Viimase pooleteise(+) aasta jooksul on toimunud mu elus väga palju sündmusi, just suuri muutsi ja seda väga erinevates eluaspektides. Enamus neist on suuresti silmatorkavad - lapsed, oma maja ehitamine, kolimine jne jne. Aga niimõnigi on olnud ka otsese pilgu eest varjatuna.
Üks asi, mis oleks suht viimane asi, mida ma oleks kunagi arvanud, et õpetavad mulle lapsed, aga mida ongi õpetanud just elu lastega, on keskendumine iseendale ja oma vajadustele. And I learned it the hard way...
Lapsena sa mängid, teed mis pähe tuleb ja ei mõtle kuidagi viisi suurele pildile. Siis kooli ajal keskendud õppimisele, sõpradele ja mõtled, mida kõike sa kunagi teha ei tahaks, kui kool läbi saab ja sul tekib võimalus otsustada. Ülikool - kool saab läbi, sinust saab täiskasvanu, liigud vaikselt oma elu peale ja teed täpselt seda, mis sa ise tahad. Pole enam üldised kohustused, vaid otsesed - need mida sa oled saanud ise valida ja mis sa tead, kuhu sind välja viivad, kui sa neid järgid. Kui oma valitud eriala - kus õpid just seda, mis sind huvitab - läbid, saad oma ihaldatud tööle. Kui tahad midagi osata teha või saada, siis täpselt sellele keskendudki ja seda saavutad. Ja ilma sellele otseselt mõtlemata, keskendud sa tegelikult terve aeg just oma vajadustele ja tahtmistele ning nende täitmisele.
Paar aastat tagasi tekkis meil mehega arutelu teemal, mis järjekorras on meie jaoks prioriteedid - milline asi peab olema kõige tähtsam, kus peab kõik korras olema, enne kui saab järgmisele keskenduda. Mulle ei mahtunud kuidagi pähe tema seisukoht - esimeseks tuled sina ISE, siis SUHE ja siis alles LAPSED - järgnev ei toimi ilma eelneva toimimiseta. See oli minu jaoks täiesti mõeldamatu ja vale. Lapsed olid too hetk võib-olla paariaastane ja täiesti beebi. Ma olin juba mitu aastat elanud elu, kus lapsed olid kõige keskes. Mul ei olnud võimalik iseennast esimeseks panna. Isegi kui mul oli kõht tühi või väsimus - aga laps karjub kõrval näljast või väsimusest - ma ei saanud enda vajadusega tegeleda. Esimeseks pidin ma täitma oma lapse hädavajadused, tema tuli esimeseks, ja mul ei olnud enne võimalik praktiliselt mõeldagi iseendale. Alguse sai see koheselt pärast lapse sündi. Mõlema lapsega on mul mälestusi - kodust, aga ka juba pärast sünnitust haiglast - kui ma ise sõin nii, et lapse oli rinnal. Meil mõlemal oli kõht niivõrd tühi (või oli kohustuslik lapse söögiaeg, nagu see algul ikka on), et muud võimalust ei olnud. See oli see, milline mu elu oli juba pikalt olnud ja sellega olin ma harjunud.
Mida aeg edasi sellest vestlusest oma abikaasaga, hakkas mulle järjest enam erinevatest kanalitest silma jääma (sh toodi ka otseselt just mulle seda välja) analoogne teema - ' oma tassi täitmine '. Mõte oli selles - nagu oli olnud ka mu mehel, kuid talle tuli see ilmselt instinktiivsemalt ning ta ei osanud seda nii seletada - selleks, et sa saaksid aidata täita teiste vajadusi, neid aidata ning nende eest hoolitseda, peavad sinu enda vajadused täidetud olema. Kui su oma tass on tühi, siis sul pole ka midagi anda. See muidugi ei tähenda seda, et sa jätad kõik muu sinnapaika ja teed taaskord lihtsalt kõike, mis ise tahad. Küll aga tähendab see seda, et kõige muu hulgas ei tohi sa ära unustada ennast ja enda vajadusi. Tahest-tahtmata tuleb vahel lihtsalt võtta see aeg ja tegeleda iseendaga.
Ja järjest enam olen ma seda mõtet ka iseendale sisendanud. Alustades väikestest tegevustest, väikestest mõttemõlgutustest, olen ma jõudnud viimase paari aastaga juba konkreetsete tegevuste, muutuste ja tulemus-algeteni.
Üks suurem neist, mis läheb ka sinna silmatorkavamate alla, on kannapööre oma erialas. See oli üks asi, mis mind on aastaid ka rusunud ning mille muutus on pakkunud mulle suurt leevendust. Ma ei kahetse oma omandatud eriala. See oli väga lahe ja meeldib mulle siiani väga, aga juba ülikooli lõpus hakkas tekkima vaikselt tunne, et see pole vist päris see õige. Viimase punkti pani mulle mõttetera, mida ükshetk ühe sarja kaudu sain - nimelt sealt käis läbi, kuidas pühendunud inimene oli sama tööd juba kümme aastat teinud ja jätkab endiselt - ja ma hakkasin mõtlema - kas mina näen ennast samal töökohal/erialal ka veel 10 aasta pärast? See vastus oli kindel ei. Nagu ma ütlesin, oli selline kahtlus olnud mul juba pikalt ja juba esimese lapsega lapsehoolduspuhkusele jäädes kahtlustasin ma, et ma ei naase enam samale töökohale. Kõige raskem osa oli aga - mis siis oleks see õige eriala? Asi, mille üle olen ma pidanud aja jooksul väääga pikki mõtisklusi. Leidus ikka üks või teine huvipakkuv teema, kuid ei midagi, mida ma oleksin valmis olnud veel mitu aastat koolis õppima, enne kui sellele pühenduda saan või milles üldsegi kindel olla.
Vastus tuli mulle vist natukene nagu välk selgest taevast, sest kuigi praeguseks tundub see ilmselge, loogiline ja isegi ainuõige, siis kunagi 10-15 aastat tagasi olin ma põhimõtteliselt eelarvamuse tõttu selle idee endale maha teinud ja selle eriala kohta oli mul mõttes alati juures märge 'välistatud'. Pea kaks aastat tagasi jäi mul aga mõte seal pidama ja ma otsustasin katsetada. Hakkasin vaatama online kursusi ning huvi järjest ainult kasvas. Kuni lõpuks kasvas piisavalt, et ma olin valmis vastu võtma otsuse - minna õppima. Aeg oli just täpselt sobiv - noorem laps oli just hoidu minemas, suurem käis juba lasteaias ning ka rahalised varud olid veel piisavad, et mul oli võimalik pühenduda mõni aeg õpingutele, et saada põhi alla, enne kui oli tarvis tööle asuda. Mõeldud, tehtud ja - hämmastaval kombel - just nii läkski.
Eelmine kevad panin ennast kirja kiirkursustele ja - kuna enne kinnitusi tulid tähtajad peale - astusin uuesti ka ülikooli. Nii algaski sügis mitmel rindel korraga - lapse harjutamine hoidu, õpingutega alustamine ja uue rutiiniga eluga harjumine. Peagi tuli kinnitus ka kursustelt ning asi arenes täpselt nii, nagu väga tahtsin, aga isegi ei julgenud väga loota. Koolist läksin akadeemilisele puhkusele, läbides aineid väiksemas mahus, läbisin kiirkursuse kiirõppe, uuest aastast sain aga selle läbi juba praktikale ja paari kuu möödudes ka tööle. Nüüdseks tegelen pidevalt enesearendusega läbi töö, läbi internetiavaruste ning sügisel ka kooliainete.
Võttes kokku nüüd oma viimased paar lõiku, kinnitan ma üle selle, mis on kõige tähtsam - ma ei kahetse. Ei eriala vahetust, ega ka seda, et ma algselt valisin teise eriala. Sest lugedes oma keskkooli lõpu aegseid blogipostitusi / kirjutisi näen ma, et ka siis olin ma oma otsuses täiesti kindel ja see on täiesti fine - see oli see mida ma tõesti tahtsin. Ajad muutuvad, inimesed muutuvad (vahel rohkem kui me isegi arvata oskame) ja ka soovid muutuvad. Põhiline on jätkata liikumist.
Ja sellega jõuan ma ka oma järgmise ja tegelikult ka peamise punktini (kuigi eelnev oli sellele väga hea sissejuhatus) - see 'väiksem' ja varjatum muutuseaspekt. Mina ise.
Pärast toda vestlust oma abikaasaga ja pärast veel teisigi mitmeid mitmetega jõudis mulle kohale, et enam ei aita muu - üks asi, mis vajab muutust on mu iseenda mõttelaad. Ja viimased (eriti just) poolteist aastat olen ma keskendunud palju iseenedale. Ei, ma ei eemaldunud kogu muust elust, lastest jne et minna elumuutvatele rännakutele vms (kuigi ka sellised rännakud on väga kutsuvad), vaid asi algaski väikestest sammudest. Laste eraldi magama panemise asemel (kui kumbki pani samaaegselt üht last), laste korraga magama panemine - üle päeva-paari on kummalgi vanemal vaba õhtu ehk aeg iseendale. Kord nädala-paari jooksul vaba õhtu võtmine - võimalus keskenduda taas iseendale, oma tahtmistele ja vajadustele. Jne. Ka eriala muutus ja võimalus keskenduda millelegi, mis mulle väga meeldib, on osa sellest. Isegi see blogi on osake sellest - üks esimesi väikeseid osasid, mis sai alguse veel aastakegi varem kui muu - asi, mida mulle väga meeldib teha ja mis andis mul väikese eneseväljenduse, väljaelamise ja samaaegselt ka enese avaldamise võimaluse.
Kõige selle käigus pean ma andma suurt au oma mehele, ilma kelleta ma ilmselt poleks nii kaugele juba jõudnud. Tema on see, kes vajadusel pushib mind iseendale aega võtma, ning kui vähekegi saab, siis võimaldab mulle mu oma aega.
Üks asi mis lisandus veel aasta tagasi koolis/tööle jne käima hakkamisega on autosõit linna. Pool tundi sinna, pool tundi tagasi. Jah tihtipeale tüütus-kuubis, ummikud jms. Kuni ma hakkasin seda ära kasutama. Alguses mulle meeldis see juba selle poolest, et see oli järjekordne 'aeg iseendale'. Pool tundi rahus iseenda mõtetega, ilma segavate faktoriteta. Kui see muutus üksluiseks, liikusin audioraamatute kuulamisele. Peagi juturaamatud aga ammendasid ennast ning sattusin enesearendamise raamatutele. Teemasid leiab seal seinas-seina: laste kasvatamine, suhete parandamine, raha kogumine jne.
Nii kaua kui ma mäletan, olen ma alati olnud pigem negatiivse mõttemaailmaga inimene. Ainus asi, mida ma oskaks alguspunktiks või mingiks kindlaks momendiks oma minevikus nimetada, oli kunstitund algklassides, kui igaüks sai oma tähtkuju iseloomustava lause-paar ja pidi midagi haakuvat joonistama. Vähi (aka minu) kirjeldus sisaldas sõna 'melanhoolne'. Ma ei teadnud too hetk, mida see tähendab, aga sellest ajast saati, olen ma selle väljendiga palju tutvust teinud. Ja see sama asi - melanhoolsus, negatiivsus - on just see mõttelaad, mida olen ma otsustanud proovida muuta, kasvõi natukene. Olin sellele ka varem mõelnud, kas peaks seda tegema, kuid teisest küljest võtsin ma seda kui realismi - miks ma peaksin asju meelega ilustama enda jaoks, see on justkui endale valetamine. Aga poolteist aastat tagasi hakkasin ma kuulama erinevaid enesehinnangu jms arendavaid raamatuid. Olen kuulanud juba mitmeid ja nende hulgas on olnud ka mitu väga tähelepanuväärset, mis on mind väga inspireerinud ja mida ma julgen kahe käega ka teistele soovitada - nt 'Take Control of Your Life' by Mel Robbins, 'Ikigai: The Japanese secret to a long and happy life' ja 'Napoleon Hill's keys to positive thinking' by Napoleon Hill and Michael J. Ritt jr.
Just see viimane raamat, positiivsest mõtteviisist, on viimatine, mis ma kuulasin (lausa 2 korda järjest!) ja mis inspireeris mind ka tegutsema oma mõtteviisi kallal. Esimene kord ma kuulasin, tundus huvitav, mõtlesin et võiks ju proovida. Kui see läbi sai, jäi see mind kummitama ning ma otsustasin seda uuesti kuulata ja, teades seekord juba natuke ka asja tausta, otsustasin proovida seal loetletud samme / soovitusi - ega see halba ikka ei tee.
Praeguse seisuga ei oska ma 100% kinnitada, kas selle abil positiivse mõtteviisi väljakujundamine töötab või ei, aga võin öelda, et hektel tunnen ma ennast hästi! ning soovin jagada oma tundeid ja mõtteid ka teiega. Ma julgen soovitada seda raamatut. Ma usun, et selle kuulamine ja kaasa mõtlemine on aidanud mul mõistust säilitada juba mitmel hetkel. See oli küll mõneti natuke rohkem uskliku taustaga raamat, kui ma harjunud olen, kuid mitte sunnitult ja pealesuruvalt, vaid sellise põhimõttega, millega oli lihtne samastuda. Üks põhilisi mõtteterasid sealt, lisaks positiivsele mõtlemisele ja suhtlemisele keskenduminw, oli tegutsemisele suunamine. (Tuues paralleele religioonist -) kui sa soovid, et midagi juhtuks, ära ainult palu seda (Jumalalt), vaid tegutse nii, nagu see oleks sulle juba antud. DO IT NOW. Kui kahtled, kas teha, kas sa julged teha vms. Ära mõtle üle, lihtsalt hakka tegutsema. Ka väike samm on siiski juba samm eesmärgi suunas. D - otsusta täpselt, mida sa tahad. E - hinda, mida sa oled valmis vastu andma, et seda saavutada. S - pane paika, millal. I - pane paika plaan, kuidas täpselt. R - korda üle. E - iga päev.
Lõpetuseks mõttetera raamatust 'Napoleon Hill's keys to positive thinking'.
Võta hetk, et mõttega lugeda.
'Have you made someone happy,
have you made someone sad?
What have you done
with the day that you had?
God gave it to you,
to do just as you would.
Did you do what was wicked,
or do what was good?
Did you hand out a smile,
or just gave them a frown?
Did you lift someone up,
or did you push them down?
Did you lighten some load,
or progress empeed?
Did you look for a rose,
or just gather weed?
What did you do,
with your Beautiful day?
God gave it to you...
did you throw it away?'
