Motivatsiooni (bun intended!) midagi kirja panna tekib mul vähemalt kord paari nädala jooksul (kuid vaadates postituste arvu, ei püsi see kuigi kaua), kuid kogemus näitab, et kõige innustavamalt mõjuvad viimasel ajal siiski audio-raamatud. Mel Robbins'i raamatutest olen vähemalt 1-2 ennegi kuulanud, kuid seekord on teemaks tema podcast "Here's EXACTLY What To Do", osa 1 - "Get and Stay Motivated".
Ja kohe esimeseks alustab ta tõesti väitega - "Motivation is garbage!". Ja seletab ka miks.
See on äärmiselt huvitav teooria ja ühtib ka mõneti lausega, mida ma olen endale ka varasematest erinevatest audio-raamatutest kaasa pookinud - Do It Now.
Motivatsioon ei ole tegelikult suur ja üllis eesmärk, vaid kõigest emotsioon, hetke ajend, mis on suur algama, aga esimeste kõhklustega (nt äkki ma ei saa sellega hakkama? aga mida teised arvavad?) või vähese aja möödumisega (nt "ma koju jõudes kohe teen ära", aga siis kui lõpuks koju jõuad...) kiire kaduma. Ja olles emotsioon, on suht sulaselge, et sa ei saa jääda panustama selle saabumisele - lükata midagi edasi, et seda teha siis, kui sul kunagi tekib "motivatsiooni" seda teha. Huvitav, kaua ootama peaks, et see emotsioon korraks lakke lööks ning palju tehtud jõuab, enne kui see jälle kaob?
Kuidas siis hoida ennast tegemast asju, mida tegelikult teha on vaja või mida sa soovid saavutada, aga ilma "motivatsioonita"? Ka selleks pakkub kirjanik mõne lahenduse.
Kui mina läksin ülikooli õppima seda, mida ma ise tahtsin (vs keskkool, kus pidi kõike õppima, olenemata huvidest) ning ka vanemate kodust ära kolisin, siis üks põhiline rõõmustav ootus oli "ma saan teha, mida ma ise tahan". Kuid tegelikult on Mel'i jutul point. Lapsena olid su omad vanemad need, kes su kallal näägutasid ja nõudsid, et tee üht või teist, selle jaoks, et asjad tehtud saaksid, pooleli ei jääks vms. Täiskasvanu eas teed sa tegelikult ikkagi asju, mida sa alati just tingimata ei taha - koristamine, nõudepesu, hambaarstil käimine, you name it. Ja kui sa tahad elus mõnda oma unistust saavutada, siis sa pead selle kallal vaeva nägema ja sellele pühenduma (obviously, eksole).
Mis on sinu reaktsioonid, kui:
* sul on varahommikul äratuskella peale vaja ärgata - õõõhhhhh... 5 minutit veel....
* sul on vaja järjekordsete töö-asjadega tegeleda - õõõhhh... ma vaataksin parema meelega Netflixi...
* sul oli plaan trenni minna - õõõhhh... ma olen nii väsinud, ma jätan parem täna vahele....
Mis on lapse (või millised olid sinu enda omad lapsena) reaktsioonid, kui:
* ema teda hommikul äratama tuleb - õõõhhhhh... 5 minutit veel....
* isa tuletab kooli kodutööde tegemist meelde - õõõhhh... ma vaataksin parema meelega Netflixi...
* on aeg trenni minna - õõõhhh... ma olen nii väsinud, ma jätan parem täna vahele....
You see where i'm going with this?
Täiskasvanuna ei ole enam oodatav, et keegi sulle ette-taha asju ära teeb, sinu eest otsuseid vastu võtab või sulle peale käib, et sa omaenda asjad tehtud saaksid. Sa oled nüüd Täiskasvanu ja Täiskasvanu elu ei ole selline. Sa ei jäta nõudepesumasinat tühjaks tõstmata, sest sa ei viitsi. Sa ei jäta tööle minemata, sest sa parema meelega vahiks telekat... Ja nii samuti ei tohiks sa jätta trenni minemata selle pärast, et sul pole "motivatsiooni". GO and DO it ANYWAYS. Tell your brain to shut up and do it anyways. Kui sa tahad olla tervislikum, kui sa tahad langetada kaalu... Siis. Mine. Trenni. Sa pead olema ISEENDA lapsevanem ja vajadusel ISE enda kallal näägutama.
1) DO IT ANYWAYS.
See on esimene samm, mida kirjanik sellele probleemi lahendamise jaoks pakub. Emotsioon tekib tegutsemise peale, mitte tegutsemine emotsiooni peale.
Selle kohaga korreleerub päris hästi teema, mida ma juba ammu tõdenud olen. Nagu nii mõnigi juba insta kaudu tähele võis panna, siis mõned kuud tagasi käis mul mees kaheks nädalaks välismaal komandeeringus (kumbki meist polnud enne olnud nii pikalt lastega üksi). Ka see aasta on juba korra käinud ära ühe nädala ja mitu korda mitu järjestikust päeva. Positiivsest või negatiivsest küljest õpetas see mulle nii mõndagi. Üks põhilistest asjadest, mis ma kartsin oli, et ma ei saa hakkama. Meil on mitmed tegevused, nii igapäevased kui ka jooksvad, suht konkreetselt ära jaotunud - üks teeb ühte asja rohkem, teine teist, mõnda teeme kordamööda või kui keegi nt tegelebki pikemalt lastega järjest, siis varsti on sellegagi vahetus. Nüüd mul enam seda võimalust ei olnud. Aga nii mõneski aspektis üllatusin ma väga. Esiteks, ma sain päris okeilt hakkama, kuigi ma olin selle perioodi lõpuks ikkagi päris kutupiilu. Teiseks... mõni asi oli üksi olles lihtsam 😀Ma teadsin alati, kus-mis asus, ilma et otsima oleks pidanud. Ma teadsin täpselt, kas ja millal lapsed vitamiini said, mida ja kui palju sõid (eriti oluline allergik-atoopiku puhul, nagu meil nüüdseks väiksem on), millal kes mis rohtu/kreemi sai jne.
Aga suur osa (miks ma ka hakkama sain), oli tuimalt - mul ei olnud valikut. Ja siis ma märkasin suurt vahet, mis oli minu ENDA mõtlemises teisiti võrreldes sellega, kui mees kodus oli. Kui me oleme kahekesi kodus (või vähemalt mitte kuskil mitmeks päevaks ära), siis ma tihtipeale väldin mõnede asjade tegemist, sest "tavaliselt teeb seda mees" või "tema jättis laiali, las ta ise koristab" vms. Ehk lühidalt - miski pole otseselt motiveerinud mind seda tegema. Kui mees ära on... endiselt miski ei motiveeri, peale selle, et ma tean - if i don't do it, nobody will. Mis võib vahel olla ka case, siis kui mees on kodus. Varem ma vahel lihtsalt ootasin, et mõni asi saaks "maagiliselt ise" tehtud, aga vahel võis seda ka lihtsalt ootama jääda. Üksi kodus olles aga... ei olnud selles ootamises enam pointi. Mul endal oli pärast mugavam, kui see asi tehtud juba sai. Ja siis ma avastasin ka, et kokkuvõttes on see lihtsalt lihtsam - selle asemel, et miski pidevalt häirib või ootab tegemist, lihtsalt teed selle koheselt ära. Jah, ma teen "rohkem" (or do I?), aga vähemalt on närvikulugi väiksem.
Ja tegelikult mitte ainult koduste asjadega. Nt kui tööl või kus iganes on vaja mingi asi ära teha / kellegagi rääkida vms, mida sa otseselt ei oota või parema meelega ei teeks, aga vajab tegemist - mida kiiremini sa selle endal kaelast ära saad, seda vähem närveldamist/muretsemist vms negatsiivseid mõtteid ja emotsioone sa kogeda jõuad.
2) 5 second rule
Mulle seostub see nimi küll rohkem söögi maha kukkumise "5-sekundi reegliga", aga tegelt on mõte vähe erinev. Nimelt, kui sa tunned, et sa ei viitsi midagi teha, siis anna endale 5 sekundit - loe viiest alla (jah, JUST alla!) 5-4-3-2-1 ja kui sa jõuad nulli, siis lihtsalt tõused püsti ja lähed teed seda. See aitab sul ennast disiplineerida ning sellel pidavat ka teaduslik tagapõhi olema - numbrite lugemine aitab sul ajus aktiveerida emotsionaalse osa asemel mingit teist ja siis need "ma ei viitsi" tunded ja mõtted nõrgenevad.
Kusjuures, selle kohta pidavat Mel'i olema terve raamat (sarnase nimega ka) kirjutatud olema, nii et kel rohkem huvi, võib selle enda jaoks üles otsida.
3) Disiplineerimine
Sa pead ise ennast disiplineerima. See on keeruline ja seda kõike ei peagi pauh! kohe tegema, vaid harjutama iseennast sellega, üks väike samm haaval. Nt võtad esimeseks hommikused ärkamised ja eesmärgiks, et ärkad koheselt äratuse peale. Kui niisama Do it now! ei toimi, siis aita ennast 5-sekundi reegliga. Kuuled kella, paned kinni, mõtled - nii, davai, 5 sekundi pärast tõusen püsti - loed alla, 5-4-3-2-1 ja hops, ajad ennast püsti. Kohe esimese asjana mõne suure harjumuse muutmine (nagu igapäevaselt trennis käimine vms) ei ole aga nii lihtne. Väidetavalt pidi asi kergemaks minema, kui seda vähehaaval harjutada ja nt just nende hommikuste ärkamiste abil saad sa enda keha/mõtte sellise käitumislaadiga ära harjutada ja saad enda tegutsema sundimist ka mõne muu asja peal kasutama hakata.
4) Environmental traps
Sea iseendale lõksud. Nt kirjeldas Mel, kuidas tema jätab õhtul oma trenniriided põrandale, otse tee peale, laiali. Hommikul äratuskell käib - "õhh... ma ei viitsi ärgata". Loeb 5-4-3-2-1, ajab ennast püsti - "ähh... trenni ma küll ei viitsi teha" - hakkab kapi juurde minema, et riideid vahetada, ja seal. Keset teed. Nagu keskmine sõrm püsti. Vahivad talle trenniriided otsa... 5-4-3-2-1...
Ma ise selliseid lõkse veel katsetanud ei ole ja esmapilgul seda riiete lugu kuulates tundus see veider. Aga edasine seletus tegi seda loogilisemaks - ma arvan, et need on asjad, mida pea igaüks meist on kogenud. Kui sa tahad tarbida vähem alkoholi - ära osta/hoia kodus alkoholi. Kui sa tahad langetada kaalu - ära osta koju räpstoitu. Kui sa plaanid toituda tervislikult ja teed juhuslikult kapi lahti ning näed seal krõpsu/šokolaadi vms... no tuleb ikka isu peale küll. Alkoholiga sama. Ja ilmselt päris paljude asjadega. Samas, kui neid ei ole kodus, kui sulle ei sattu silm igapäevaselt neile peale... ega need ei tule niisama lihtsalt enamasti meelde ka ning vältimine on kordades lihtsam. Ja nii täpselt samuti trenniriiete või millegi muu sarnasega. Kui miski on sul keset teed, pidevalt ees, häirib... no ikka teed ära ju lõpuks.
Vot. Selline oli tänane motivatsioonikiri (küll see sõna hiilib pahaaimamatult pidevalt sisse) ja Mel Robinsoni 4 points exactly what to do, to get and stay motivated.
Obviously easier said then done, eriti nt see trenni mineku osa, just minu enda jaoks. Ja podcastist seda kuulata oli ilmselt veenvam, kui tuima häälega omas peas siit lugeda. (Soovitan soojalt ka Mel'i kuulata, juba selle pärast, et see emotsioon ja ilmekus millega ta rääkis, olid äärmiselt veenvad.) Aga samas on point ikkagi hea. Tihtipeale on see mineku või alustamise osa kõige raskem ja tegelikult saab asi kiiremini tehtud, kui alguses tundub. Peagi on kõik möödas ja pärast oled sa vägagi rahulolev, et sa suutsid käituda siiski nagu täiskasvanud inimene ja selle ilma vingumata ära teha.
Saladuskatte all võin öelda, et ka selle postituse kirjutamisel ma kasutasin mitmel korral seda "Do it anyways" soovitust. Postituse (või selle mõttelõnga) algus saabub mul alati suure motivatsiooniga. Ja sinna on ka niimõnigi minu postitus jäänud. Sest sellist aega, et korraga kõik mõtted kirja ja korda saaksid, mul enamasti lihtsalt ei ole. Ja teiseks, arvestades, et ma audio-raamatuid kuulan enamasti autosõidul, on mul vaba hetke saabumiseks mõte juba ammu meelest läinud, rääkimata siis suurest motivatssiooni-tuhinast endast. Aga võib-olla on tänane postitus ka mulle endale üks verstapost, kust alates suudan rohkem postitusi ära lõpetada, ka ilma esialgse tungita.
Ja pidage siis meeles - MOTIVATION IS GARBAGE!
...
Ja ei, ma ei saa ise ka enam aru, kas ma kirjutan postitusi eesti või inglise keeles🙃
