevast.



*Tähelepanek  - mees peab ikka aeg-ajalt tõdema, et minu "igaks juhuks" asjade kaasa võtmine, kui me kuhugigi lähme, kannab ikka vilja. Kuna ma teadsin, et lähme lastega mere äärde, olid mul igaks juhuks mõlemale lisaks tavalistele hädaabi vahetusriietele ka täisvarustus õueriideid ja jalanõusid jms kaasas. Lisaks lõunasöögi võikud jms. Kui neid ei oleks olnud, ei oleks me saanud teha ekspromt väljasõitu kaugemale, sest oleks olnud liiga palju aga'sid, mis oleks võinud valesti minna. 

Kokkuvõtteks oli aga viimase aasta üks ilusamaid päevi, mis kulges mõnusalt, rahulikult ja ilma pingeteta. Tänu minu pidevale telefoniga piltide klõpsimisele õnnestus meil saada ka palju väga ilusaid pilte ning lõpuks ka minu ihaldatud ilus pilt minust koos mõlema lapsega :)



Laupäev, 21. märts 2020

Ideid kõigile vanematele

See on postitus, mida olen planeerinud kirjutada juba päris pikalt. Eelkõige on see mõeldud abiks just värsketele vanematele, kes pole võib-olla päris kõigega veel kursis. Samas, võib osutuda see kasulikuks ka mõnele kogenumale vanemale, kes pole sellistele asjadele lihtsalt varem mõelnud. Postitus ise venis suhteliselt pikaks ja põhjalikuks, kuid otsustasin mitte hakata seda mitmeks jagama. Küll on aga kas igas lõigus või muidu aeg-ajalt silmatorkavamalt välja toodud tähtsamad asjad / põhiteema, millest jutt käib. Seega, kui huvi on millegi konkreetsema vastu, on seda võrdlemise lihtne leida.

Viimase aasta jooksul olen teinud palju erinevaid märkmeid asjadest, mida ma oleksin ise tahtnud teada juba siis, kui mul esimene laps alles sündis. Mõni asi on selline kriitilisem, mis ma arvan, et võiks olla natuke laiemalt levinud info. Võib-olla vaikselt jagatakse seda infot juba rohkem ka, aga üldtuntud see veel ei ole (näiteks erinevad tervisega seotud teadmised). Mõni teine asi pole võib-olla NII tähtis, aga samas, teades neid nippe, läheb beebiga tegelemine natukene lihtsamalt ja ladusamalt. Mitmed need tähelepanekud on tulnud mul omast kogemusest. Mõni lihtsamalt, mõni raskemalt. Mõni asi on aga hoopis selline, mida ma olen alles nüüd hiljem teistelt kuulnud ja siis olen ise mõelnud: "ahh... oleks ma vaid seda varem teadnud..."




TERVISEJUTUD. Ma esimeseks mainiksin kohe ära, et nagu iga muu infoga, mille peale internetist sattuda võib, nii ka infoga minu blogis - usalda, aga kontrolli. Ma ise olen oma teadmistes võrdlemisi kindel, kuid ma ei ole vastutav selle eest, kuidas keegi teine minult saadud infot ära kasutab. Kui minu kirjutatud jutt tundub asjalik, siis enne selle järgi käitumist soovitan ka ise selle tagamaid uurida, kas oma arstilt vms. Ma kirjutan kõigest oma isiklikest kogemustest.


Ma alustaks kohe suurelt infoga, mis minu arust on nendest, mida ma täna läbi käin, kõige tähtsam ja mida ma oleksin KINDLASTI tahtnud teada ENNE, kui mul seda reaalselt vaja läks - väikelapse palavik. Nagu ilmselt iga teinegi ema, kes tahab olla eluks lapsega võimalikult palju valmis, varusin ka mina enne beebi sündi erinevaid kreeme ja ravimeid (tsink-kreem, bepanthen, gaasirohi jne), seal hulgas ostsin ma valmis ka palaviku alandavad küünlad. Miks? Sest ma tahtsin valmis olla, kui beebil peaks mõnikord ootamatult, nt keset ööd, palavik tõusma. Et ei peaks esimese asjana apteeki jooksma või uurima hakkama, et mis nüüd teha vaja on. Ma arvasin, ei olin valmis selleks olukorraks, kui beebil palavik peaks tõusma - siis küünal sisse ja asi vask, palavik langeb. Päris nii lihtsalt kahjuks siiski ei läinud.

Ma ei mäletagi täpselt, kas korra või paar sai varemgi kasutatud neid küünlaid, aga esimene kord oli mul suuremal lapsel päris kõrge palavik siis, kui ta oli umbes 8-kuune. Palavik oli kuskil 39,5 juures, kui ma õigesti mäletan. Panime küünla, jahutasime otsaesist viina-vee-segu lapiga ja ootasime palaviku langemist. Tund+ hiljem, ei olnud aga palavik langenud, vaid tõusnud veelgi! Palavik lähenes juba 40-le ja saabumas oli kerge paanika. Ma päris detailselt ajaraamistukku jms enam ei mäleta, sest sellest on juba kaks aastat möödas, aga edasine läks umbes nii. Helistasime lastearsti nõuandeliinile (1599, teine alternatiiv oleks perearsti nõuandeliin 1220, aga lastearsti omal teatakse just väiksemate laste kohta täpsemalt). Sealt vanem naisterahvas kogeles, polnud ka nagu päris kindel, mis täpselt teha, kuid soovitas anda sama küünalt veel, aga poolik kogus. Ilmselt me nii ka toimisime, aga ka sellest ei olnud kasu ja mõistus oli otsas.

Otsustasime esimest korda elus kutsuda kiirabi. Pooliku koguse palavikualandaja andmist tegid nad päris konkreetselt maha - see ei aita kindlalt kuidagi. Küll aga tutvustasid nad meile, kuidas saab ravimeid koos kasutada. Vahel teeme nii siiamaani ja seda teadmist oleks tahtnud omada juba varem. Väikelastele on kaks põhilist palavikualandamise siirupit, mida võib ka juba paarikuustele anda - Panadol, mis on paratsetamooli põhine, ja Nurofen, mis on ibuprofeeni põhine. Siirupitega ma seni kokku puutunud ei olnud, ei teadnud ka neid kahte. Kuid kuni selle hetkeni teadsin lihtsalt, et on paratsetamoolid ja ibuprofeenid, võta ühte või teist. Olukorraga, kus ravim ei aita piisavalt tõhusalt ja pärast ravimi võtmist olukord endiselt halveneb, ma varasemalt kokku puutunud ei olnud. Kiirabi siis tutvustas meile täpsemalt - Panadoli tohib võtta 4-6h taguste vahedega, Nurofeni 6-8h vahedega (mitte tihemini), AGA kui oled nt lapsele andnud Panadoli ja palavik ei lange, võid veel lisaks ka anda Nurofeni (või siis vastupidises järjekorras), EELDUSEL et erinevate ravimite manustamise vahele jääb vähemalt 1 tund.

Ma sellest kiirabi käigust mainiks veel nii palju, et olge ka endas kindlad ja usaldage ka iseennast. Nimelt kui arstid kohale jõudsid, siis laps oli mehe süles. Mina otsisin isikukoode, panin kirja, mis räägiti jne. Arstid ise last isegi ei puudutanud. Viskasid mehele elektroonilise kraadiklaasi ja piiksumise peale panid kohe tulemuse kirja - näe 37,2 vms, pole palavikku ollagi, ilusti alla läinud. Õnneks aga jätsid meile ühe doosi Nurofeni, sest meil tol hetkel seda polnud. Läksivad nad siis ära, ma võtsin lapse sülle ja tundsin - ta oli tulikuum! Endiselt oli mingi 39-40 palavik... Andsime siis kohe selle Nurofeni sisse. Aga mind hämmastab, kui lihtsalt nagu selle palavikuga eksiti. 37 või 39 on ikka pääääris suur vahe ja vabalt ka käega tuntav. Ma too hetk ei tulnud selle pealegi, et hakata nende meetodis kahtlema, aga ma ise olen tegelt alati neid elektroonilisi kraadiklaase kriitilise pilguga jälginud ja pigem neid nö tavalisi (vanasti siis elavhõbedaga) kraadiklaase uskunud. Ma saan aru, et oli öö ja kiirabil ka pikad ja rasked vahetused, aga senised kokkupuuted (nüüdseks on neid veel üks olnud, seoses mehe neerukividega) on suhteliselt nördimapaneva suhtumisega olnud. Aga põhiline on see, et pärast Nurofeni andmist läks lapsel siiski palavik alla, saime asja kontrolli alla ning vähemalt süda oli rahul, et arst oli siiski pilgu peale visanud. Tegemist oli tookord kolme päeva palavikuga (jah, sellise nimega haigus on reaalselt olemas - lapsel on kolm päeva palavikku ning pärast seda tuleb üle kogu keha lööve).
Tänaseks on mul juba nö vilunud käetunnetus. Kui käega (või huultega) katsudes tunnen, et lapse otsaesine on soe, siis ilmselt on tal väike palavik, kuid mitte nii kõrge, et rohtu vajaks (alla 38,5 palavikku ei soovitata ravimitega alla võtta ning alla 37,5 ei loetagi palavikuks). Kui käega katsudes on tunda kõrvetavat palavust (ja kõrvetav ongi kõige õigem kirjeldus sellele), siis see tähendab juba 39 lähedast palavikku ja rohuga enam tagasi hoima ei pea.


Palaviku koha pealt mainiksin ühte nüanssi veel. Varasemalt olin teadlik, et palaviku korral tasub viinalapiga otsaesist jahutada, et see aitab palavikku langetada (ilmselt oligi niimoodi meie lapsepälve ajal tavaks). Nüüd väikelapsega on info jõudnud nii kaugele, et esiteks, peab see olema viina ja vee (vett vähemalt pool!) segu, ja teiseks tuleb vajadusel jahutada kõiki kuumasid kohti, üle kogu keha (kael, kaenlaalused jms, mis eriti kuumaks lähvad). Vajadusel tuleb laps kasvõi üleni paljaks võtta (eriti mähku! sealt alt läheb keha väga kuumaks) ning siis katta õhukese linaga vms, et päris-päris paljas ei oleks, külma ei saaks, aga samas jahtuks. AGA teave, mille ma algselt sain tänu oma beebigrupile ja nüüdseks olen kogenud ka isiklikult oma lapsega. Kui üldiselt tuleb kõrges palavikus oleva lapse keha maha jahutada, siis võib juhtuda, et ta käed ja jalad on juba jahedad. Neid ei tohi rohkem jahutada! (Ala viinasokke teha vms.) Sel juhul tuleb käsi-jalgu just soojendada ja ülejäänusid (kuumasid) kehaosasid jahutada. Suured temperatuuri erinevused erinevate kehaosade vahel mõjuvad halvasti ning tekitavad lihasvärinaid (vappekülma). Esimene kord lapsele viinasokke tehes oli mul peas pidevalt mõte "lapse keha tuleb maha jahutada" ning ta hakkaski värisema. Ma ei tulnud selle peale, et enne kontrollida, ega tal jalad ei ole juba külmad. Nüüd viimati näiteks rahmeldasin tal pool aega (tavalisi) sokke jalga ja jalast - iga kord kui palavik tõusis, siis läksid käed-jalad külmaks. Palaviku langedes, või mõne aja soojendamise järel, muutusid need jälle soojaks ning siis sai sokid jälle eemaldada, et lasta kehal jahtuda.



Järgmisena räägiksin ma B12 vitamiini kontrollimisest. Jah, on palju erinevaid asju, mis erandolukordades võivad väiksele beebile muret tekitada. Väga tihti aetakse pisikesel beebil kõik mured gaaside/koolikute varna ja pärast seda hammaste peale. Aga umbes aastake tagasi lugesin ma esimest korda ühe ema lugu, kuidas nad kuude viisi õhtuti üritasid oma beebit rahustada, kui too iga õhtu samal ajal mitu tundi järjest karjus. Mure tundus koolikute moodi, kuid lõpuks, pärast järjekordset pikemat närvilist õhtut ja guugeldamist, avastasid nad, et seda võib põhjustada hoopis B12 vitamiini puudus ja otsustasid seda kontrollida. Kahtlus osutus tõeseks ja olukord lahenes pärast vitamiinilisa saamist. Mina olin õnnelik, et olin juhuslikult seda lugu lugenud, sest mingi hetk oli ka minu väiksem pidevalt ilma näilise põhjuseta rahutu ja ei maganud öösiti hästi. Tänu eelnevalt loetud loole oli mul piisavalt enesekindlust, et sisendada ka endale, et ei, see ei ole normaalne, kui beebi ilma põhjuseta lihtsalt pidevalt nutab ja karjub. Vähemalt oli mul mingigi idee, mida uurida lasta. Tuligi välja, et ka minu lapsel oli kerge vitamiinipuudus, kuigi see ei olnud kaugeltki võrreldav eelpool mainitud looga. Miks kulus mitu meeleheitlikku kuud kisa täis õhtuid, enne kui selgus, mis mure on? Ja sedagi vaid vanemate endi interneti-põhistel otsingutel. Selline mure ja võimalik lahendus võiksid olla laiemalt levinud ja võib-olla ka arstide poolt rohkem jälgitud...


Üks asi, mida ma ei väsi kordamast - usalda oma sisetunnet! Lapsekasvatsmises võib päris paljus uskuda oma instinkte. Mingil viisil, mingil põhjusel, sa enamasti siiski tead, kuidas toimida tuleb. Lapse kasvatsmine on loomulik. Kohe kindlasti ei tohiks selle pärast arstidelt saadud soovitusi maha kanda, aga usalda ka iseenast, eriti igapäevastes tegemistes. Ja kui su sisetunne ütleb, et miski on valesti, kurda muret arstile. Ja kui see ei anna sinu sisetundele piisavalt rahuldust (arst arvab, et kõik on korras ja ei saada uuringule vms, aga sa oled ikka kahtlev), saab päris palju lasta ka ise ära teha. Näiteks Synlabis saab vaid ca 15€ eest lasta B12 vitamiini taset kontrollida ja keegi ei hakka isegi pärima, et oled sa ikka kindel või miks sul seda veel vaja on vms. Või vähemalt ei tohiks perearst keelduda sulle eriarsti juurde saatekirja tegemast, kui sa minna tahad.

Iseenda uskumine tasus meil nüüd hiljuti veel üks kord ära, kui meil olid perearstiga eriarvamused. Esimest korda kurtsime arstile (asendusarstile, enda arst oli puhkusel) eelmine kevad muret, et meie suurem tüdruk hingab öösiti ainult läbi nina ning norskab jube palju. Arst uuris teda, vaatas ninna ja teatas, et ei, adenoidid kindlalt pole, kõik on hästi. Sügisel, kui meie endi perearst tagasi tuli, kurtsime talle uuesti, sest nüüd ei hinganud laps ka päeval enam läbi nina, ainult läbi suu, ning öösiti esines ka paarisekundilisi hingamisseisakuid. See hakkas meile üha enam muret tegema, sest see võib tähendada, et ta ei maga ennast hästi välja, on selle pärast tusasem, võib-olla on tal peavalud vms, aga meie lihtsalt ei saa sellest aru. Kuid perearst oli endiselt arvamusel, et kõik on normaalne, väikestel lastel võibki olla nt suulagi pehme ja magades kuidagi sisse vajuda vms, nii et takistab hingamist, ning kuni hingamisseisakud ei ole ca 10-sekundilised, seni ei ole midagi hullu. Läks veel paar kuud edasi, kuid lapse seisunud tundus ikka pigem halvenevat, igal juhul mitte iseenesest lahenevat. Läksime nüüd juba kindla nõudmisega uuesti arstile (juhuse tahtel oli see veel kolmas arst) ja küsisime konkreetselt saatekirja nina-arstile. 

Ka ninaarstil käimisega oli kokkuvõttes omajagu tsirkust ja perearstipoolset umbusaldust, kuid kokkuvõttlikult võib öelda nii: käisime kahe erineva nina-arsti juures ning mõlemad ütlesid sama - adenoidid on vaja ära lõigata. Lisaks mainis teine arst, et tugev norskamine ja ka lühikesed hingamisseisakud, eriti nii väikese lapse puhul, on konkreetsed ohumärgid. Ta märkas ka, et meie tüdrukul on, võrreldes oma eakaaslastega, jube suured mandlid, mis võivad ka olla õhu ligipääsu piiravad. Seda kinnitas ka läbiviidud vere hapnikusisalduse test (sai kolmeks ööks ühe anduri käe peale / sõrme otsa). Me enne ei olnud taibanud ise ta mandleid nii konkreetselt kontrollida, kuid nüüd kui seda mainiti, nägime ka ise - "aa" tehes on tal kurk põhimõtteliselt mandleid täis, ainult tilluke õhuava jääb sisse. Seega tulemus on see, et meie esiklaps saab veel enne oma kolmandat sünnipäeva käia ära oma esimesel operatsioonil, kus eemaldatakse adenoidid ning lõigatakse ka mandlid väiksemaks. Loodetavasti parandab see tal enesetunnet ja hingamisvõimalusi. Kurb tõsiasi on  aga see, et kui me ise ei oleks konkreetselt seda asja taga ajanud, siis ei tea kui kaua see olukord meil veel jätkunud oleks, sest mitte ükski neist kolmest perearstist, kellega me kohtusime, ei tulnud selle pealegi, et laps vähemalt nina-arstile kontrolligi saata...


Veel viimased mainimisväärt tervisealased asjad, mida ma ära mainiks, oleks või ja mesi. VÕI meenus mul siin seoses laste kukkumistega alles suhteliselt hiljuti. See on nüüd teooria, mida ma ise väga palju, õnneks või kahjuks, katsetada saanud ei ole. Nimelt kui meil beebigrupist kellegi laps kukub ja ennast ära lööb, siis on koheselt mitmelt poolt esimene soovitus: "pane võid peale!" Väidetavalt, ning meie beebigrupis paljude poolt ka tõestatult, kui panna ära löödud kohale peale võid, siis ei teki sinna muhku. Katsetasin ka seda alles ükspäev oma väiksema peal. Ta oli haige ja kohe oli selline päev, kus ta järjest ainult komistas ja kukkus ja lõi ennast pidevalt ära. Ühe korra tekkis otsaette ka korralik sinikas ning hakkas kerkima ka muhk. Otsustasin ka proovida - määrisin õigepea sinna natuke võid peale. Vot ei tea, kas see oli juhus, või tõesti või aitab, aga varsti uuesti kontrollides, oli tõesti muhk hulka vähenenud.
Ja MESI. Jah, see täiesti tavaline mesi, mida igapäevaselt tee vms sisse pannakse. Lisaks sellele, et mesi on tugev allergeen, alla aastasele lapsele võib mee tarbimine olla eluohtlik. Nimelt võib see tekitada botulismi - toidumürgitust, mida tekitavad bakterid vms suuremate laste kehad suudavad ära hävitada, aga beebidel see kaitsemehhanism puudub. Samuti on botulism raskesti diagnoositav. Miks selline info pole laiemalt levinud? Jah, kõike asju ei jõua ära nimetada, mis võivad ühte või teist moodi kahjulikud olla, aga mesi on ikka päris igapäevane aine, mida võib olla kasutatud ka erinevates toitudes vms. Igal juhul soovitan seda igaks juhuks alla aastastel vältida. Õnneks mee negatiivse küljega endal siiski kokkupuudet olnud ei ole, kuid see on selline asi, mille vältimise jälgimise peale küll ise tulnud ei oleks.




LIFE HACKS. Väiksed nipid, trikid ja teadmised, mille peale ise koheselt võib-olla ei tulegi, kuid kokkuvõttes on need päris kavalad abimehed beebi/väikelapsega tegelemisel.


Magamine.

Kui mu esimene laps veel rinnapiima jõi (ta tegi seda vaid mõne kuu), siis öösiti toitsin teda ise voodis pikutades, kuid pärast igat söögikorda tõstsin ta tagasi oma voodisse. Küll aga juhtus niimõnigi kord, et selle peale, kui ma teda tõstma hakkasin, ärkas ta uuesti üles. Kuidas aru saada, et laps magab piisavalt sügavalt ja teda saab rahulikult voodisse tõsta? Ma leiutasin selle jaoks käetesti. Ehk siis, kui arvasin, et laps magab piisavalt sügavalt, siis kergitasin natukene tema kätt ja lasin hästi väikese maa sellel vabalt langeda või vaatasin kas seda saab vabalt liigutada. Kui laps on alles poolmagavas staadiumis, siis ta hoiab kätt kramplikult või liigutab natuke selle peale. Kui käsi on aga pehme ja langeb vabalt alla, siis järelikult magab ta sügavalt ja teda võib päris rahulikult oma voodisse ümber tõsta.

Kui asjaolud on sellised, et laps on rinnapiimaasendaja peal ja saab igapäevaselt pudelit, siis see tähendab ju ka öid. Kuidas läbida öine pudelitoitmine kõige valutumalt? Meil on mõlemad lapsed rinnapiima saanud vaid mõne kuu, nii et öiste pudelitoitmistega on meil kokkuvõttes mõne aasta jagu kogemust. Ma tean, et on olemas ka mingid spetsiaalsed piimasegu valmistamise ja soojendamise masinad, aga ühtegi masinat meil kunagi selleks olnud pole.  Alguses käisime jah mitu korda öö jooksul köögis vett soojendamas ja pulbrikopsikutäisi lugemas, aga peab ütlema, et see oli jube tüütu ja vead olid lihtsad tulema. Lisaks sellele oli terve aeg ka beebi rahutu, mis on aga ebavajalik ebamugavus, eriti veel mitme lapsega. Me tekitasime süsteemi. Õhtul paneme kõik söögiasjad valmis: paraja temperatuuriga vee keedame valmis ja paneme termosesse ning ka pulbrikogused mõõdame ära. Meil on hetkel olemas veel ka spetsiaalne potsik, mis on kolme sektsiooniga ning keeratava kaanega, milles olev korgiga ava laseb pulbrit välja korraga ainult ühest sektsioonist. Seega piisab ainult ühest anumast, kus igasse sektsiooni tuleb panna õige kogus pulbrit, ja terve öö saab sellega kaetud. Ehk siis öösel, kui laps tahabki süüa, siis kulub max pool minutit ja pudel on valmis ning kõik saavad peagi rahulikult edasi magada.

Järgmise soovituse sain ma raamatust, mida ma teistelegi soojalt soovitan - Tracy Hogg ja Melinda Blau "Beebilausuja saladused". Selle raamatu peale komistasin ma juhuslikult, kui otsisin raamatupoest mingitki raamatut, mis oleks beebi arengust  rääkiv ja tunduks vähekegi asjalik. See polnud küll täpselt see, mida algselt otsisin, aga jättis hea mulje ja selle ostmist ma ei kahetse. Seal on päris palju asju väga hästi ära seletatud ja sisaldab palju häid nippe, mida ka ise saab lapsega kasutada. Näiteks kui oled mõne kehva harjumuse kogemata lapsele sisse harjutanud (näiteks süles magamajäämise), siis sealt saab elulisi näiteid, kuidas seda uuesti välja harjutada.

Kui paljud harjutasid last magama "las ta nutab ennast teises toas magama" meetodil, siis meile see ei istunud. Sain eelpool mainitud raamatust teise näpunäite, kuidas last kergemalt magama saab. See põhines lapse järjepideval pikalipanekul - iga kord kui laps voodis püsti tõuseb (mida just seisma õppinud laps teeb PALJU) paned ta uuesti pikali, kuni ta enam püsti ei tõuse. Jah, esimestel õhtutel võib see tähendada vääääga palju kordi pikali panekut, seega järjepidavus tuleb kasuks. Samas, järjepidavus on asi, mis on pea igas laste kasvatamise aspektis oluline. Ise edendasime seda magamapanekustiili veel sellega, et kui laps väsinum on, siis takistame tal üldse tõusma hakkamist - nt kui ajab ennast käpuli, siis tõmbame hellalt jalad sirgu, nii et ta jääks kõhuli ja enamasti ta paneb selle peale ka pea ise pikali. Lisaks tekitasin ma lutisüsteemi. Meie enamasti lutti muul ajal peale magamise suus hoida ei lase. Kuigi väiksemal meil ikka on vahel ka muidu, kui ta väga ära väsib, aga mida vanemaks saab, seda vähem (suurem on muidugi ammu juba lutivaba). Aga süsteem ise seisneb siis selles, et kui laps voodis püsti hakkab tõusma, siis ma võtan talt luti suust ära. Luti saab tagasi siis, kui ta tagasi pikali panna, või kui ta ise pikali läheb. Ja peab ütlema, et see on võrdlemisi tõhus. Väiksem oli meil jube aktivist ja hakkas juba 6-kuusena ennast tugede najal püsti tõmbama. Ei läinud kaua aega, kuni ta ka voodis seda tegema hakkas. Lutisüsteemi hakkasin ma tema peal katsetama praktiliselt kohe ja üllatusin isegi, kui kiiresti ta aru sai, milles teema on, ja jäi luti nimel lihtsamalt pikali. Päris hästi toimis see meil ka nt suuremal tüdrukul siis, kui ta juba 1,5-aastane oli, ja muidu juba omavoliliselt voodisse ronis ja seal pikali oli. Eks aeg-ajalt on ikka perioode, kus voodis püsti tõusmine või sealt välja ronimine on põnevam, kui lutt, aga siiski on sellest süsteemist päris tihti palju kasu.


Viimane asi, mis mulle magamisega seoses hetkel pähe tuleb, on veekindlad voodilinad. Ma usun, et ma mõtlesin sellele juba üpriski ammu, aga vajalikuks ei pidanud. Meil olid mõlemal lapsel tavalise voodilina all tavaline kilelina (sama, mida ka mähkimise all kasutame). Kuna me olime saanud mu venna kaudu päris suured (60x90 vms) kilelinad, siis õige paigutuse korral hoidsidki need katastroofi ära, isegi kui lastel mähkud läbi lasid või öösel piss püksi tuli vms. Aga peab tõdema, et nüüdseks olen ma usku vahetanud. Selleni viis mind üks nädal, kui me kõik, peale mehe, põdesime kordamööda mingit ränka kõhuviirust. Selle nädala jooksul, erinevatel öödel, oksendasid meil mõlemad lapsed kumbki kaks korda ühe öö jooksul. Väiksemal olid kogused väiksemad ja ta keeras ennast selle jaoks kõhuli, kuid suurem tüdruk tõusis vahetult enne oksendamist istuli, mis tähendas, et KÕIK voodiriided olid ÜLENI mustad. Ühe nädala jooksul pesime me oiii kui mitu masinatäit erinevaid voodiriideid ning lisaks sellele rentisime ka tekstiilipesuri, et madratsid korralikult puhtaks saada. Nagu ilmselt juba arvata võib, ei läinud enam kaua aega, kuni ma tellisin lastele veekindlad voodilinad - pealt puuvilllased, alumine külg on kilejas, õhku lasevad ilusti läbi ja päris mugavad kasutada. Igal juhul mugavam kui madratsite pesemine. Paar korda olen mõelnud, kas oleks ka enda voodile pidanud samasuguse ostma - ikka tuleb ette öid, kus üks lastest ka meie voodis magab ja siis mõni õnnetus juhtub. Kuigi enda voodile neid veel ostnud pole, usun siiski, et laste voodite osas oli see väärt investeering.


Mähkuvahetus.

Mina selles nii suurt efekti ei näinud, eriti teise lapsega (esimesega ikka kasutasin vist rohkem), aga asi mida mul mees alati enne beebil mähkme vahetamist tegi, oli "naba kõdistamine". Tavaliselt tegime seda nt niiske salhvakaga - lihtsalt teed beebi naha naba alt natukene märjaks. Selline niiskus ja külm õhk innustavad beebit pissima ning see vähendab tõenäosust, et ta sul mähkimislauale (või halvemal juhul, sinu enda peale) keset mähkmevahetust pissib. Teine variant, mida ma vahel kasutasin, oli mähkme paariks sekundiks eest lahti tegemine ja seejärel natukeseks uuesti kinni panemine. Efekt ja põhimõte on samad, nagu ka naba kõdistamise puhul. Teine hetk millal ning kolmas variant kuidas me sama põhimõtet kasutasime, oli duššiga enne vanni. Kui laps juba paljas on, siis kas kastad korra ta alakeha vanni või teed duššiga korra tal alakeha märjaks ja siis tõstad ta äravoolu kohale - enamasti pissib ta selle peale. Siis saad ta rahulikuma südamega vanni panna, teades et vanni pissimise tõesnäosus on vähemalt väiksem (kuigi seda teevad väiksed beebid ilmselt nagunii).


Niipea, kui minu lapsed on seisma õppinud, olen mina neil enamasti mähkmeid vahetanud nii, et nad seisavad seina vms najal, sest mähkimislaual nad juba ammugi enam selle aja peale paigal ei püsi. Seistes + püksmähkmed on minu arust päris mugav kombo ja pealegi lapsele põnevam, kui ta on alles seisma õppinud (aga eest ära veel ei jookse). Küll aga tekib vahel probleem, et body kipub ette jääma, kui see lahtisena ripub. Kus on probleem, on ka lahendus - body trukid, mis sa tavaliselt jalgevahelt kinni paned, on võimalik ka üle õla omavahel kinni panna. Siis püsib body ilusti üleval, ega sega mähkme vahetamist. Kuigi mina olen pigem püksmähkmete pooldaja, siis tean inimesi, kes jäävadki krõpsuga mähkmete peale. Üks hea põhjendus, mis ma selle kohta kuulnud olen, on lihtne mähkuvahetus reisil. Nimelt selle jaoks, et kuskil põhimõtteliselt jooksu pealt mähet vahetada, ei pea kõiki pükse jne jalast üleni ära tirima, vaid saab jalgevahelt lihtsalt vahetuse ära teha.


Mul on ka üks väike teooria beebipoiste mähkuvahetuse kohta. Nende puhul on oht ise täispissitud saada kordades suurem, kui tüdrukute korral, sest kui tuleb, siis vist enamasti tuleb ikka kaarega. Selleks aga, et ümbrus kõik puhtamaks jääks, siis mina paneks pärast mähkme eemaldamist tema ohuallikale koheselt pisikese rätiku või salhvaka peale. Äkki töötab, äkki jääd ise kuivaks? Igal juhul, kuna mul on kõik lapsed plikatirtsud, siis mul ei ole olnud võimalust seda teooriat kontrollida, aga selline mõttekäik mul kunagi tekkis, kui kuulsin teisi oma probleemi kurtmas.
On keegi teine äkki seda katsetanud? Kas töötas?



Kas sa teadsid?

Et osadel hällidel on tagaküljel suletud sahtel? Ma isegi teadsin, et näiteks meie hällil, MC Cabriofixil, on see olemas, sest seal on hälli manuaal. Küll aga, ei tulnud ma selle peale (enne kui keegi beebigrupist seda mainis siis, kui meie enam hälli väga ei kasutanud), et seda sahtlit saab kasutada ühe varumähkme ja paari niiske salhvaka hoiustamiseks. Nii on alati, kui on häll kaasas (kuhu sa väga ikka beebiga ilma hällita lähed, v.a. vankriga jalutama), olemas ka vähemalt üks varumähku, ning kriisi tekkimine ebatõenäolisem.

Et on olemas korgiga lutid? Teise lapsega meil seda millegi pärast ei olegi väga vaja läinud, võib-olla ma käisin temaga vähem kodust väljas. Aga suuremaga oli väga suureks kasuks, kui lisaks lutile oli lutiketi küljes ka kork - nii et kui laps ei tahtnud lutti, sai rahulikult sellele korgi peale panna ning ei pidanud muretsema, et lutt vahepeal mustaks läheks.

Mille jaoks on beebibodydel lai krae või nööbid selle küljes? Et body lapsel lihtsamalt üle pea saaks? Tõsi. Aga mitte ainult. Tänu laiendatavale kraele või nööpidele on lapselt võimalik body seljast saada ilma, et peaks seda üle pea tõmbama. Näiteks kui beebil on mähkud niimoodi pärast kakamist läbi lasknud, et KOGU body on must (ja ära muretse, seda kindlasti juhtub, eelkõige mähkmenumbri vahetuse aegu), siis saad käed ülevalt kraeaugust välja ajada ja body jalgade poolt eemaldada.

Et natukene suurematel suurustel (alates umbes suurusest 92 vms) on osadel pükstel ja seelikutel värvli ümbermõõt muudetav? Selle jaoks on värvli sisemisel küljel nööp ning kumm mitmete aukudega. Seda kasutades pole enamasti enam probleemi, et kui nt pükste pikkus on hea, et siis ümbermõõt liiga lai oleks.

Et väikelapsed oskavad nuusata juba enne aastaseks saamist? Kui varakult, seda ma ei tea. Aga minu väiksem tüdruk oli võib-olla 10-kuune, kui meie beebigrupist üks ema mainis, et tema pole teise lapsega praktiliselt kordagi rhynomeri toru vms kasutanud, sest laps oskab juba ammu ise nuusata. Katsetasin minagi - panin lapsele salhvaka nina juurde ja puhuski! See oli mulle täielik üllatus. Suurem oli hulka vanem, ette kui me esimest korda nuuskamist üldse proovimagi hakkasime. Jah, ka noorem praegu alati ei nuuska, kas üldse või piisavalt, aga vähemalt mõnikordki saab suurema jama kätte, ilma et sellega kaasneks karjumist või peaks toru otsima hakkama vms. Vahel on mul tunne, et väiksem nuuskab isegi paremini/meelsamini kui suurem tüdruk.

Et beebidel ja väikelastel ei ole rõõmuks palju vaja? Üks näide väiksest, aga meeltlahutavast mängust nii sulle endale, kui ka mõnekuusele beebile, kes on enamasti veel sellili, aga käte ja jalgadega juba vehkida oskab - seo nt tema jala külge paelaga heeliumiga täidetud õhupall. Oh seda rõõmu, kui (kas teadlikult või mitte) üks õhupall vaateväljas pidevalt hüpleb!


Mõned ei soovita lapse sündides liituda ühegi beebigrupiga ja ma olen ka kuulnud paljudest negatiivse sisehingega gruppidest. Küll võib seal olla nii grupisisest ussitamist, kui ka kahtlaseid inimesi (kes pole need, kes nad ütlevad, et nad on). Kuid mina ütleks, et võib vähemalt katsetada. Suhtu (eriti alguses) kõigesse seal kriitiliselt ning kui ei sobi see grupp, siis ei sobi. Aga näiteks minu vanema tüdruku beebigrupp on üks harukordselt hea grupp! Draamasid jms pole meil põhtimõtteliselt mitte kunagi ühtegi olnud ning selles grupis liigub väga palju väga head infot. Kokku on meid nii palju ja olukordi, mida igaüks läbib, on väga erinevaid, nii et nii kui sul on mõni mure, siis 90% juhtudest oskab keegi sealt grupist aidata. Väga mitmed teadmised, mis siingi postituses läbi käisid, olen ma saanud just tänu sellele grupile. See grupp on meil nõnda aktiivne ja asjalik, et ma noorema lapsega ei hakanudki ühegi grupiga ühinema. Lisaks on mul niigi raskusi esimese grupi vestlustegagi sammu pidada. Kui ma veel ühe aktiivse grupi oleks leidnud, siis mul poleks enam lastele aega jäänud :D



Kokkuvõtvalt tahaksin ma öelda, et kuula, mis sul arst räägib, pane kõrva taha, mis teised jutustavad, aga eelkõige usalda ISEENNAST! Lähtu omaenda sisetundest. Päris paljudes olukordades sa juba tegelikult tead, mida teha. Ja kui on miski, mis ei anna rahu ja ei tundu õige olevat - uuri olukorda ja ära anna alla enne, kui oled kinnitust saanud, et kõik on hästi.



Millised on sinu kogemused enda või arsti usaldamisega?
Kas sul on ka mingeid "salanippe", kuidas lastega toiminguid hõlpsamalt läbida?

Anna mulle ka teada! Mind väga huvitavad teiste kogemused ja võib-olla leidub veel häid nippe, mille peale ma veel tulnud ei ole ;)