teisipäev, 25. august 2020

Rööprähklus - uus normaalsus või enesehukatus?

Ma olen alati ennast rööprähklemises (multitasking) heaks pidanud. Teadupoolest on ikka naised selles paremad kui mehed ja ma olen alati uhke olnud kui osav ma selles olen.

Ma arvan, et minu rööprähkelmine sai alguse juba koolieas, kui käsitöötundides oli vaja sokke kududa. Mulle väga meeldis kududa, mul edenes see hästi ja tihti sisustasin õhtuid teleka vaatamise kõrvalt kududes. See on esimene tegevus, millega ma nii konkreetset topelt-tegevust mäletan. Mulle hakkas selline mitme asjaga tegelemine niivõrd meeldima, et sellest ajast saati olen tundud pidevat tegutsemise vajadust. Enamasti tunnen ma telekat vaadates, et mul hakkab igav ja mul on tung midagi muud veel sama-aegselt teha. Olles viimasel ajal pidevalt väga väsinud, olen ma reaalselt pingutanud, et ma suudaks telekast mõnda filmi või sarja vaadata ilma, et mul läheks vaja kõrvalist tegevust, et äkki ma saan nii natukenegi rohkem puhata. Selleks kõrvaliseks tegevuseks pole juba suhteliselt ammu enam kudumine, küll aga näiteks telefoniga mängimine, ristsõna lahendamine (eelkõige nt jaapani mõistatused vms, rohkem joonistamise laadis, kui et kirjutatavad) vms käeline ja mitte alati just väga suurt tähelepanu nõudev tegevus. Ka ülikoolis võtsin tihti läpaka loengu ajal lahti just selleks, et ma saaks kuulamisega paralleelselt arvutis mõnda kaardiladumise vms mängu mängida. Alternatiivina oli tihti kasutusel ka paberilehel numbrimängu mängimine või niisama kritseldamine. Ma tundsin, et just nii suudan ma räägitule rohkem keskenduda, ilma et mul igav hakkaks. Ma eeldan, et see võib-olla hoidis mul mõtet ringi rändamast.

Hetkel harjutame me mõlemat last erinevatesse kohtadesse hoidu ja lasteaeda. Umbes kuu aega käisid nad koos samas hoius, aga seal on ainult väiksemad lapsed. Suurem sai nüüd kodu lähedale lasteaeda, kus noorimad ongi 3-aastased. Sügisel hakkame me mehega rohkem jagama, kes keda kuhu viima hakkab, aga hetkel sõidan mina üksi nendega mitu korda päevas edasi-tagasi erinevate kohtade vahet. Hakates tüdima pidevast sõitmisest, otsustasin hakata sõidu ajal kuulama audioraamatut. Algselt pidasin silmas juturaamatuid, kuid siis hakkas mulle silma üks teine: "Ikigai: The Japanese secret to a long and happy life". Seal räägitakse palju erinevatest eluviisidest ja eelkõige sellest, kuidas on elanud oma elu, ja praegugi veel elavad, maailma vanimad inimesed. Üks läbiv teema on oma Ikigai leidmine - miski, mis annab su elule eesmärgi, innustab sind igal hommikul ärkama. Miski, mis on väärt elamist.

 


Ma samastusin selle raamatu teemaga koheselt, sest see on täpselt see, mille poole ka mina siin viimased poolteist aastat isekeskis tugevalt püüelnud olen. Ma kuulasin innukalt ja kujutasin elavalt ette, kuidas oleks ise elada sellises täiesti teistsuguses ühiskonnas, nagu raamatus kirjeldati. Ühiskond, kus ei olda puhtalt oma kasumi peal väljas, vaid elatakse omas rütmis ja rahus, kaasatakse ning ka aidatakse teisi, ilma vastutasu lootmata. Kus omandist ja saavutustest olulisem on üldine heaolu ja õnnelik elu. Ja siis jäi mul kõrva üks huvitav fakt. Rööprähklemine - just see sama asi, mille poole mina justkui pidevalt püüdlen - toob rohkem kahju kui kasu. Ma ei ole kunagi varem sellele niimoodi mõelnud. Väidetavalt keskendudes ühele asjale korraga, oled sa kuni 60% produktiivsem, kui multitask'ides. Sa suudad paremini keskenduda, sa saavutad rohkem ja väsid vähem. 

See oli minu jaoks täiesti uus mõttemaailm. Mulle on multitasking alati jätnud produktiivsema mulje. Ma sain sokid kootud, meelelahutusega paralleelselt. Ma sain õppematerjalid omandatud, kaotamata liialt tähelepanu. Isegi igapäevaselt lapsega - veelgi enam, mitme lapsega - tegeleme me ju mitme asjaga korraga. Ükskõik, mis sa teed. Teed süüa, aga samal ajal jutustad lapsega või mängid temaga. Jälgid ja abistad last söömise juures, kuid jooksed ise kööki koristades ja nõudepesumasinat tühjaks tõstes ringi. Oled lapse jaoks pidevalt kõrval olemas, kuid samal ajal ajad telefonis 'tähtsaid asju' või loed uudiseid. Ajad abikaasaga juttu ja üritad samal ajal jälgida, mida lapsed teevad või teie jutule vahele hõikavad. Lisaks kõigele sellele, tunnen ma pidevat vajadust taustamüra järele - koguaeg peab mängima kas raadio või niisama taustamuusika. Mida rohkem ma sellele mõtlema hakkasin, seda rohkem ma nägin olukordi, kus ma rööprähklesin. Kasvõi seda sama raamatut kuulates siis, kui ma autoga sõitsin või suppi keetsin. See viimane oli see hetk, kui raamatus räägiti multitasking'ust. Ma taipasin, et isegi selle kuulamise ajal tõmblesin ma mitme asja vahel - üritasin retsepti lugeda, suppi keeta, kartulit lõigata ja lisaks veel tähelepanelikult raamatut jälgida. Ma avastasin, et ma tegelen mitme asjaga korraga, PIDEVALT, TERVE PÄEV ja IGA PÄEV.

Alustades sellest samast supikeetmise hetkest, hakkasin ma ennast rohkem jälgima. Ma taipasin, kui väga mulle meeldis süüa teha nii, et ma sain tegeleda ainult söögiga, ilma et mul oleks kõrval segavaid faktoreid (nt lapsi, kes olid too hetk mehega koos õues). Kui supp vajas tähelepanu, panin raamatu pausile. Kui supp kees iseseisvalt, istusin ja kuulasin rahulikult raamatut. Nõudepesumasinat tõstsin tühjaks siis, kui supp oli juba valmis. Kui ma sõin suppi, siis esimest korda üle pika aja, ma lihtsalt istusin ja sõin, ilma et oleks vaja olnud samal ajal telefoni näppida või telekat vaadata vms. Ja see kõik pakkus mulle äärmist rahuldust. Ma taipasin, et ma ei tee päevad otsa muud, kui muudkui jooksen ringi, tegelen millegagi ja hüplen korraga mitme erineva tegevuse vahel. See ei tähenda, et ma nüüd päevad otsa ainult lebotaks diivanil vms. Ei, üldsegi mitte. Ma endiselt tegelen pidevalt millegagi ja vähemalt sama paljud asjad saavad tehtud, aga seda kuidagi rahulikumas tempos. Kuigi see vajab vahepeal väga konkreetset jälgimist ja hoidumist, üritan ma teadlikult vältida mitme asjaga korraga tegelemist. Ma ei tunne enam nii pidevat "ringi tõmblemise" tunnet, ega ka vajadust selleks. Ma keskendun igale asjale eraldi ja mingil viisil annab see mulle rahuldust ja just rahu. Olgu see köögi koristamine, raamatu kuulamine või lastega mängimine.

 


Leia, mida sa naudid, ja keskendu just sellele. Isegi kui see, mida hetkel teha on vaja, ei ole just su lemmikutegevus, on see siiski hulka nauditavam ja kiiremini läbitav, kui sa keskendud ühele asjale korraga ja ei ürita seda muu asja kõrvalt teha. Lõpeta jooksmine. Aega on ja see ei kao kuhugi. 

Ja mis kõige tähtsam - pööra tähelepanu selle, mida ja kuidas sa midagi täpselt teed.

pühapäev, 17. mai 2020

Imeline emadepäev

Nädal tagasi oli minu elu neljas emadepäev, kuid peab tõdema, et see oli esimene, kus ma tõesti tundsin, et see on tore ja eriline päev. Päris esimene emadepäev ununes meil praktiliselt ära. Beebi oli alles paari nädalane ja mõte emaks olemisest ja veelgi enam emadepäeva tähistamisest oli niivõrd uudne, et alles vahetult enne magamaminekut, hilisõhtul meenus, et võiks ju vähemalt lapsega koos piltigi teha. Järgnevad aastad, ma üritasin meeles pidada, et võiks ju vähemalt lastegagi koos pilti teha. Eriti kuna enamus pilte igapäevaselt kodus teen mina, siis piltidel kajastub mind ennast eriti vähe.
See aasta oli mul emadepäevaga kindel eesmärk - ma tahan endast koos lastega saada vähemalt ÜHTE ilusat pilti ja et oleks lihtsalt üks tore koosveedetud päev. Viimasel ajal olen ma mõnel korral vist oma ootused liiga kõrgele seadnud, et mida kõike ühe päeva jooksul koos ära võiks teha, et see eriti tore oleks ja siis kokkuvõttes on asi ikka luhta läinud. Kartsin ka seekord, et võib nii minna, seega üritasin mitte liiga palju kriteeriume vms ette seada, samas salamisi ikka lootsin nii mõndagi. Ja peab ütlema, et selle aasta emadepäev oli lihtsalt... IMELINE. Ma jäin niiiii rahule! Ma olin niiii rõõmus selle päeva üle!

Kui me tavaliselt vabadel päevadel magame kordamööda hommikuti pikemalt ja mees ütles eelmisel õhtul, et homme on sinu päev, sina saad magada (kuigi olin eelmine päev juba pikemalt maganud), siis seekord ütlesin ma ei! Minu jaoks on mõnus hommik selline, kus saab kõik koos perega rahulikult ärgata ja asjatseda. Et ei pea kumbki üksi hommikul kahe lapse vahet rabelema ja kõike ise ära tegema. Magasime kõik koos, kaua magasime, ca 8:30-9ni (mis on meie puhul võrdlemisi hiline hommik). Kui me suurema tüdrukuga alla korrusele jõudsime, saatis mees mind elutuppa ootama. Peagi tulid nad lastega magamistoast, kolme uue t-särgiga minule, kummalgi lapsel üks seljas, ja tõid mulle oma krundilt korjatud nurmenukud. Tüdrukud olid nii nunnud minu särkides, mis neile olid nagu ülipikad kleidid, samas täpselt parajad, et käimist ei seganud. Väiksem plika peab siia maani seda pluusi, mis tal too hommik seljas oli, enda omaks 😃 Iga kord kui ma seda selga üritan panna, nõuab ta selle endale. Ühel korral vastasin talle, et ei, see on emme oma. Ta noogutas, ütles "jahh", läks minu sahtli juurde ja küsis endale teist uut särki 😃 Juba hommikul saime me mõned väga armsad pildid, kuigi mitte mõlema lapsega korraga. Sõime rahulikult kõik koos hommikust, pakkisime võikud endale kaasa ja sõitsime autoga Lohusalu randa.

Randa jalutama mineku plaan oli meil juba ammu ning kui ma nägin, et emadepäevaks lubati ilusat ilma, siis tegime otsuse, et see on see päev, kui läheme. Külma tuule kartuses olime mitu korda randa jalutama minekut edasi lükanud, aga seekord oli ilm täesti ilus, auto näitas vahepeal isegi 19 kraadi. Olin ükskord varem 'skautimas' ka käinud, et kuidas seal ja mõnel teisel pool olukord on, et kas tasub sinna lastega minna. Eelmine kord läksin samuti hommikupoole ja nägin, et siis oli rahulik, aga lõunast hakkas inimesi juurde voorima. Seetõttu alustasime ka seekord pigem varakult. Sõitsime kohe pärast hommikusööki Lohusallu, kuigi reaalsuses tähendas see siiski ca 11:30 kohale jõudmist. Jalutuskäik oli mõnus. 
   Lapsed mängisid liiva, teokarpide ja käbidega, käisid jalgupidi vees (kummikutega) mängimas. Jalutuskäiku alustasime sadamast ning lõpp-punktiks oli suur pikali puu rannas. Kahjuks suurem tüdruk ei olnud väga tujus seal ronida ja pilte teha, pigem mängis oma hiirekesega liivas. Oleme viimasel ajal mitmel korral metsas jms jalutamas käinud ja suuremast plikast on saanud suur jalutus-entusiast. Vahepeal küsis ise juba igapäevaselt, et lähme täna ka pikemale jalutuskäigule. Muidu on ta väga tubli jalutaja, aga tagasimineku alustamine võtab iga kord hulk veenmist. Nii ka see kord. Kuna tahtsime sadama juures muruplatsil ka väikse pikniku maha pidada, innustasime plikat jäätise saamisega, et tagasi sadamani jõuaksime - väiksem oli juba päris väsinud ja ootas pikisilmi oma lõunaund. Piknikuteki muidugi unustasime maha, aga selle asemel tegime väikse pingi-lõuna.  


Lohusalu rand ja sadam ise on hästi ilusad kohad. Ilus pikk liivarand, teepeal leidub puid ja kive lastele mängimiseks. Sadamas on mõnus muul, kus peal on suur muruplats ja mida ümbritsevad suured kivid, mida mööda meil ka suurem plika väga osavalt ringi turnis. Väiksem on kahjuks veel väheke väike ja natuke liiga hulljulge nende veeäärsete kivide jaoks. Veel enne edasiliikumist vaatasid lapsed huviga, kuidas üks väiksem paat sadamast sõitu läks ning nautisid samaaegselt sadama kohviku juures rahnu-suuruste kivide jms äärte peal turnimist. 



Peagi olime aga sunnitud tagasi autosse suunduma, sest väikesel oli juba ammugi uneaeg ja enam hilisemaks seda venitada ei tahtnud. Hakkasime vaikselt sõitma, lapsed autos kustumas ja arutasime isekeskis. Nii ilus ilm, mõnus päev, kuidagi ei tahaks veel koju minna. Nagunii lapsed magavad autos ja väiksem võiks vähemalt paar tunnikest magada... Miks aega raisku lasta? Järgnes mõningane guugeldamine ja saabus otsus sõita Kaisma Suurjärve äärde. Seal olevat matkarada, vaatetorn ja isegi paadisõidu võimalus. Netist leitud info oli küll natukene lahtine - kui pikk matkarada seal ikka tegelikult on ja kaugel vaatetorn on jne. Ka kohale jõudes algselt ühtegi infotahvlit ei leidnud ja järv paistis suhteliselt suur. Kuigi netis oli midagi kirjas ka 1,6km pikkusest rajast, paistis, et pigem on tegu 6-7km pikkuse ümber järve mineva teega. Noh, mis seal ikka, kui me nii kaugele juba tulime, teeme ära. Käru on kaasas, kuhu väiksem panna ja kui suurem peaks väga ära väsima, saame panna tema kärru ja siis on väiksemat lihtsam süles tassida, kui suuremat. 

Järve äärde jõudsime kl 16. Parklast mitte väga kaugele jäi kohe tehisbassein ning laste mänguplatsike mängumajade, liumäe ja ronimisalaga. Teekond sai alguse muidugi sealt ning kasutasime seal juhust ka väike eine oma võikude näol teha. Peagi alustasime ka matkaraja läbimist. Üpris kohe jõudsime ka Kaisma puhkealani, kus oli peopidamise majake ja isegi ujuv saun. Pärast seda aga algas ka see õige matkarada - lõpuks leidus ka üks infotahvel. Sealt nägime, et kogu rada on jah ilmselt ca 6km, aga vaatetornini vaid 1,6km. Super! See tundus väheke realistlikum variant, kui 6km kahe väikse lapsega. Sealt maalt algas ka laudtee. Suurem tüdruk pani sellise entusiasmiga kohe alguses minema, et raske oli sammu temaga pidada. Rahvast kuigi palju ei olnud, mõni üksik seltskond tuli vastu või tagant, keda paar korda oli vaja mööda lasta. Parklaski oli kokku võib-olla 4-5 autot. Mõniaeg enne vaatetorni hakkas suurem tüdruk väsima ja tegime käruvahetuse vangerduse ära ning võtsime väiksema sülle. Sellse aga ei olnud midagi väga imestada, sest suurem ei olnud tegelikult suurt midagi söönud. Olime küll võikusid kaasa teinud, ka tema maitse järgi, kuid kohapeal selgus, et talle ei sobinud see, et olime kodus võileiva-masinaga saiad ka soojaks teinud, et need paremini koos püsiks ja vähem pudiseks. Vaatetorni juures saime ta kokkulepetega sööma, kuid sõi ära vaid pool võikut - näost oli juba näha, et seegi läks poolvägisi ja talle tegelikult väga ei meeldinud. Õnneks olid mul kotti jäänud ka paar tuubi-püreed, mis meil päeva päästsid ja tagasitee läks veelgi lõbusamalt.



Kaisma matkarada oli siis esimesed 1,6km laudteena, kuni vaatetornini. Vahetult enne vaatetorni keeras üks pisikene jalgrada metsa - ilmselt see oli siis see ümber järve minev tee. Me ise seda aga lähemalt vaatlema ei läinud. Vaatetorn väga kõrge ei olnud, paar trepi kõrgust, aga võrreldes järveäärse teega üllatavalt tuulevaikne, sest ühest küljest oli see piiratud kõrge metsaga. Teisel pool laius ääretu raba. Lastele olid need trepid aga põnevad ronimised ja peagi (pärast suurema tüdruku taaskordset pikka veenmist) alustasime tagasiteed pikki ilusat järvekallast. Algselt me ei julgenud väiksemat väga kärust välja lasta, kuna kartsime, et ta hakkab laudteelt pidevalt maha ronima/kukkuma. Tagasiteed aga alustasime selle peale, kui ta pikki teed jooksu pani. Väga ilusti püsis tee peal ja nautis seda ringi jooksmist. Temal jagus jaksu ca 0,5 kilomeetriks ning pärast mähkuvahetuspausi jätkas ta väsinuna kärus. Suurem plika aga! Ma tean, et ta on ääretult tubli, aga mul tõsiselt jäi karp lahti, et ta jalutas terve tagasitee ka veel iseseisvalt ära! Minnes tegi aeg-ajalt õlekõrte ja vee jms uudistamispeatusi, kuid tagasiteel üritasime teda laulu ja mänguga pidevas liikumises hoida (kell hakkas ka taaskord omajagu saama) ja ta kõndiski terve tee ise ilusti tagasi ära! Meie gps-id näitasid kogu edasi-tagasi läbitud tee pikkuseks umbes 4km. Ja kokku, koos kõikide pausidega, läks umbes 2,5h. 


Tagasi mänguplatsini jõudes kaalusime ja uurisime sügavalt ka paadiga järvele mineku võimalust - seda oli meil plika küsinud juba Lohusaluski, kui seal paate nägi. Lõpuks otsustasime, et kuna kell hakkab juba 20le lähenema ja väiksem tüdruk on suhteliselt kutu omadega, on õigem vist tagasiteed kodupoole alustada. Üritasime veel natukene venitada, et lapsed liiga varakult magama ei jääks, sõitsime esialgu vaid Järvakandini ja käisime seal poest natuke süüa ostmas ja tegime veel õhtuse eine. Kella 22ks olime jälle tagasi kodus, panime lapsed voodisse ja muljetasime oma toredast päevast.



*Tähelepanek  - mees peab ikka aeg-ajalt tõdema, et minu "igaks juhuks" asjade kaasa võtmine, kui me kuhugigi lähme, kannab ikka vilja. Kuna ma teadsin, et lähme lastega mere äärde, olid mul igaks juhuks mõlemale lisaks tavalistele hädaabi vahetusriietele ka täisvarustus õueriideid ja jalanõusid jms kaasas. Lisaks lõunasöögi võikud jms. Kui neid ei oleks olnud, ei oleks me saanud teha ekspromt väljasõitu kaugemale, sest oleks olnud liiga palju aga'sid, mis oleks võinud valesti minna. 

Kokkuvõtteks oli aga viimase aasta üks ilusamaid päevi, mis kulges mõnusalt, rahulikult ja ilma pingeteta. Tänu minu pidevale telefoniga piltide klõpsimisele õnnestus meil saada ka palju väga ilusaid pilte ning lõpuks ka minu ihaldatud ilus pilt minust koos mõlema lapsega :)



laupäev, 21. märts 2020

Ideid kõigile vanematele

See on postitus, mida olen planeerinud kirjutada juba päris pikalt. Eelkõige on see mõeldud abiks just värsketele vanematele, kes pole võib-olla päris kõigega veel kursis. Samas, võib osutuda see kasulikuks ka mõnele kogenumale vanemale, kes pole sellistele asjadele lihtsalt varem mõelnud. Postitus ise venis suhteliselt pikaks ja põhjalikuks, kuid otsustasin mitte hakata seda mitmeks jagama. Küll on aga kas igas lõigus või muidu aeg-ajalt silmatorkavamalt välja toodud tähtsamad asjad / põhiteema, millest jutt käib. Seega, kui huvi on millegi konkreetsema vastu, on seda võrdlemise lihtne leida.

Viimase aasta jooksul olen teinud palju erinevaid märkmeid asjadest, mida ma oleksin ise tahtnud teada juba siis, kui mul esimene laps alles sündis. Mõni asi on selline kriitilisem, mis ma arvan, et võiks olla natuke laiemalt levinud info. Võib-olla vaikselt jagatakse seda infot juba rohkem ka, aga üldtuntud see veel ei ole (näiteks erinevad tervisega seotud teadmised). Mõni teine asi pole võib-olla NII tähtis, aga samas, teades neid nippe, läheb beebiga tegelemine natukene lihtsamalt ja ladusamalt. Mitmed need tähelepanekud on tulnud mul omast kogemusest. Mõni lihtsamalt, mõni raskemalt. Mõni asi on aga hoopis selline, mida ma olen alles nüüd hiljem teistelt kuulnud ja siis olen ise mõelnud: "ahh... oleks ma vaid seda varem teadnud..."




TERVISEJUTUD. Ma esimeseks mainiksin kohe ära, et nagu iga muu infoga, mille peale internetist sattuda võib, nii ka infoga minu blogis - usalda, aga kontrolli. Ma ise olen oma teadmistes võrdlemisi kindel, kuid ma ei ole vastutav selle eest, kuidas keegi teine minult saadud infot ära kasutab. Kui minu kirjutatud jutt tundub asjalik, siis enne selle järgi käitumist soovitan ka ise selle tagamaid uurida, kas oma arstilt vms. Ma kirjutan kõigest oma isiklikest kogemustest.


Ma alustaks kohe suurelt infoga, mis minu arust on nendest, mida ma täna läbi käin, kõige tähtsam ja mida ma oleksin KINDLASTI tahtnud teada ENNE, kui mul seda reaalselt vaja läks - väikelapse palavik. Nagu ilmselt iga teinegi ema, kes tahab olla eluks lapsega võimalikult palju valmis, varusin ka mina enne beebi sündi erinevaid kreeme ja ravimeid (tsink-kreem, bepanthen, gaasirohi jne), seal hulgas ostsin ma valmis ka palaviku alandavad küünlad. Miks? Sest ma tahtsin valmis olla, kui beebil peaks mõnikord ootamatult, nt keset ööd, palavik tõusma. Et ei peaks esimese asjana apteeki jooksma või uurima hakkama, et mis nüüd teha vaja on. Ma arvasin, ei olin valmis selleks olukorraks, kui beebil palavik peaks tõusma - siis küünal sisse ja asi vask, palavik langeb. Päris nii lihtsalt kahjuks siiski ei läinud.

Ma ei mäletagi täpselt, kas korra või paar sai varemgi kasutatud neid küünlaid, aga esimene kord oli mul suuremal lapsel päris kõrge palavik siis, kui ta oli umbes 8-kuune. Palavik oli kuskil 39,5 juures, kui ma õigesti mäletan. Panime küünla, jahutasime otsaesist viina-vee-segu lapiga ja ootasime palaviku langemist. Tund+ hiljem, ei olnud aga palavik langenud, vaid tõusnud veelgi! Palavik lähenes juba 40-le ja saabumas oli kerge paanika. Ma päris detailselt ajaraamistukku jms enam ei mäleta, sest sellest on juba kaks aastat möödas, aga edasine läks umbes nii. Helistasime lastearsti nõuandeliinile (1599, teine alternatiiv oleks perearsti nõuandeliin 1220, aga lastearsti omal teatakse just väiksemate laste kohta täpsemalt). Sealt vanem naisterahvas kogeles, polnud ka nagu päris kindel, mis täpselt teha, kuid soovitas anda sama küünalt veel, aga poolik kogus. Ilmselt me nii ka toimisime, aga ka sellest ei olnud kasu ja mõistus oli otsas.

Otsustasime esimest korda elus kutsuda kiirabi. Pooliku koguse palavikualandaja andmist tegid nad päris konkreetselt maha - see ei aita kindlalt kuidagi. Küll aga tutvustasid nad meile, kuidas saab ravimeid koos kasutada. Vahel teeme nii siiamaani ja seda teadmist oleks tahtnud omada juba varem. Väikelastele on kaks põhilist palavikualandamise siirupit, mida võib ka juba paarikuustele anda - Panadol, mis on paratsetamooli põhine, ja Nurofen, mis on ibuprofeeni põhine. Siirupitega ma seni kokku puutunud ei olnud, ei teadnud ka neid kahte. Kuid kuni selle hetkeni teadsin lihtsalt, et on paratsetamoolid ja ibuprofeenid, võta ühte või teist. Olukorraga, kus ravim ei aita piisavalt tõhusalt ja pärast ravimi võtmist olukord endiselt halveneb, ma varasemalt kokku puutunud ei olnud. Kiirabi siis tutvustas meile täpsemalt - Panadoli tohib võtta 4-6h taguste vahedega, Nurofeni 6-8h vahedega (mitte tihemini), AGA kui oled nt lapsele andnud Panadoli ja palavik ei lange, võid veel lisaks ka anda Nurofeni (või siis vastupidises järjekorras), EELDUSEL et erinevate ravimite manustamise vahele jääb vähemalt 1 tund.

Ma sellest kiirabi käigust mainiks veel nii palju, et olge ka endas kindlad ja usaldage ka iseennast. Nimelt kui arstid kohale jõudsid, siis laps oli mehe süles. Mina otsisin isikukoode, panin kirja, mis räägiti jne. Arstid ise last isegi ei puudutanud. Viskasid mehele elektroonilise kraadiklaasi ja piiksumise peale panid kohe tulemuse kirja - näe 37,2 vms, pole palavikku ollagi, ilusti alla läinud. Õnneks aga jätsid meile ühe doosi Nurofeni, sest meil tol hetkel seda polnud. Läksivad nad siis ära, ma võtsin lapse sülle ja tundsin - ta oli tulikuum! Endiselt oli mingi 39-40 palavik... Andsime siis kohe selle Nurofeni sisse. Aga mind hämmastab, kui lihtsalt nagu selle palavikuga eksiti. 37 või 39 on ikka pääääris suur vahe ja vabalt ka käega tuntav. Ma too hetk ei tulnud selle pealegi, et hakata nende meetodis kahtlema, aga ma ise olen tegelt alati neid elektroonilisi kraadiklaase kriitilise pilguga jälginud ja pigem neid nö tavalisi (vanasti siis elavhõbedaga) kraadiklaase uskunud. Ma saan aru, et oli öö ja kiirabil ka pikad ja rasked vahetused, aga senised kokkupuuted (nüüdseks on neid veel üks olnud, seoses mehe neerukividega) on suhteliselt nördimapaneva suhtumisega olnud. Aga põhiline on see, et pärast Nurofeni andmist läks lapsel siiski palavik alla, saime asja kontrolli alla ning vähemalt süda oli rahul, et arst oli siiski pilgu peale visanud. Tegemist oli tookord kolme päeva palavikuga (jah, sellise nimega haigus on reaalselt olemas - lapsel on kolm päeva palavikku ning pärast seda tuleb üle kogu keha lööve).
Tänaseks on mul juba nö vilunud käetunnetus. Kui käega (või huultega) katsudes tunnen, et lapse otsaesine on soe, siis ilmselt on tal väike palavik, kuid mitte nii kõrge, et rohtu vajaks (alla 38,5 palavikku ei soovitata ravimitega alla võtta ning alla 37,5 ei loetagi palavikuks). Kui käega katsudes on tunda kõrvetavat palavust (ja kõrvetav ongi kõige õigem kirjeldus sellele), siis see tähendab juba 39 lähedast palavikku ja rohuga enam tagasi hoima ei pea.


Palaviku koha pealt mainiksin ühte nüanssi veel. Varasemalt olin teadlik, et palaviku korral tasub viinalapiga otsaesist jahutada, et see aitab palavikku langetada (ilmselt oligi niimoodi meie lapsepälve ajal tavaks). Nüüd väikelapsega on info jõudnud nii kaugele, et esiteks, peab see olema viina ja vee (vett vähemalt pool!) segu, ja teiseks tuleb vajadusel jahutada kõiki kuumasid kohti, üle kogu keha (kael, kaenlaalused jms, mis eriti kuumaks lähvad). Vajadusel tuleb laps kasvõi üleni paljaks võtta (eriti mähku! sealt alt läheb keha väga kuumaks) ning siis katta õhukese linaga vms, et päris-päris paljas ei oleks, külma ei saaks, aga samas jahtuks. AGA teave, mille ma algselt sain tänu oma beebigrupile ja nüüdseks olen kogenud ka isiklikult oma lapsega. Kui üldiselt tuleb kõrges palavikus oleva lapse keha maha jahutada, siis võib juhtuda, et ta käed ja jalad on juba jahedad. Neid ei tohi rohkem jahutada! (Ala viinasokke teha vms.) Sel juhul tuleb käsi-jalgu just soojendada ja ülejäänusid (kuumasid) kehaosasid jahutada. Suured temperatuuri erinevused erinevate kehaosade vahel mõjuvad halvasti ning tekitavad lihasvärinaid (vappekülma). Esimene kord lapsele viinasokke tehes oli mul peas pidevalt mõte "lapse keha tuleb maha jahutada" ning ta hakkaski värisema. Ma ei tulnud selle peale, et enne kontrollida, ega tal jalad ei ole juba külmad. Nüüd viimati näiteks rahmeldasin tal pool aega (tavalisi) sokke jalga ja jalast - iga kord kui palavik tõusis, siis läksid käed-jalad külmaks. Palaviku langedes, või mõne aja soojendamise järel, muutusid need jälle soojaks ning siis sai sokid jälle eemaldada, et lasta kehal jahtuda.



Järgmisena räägiksin ma B12 vitamiini kontrollimisest. Jah, on palju erinevaid asju, mis erandolukordades võivad väiksele beebile muret tekitada. Väga tihti aetakse pisikesel beebil kõik mured gaaside/koolikute varna ja pärast seda hammaste peale. Aga umbes aastake tagasi lugesin ma esimest korda ühe ema lugu, kuidas nad kuude viisi õhtuti üritasid oma beebit rahustada, kui too iga õhtu samal ajal mitu tundi järjest karjus. Mure tundus koolikute moodi, kuid lõpuks, pärast järjekordset pikemat närvilist õhtut ja guugeldamist, avastasid nad, et seda võib põhjustada hoopis B12 vitamiini puudus ja otsustasid seda kontrollida. Kahtlus osutus tõeseks ja olukord lahenes pärast vitamiinilisa saamist. Mina olin õnnelik, et olin juhuslikult seda lugu lugenud, sest mingi hetk oli ka minu väiksem pidevalt ilma näilise põhjuseta rahutu ja ei maganud öösiti hästi. Tänu eelnevalt loetud loole oli mul piisavalt enesekindlust, et sisendada ka endale, et ei, see ei ole normaalne, kui beebi ilma põhjuseta lihtsalt pidevalt nutab ja karjub. Vähemalt oli mul mingigi idee, mida uurida lasta. Tuligi välja, et ka minu lapsel oli kerge vitamiinipuudus, kuigi see ei olnud kaugeltki võrreldav eelpool mainitud looga. Miks kulus mitu meeleheitlikku kuud kisa täis õhtuid, enne kui selgus, mis mure on? Ja sedagi vaid vanemate endi interneti-põhistel otsingutel. Selline mure ja võimalik lahendus võiksid olla laiemalt levinud ja võib-olla ka arstide poolt rohkem jälgitud...


Üks asi, mida ma ei väsi kordamast - usalda oma sisetunnet! Lapsekasvatsmises võib päris paljus uskuda oma instinkte. Mingil viisil, mingil põhjusel, sa enamasti siiski tead, kuidas toimida tuleb. Lapse kasvatsmine on loomulik. Kohe kindlasti ei tohiks selle pärast arstidelt saadud soovitusi maha kanda, aga usalda ka iseenast, eriti igapäevastes tegemistes. Ja kui su sisetunne ütleb, et miski on valesti, kurda muret arstile. Ja kui see ei anna sinu sisetundele piisavalt rahuldust (arst arvab, et kõik on korras ja ei saada uuringule vms, aga sa oled ikka kahtlev), saab päris palju lasta ka ise ära teha. Näiteks Synlabis saab vaid ca 15€ eest lasta B12 vitamiini taset kontrollida ja keegi ei hakka isegi pärima, et oled sa ikka kindel või miks sul seda veel vaja on vms. Või vähemalt ei tohiks perearst keelduda sulle eriarsti juurde saatekirja tegemast, kui sa minna tahad.

Iseenda uskumine tasus meil nüüd hiljuti veel üks kord ära, kui meil olid perearstiga eriarvamused. Esimest korda kurtsime arstile (asendusarstile, enda arst oli puhkusel) eelmine kevad muret, et meie suurem tüdruk hingab öösiti ainult läbi nina ning norskab jube palju. Arst uuris teda, vaatas ninna ja teatas, et ei, adenoidid kindlalt pole, kõik on hästi. Sügisel, kui meie endi perearst tagasi tuli, kurtsime talle uuesti, sest nüüd ei hinganud laps ka päeval enam läbi nina, ainult läbi suu, ning öösiti esines ka paarisekundilisi hingamisseisakuid. See hakkas meile üha enam muret tegema, sest see võib tähendada, et ta ei maga ennast hästi välja, on selle pärast tusasem, võib-olla on tal peavalud vms, aga meie lihtsalt ei saa sellest aru. Kuid perearst oli endiselt arvamusel, et kõik on normaalne, väikestel lastel võibki olla nt suulagi pehme ja magades kuidagi sisse vajuda vms, nii et takistab hingamist, ning kuni hingamisseisakud ei ole ca 10-sekundilised, seni ei ole midagi hullu. Läks veel paar kuud edasi, kuid lapse seisunud tundus ikka pigem halvenevat, igal juhul mitte iseenesest lahenevat. Läksime nüüd juba kindla nõudmisega uuesti arstile (juhuse tahtel oli see veel kolmas arst) ja küsisime konkreetselt saatekirja nina-arstile. 

Ka ninaarstil käimisega oli kokkuvõttes omajagu tsirkust ja perearstipoolset umbusaldust, kuid kokkuvõttlikult võib öelda nii: käisime kahe erineva nina-arsti juures ning mõlemad ütlesid sama - adenoidid on vaja ära lõigata. Lisaks mainis teine arst, et tugev norskamine ja ka lühikesed hingamisseisakud, eriti nii väikese lapse puhul, on konkreetsed ohumärgid. Ta märkas ka, et meie tüdrukul on, võrreldes oma eakaaslastega, jube suured mandlid, mis võivad ka olla õhu ligipääsu piiravad. Seda kinnitas ka läbiviidud vere hapnikusisalduse test (sai kolmeks ööks ühe anduri käe peale / sõrme otsa). Me enne ei olnud taibanud ise ta mandleid nii konkreetselt kontrollida, kuid nüüd kui seda mainiti, nägime ka ise - "aa" tehes on tal kurk põhimõtteliselt mandleid täis, ainult tilluke õhuava jääb sisse. Seega tulemus on see, et meie esiklaps saab veel enne oma kolmandat sünnipäeva käia ära oma esimesel operatsioonil, kus eemaldatakse adenoidid ning lõigatakse ka mandlid väiksemaks. Loodetavasti parandab see tal enesetunnet ja hingamisvõimalusi. Kurb tõsiasi on  aga see, et kui me ise ei oleks konkreetselt seda asja taga ajanud, siis ei tea kui kaua see olukord meil veel jätkunud oleks, sest mitte ükski neist kolmest perearstist, kellega me kohtusime, ei tulnud selle pealegi, et laps vähemalt nina-arstile kontrolligi saata...


Veel viimased mainimisväärt tervisealased asjad, mida ma ära mainiks, oleks või ja mesi. VÕI meenus mul siin seoses laste kukkumistega alles suhteliselt hiljuti. See on nüüd teooria, mida ma ise väga palju, õnneks või kahjuks, katsetada saanud ei ole. Nimelt kui meil beebigrupist kellegi laps kukub ja ennast ära lööb, siis on koheselt mitmelt poolt esimene soovitus: "pane võid peale!" Väidetavalt, ning meie beebigrupis paljude poolt ka tõestatult, kui panna ära löödud kohale peale võid, siis ei teki sinna muhku. Katsetasin ka seda alles ükspäev oma väiksema peal. Ta oli haige ja kohe oli selline päev, kus ta järjest ainult komistas ja kukkus ja lõi ennast pidevalt ära. Ühe korra tekkis otsaette ka korralik sinikas ning hakkas kerkima ka muhk. Otsustasin ka proovida - määrisin õigepea sinna natuke võid peale. Vot ei tea, kas see oli juhus, või tõesti või aitab, aga varsti uuesti kontrollides, oli tõesti muhk hulka vähenenud.
Ja MESI. Jah, see täiesti tavaline mesi, mida igapäevaselt tee vms sisse pannakse. Lisaks sellele, et mesi on tugev allergeen, alla aastasele lapsele võib mee tarbimine olla eluohtlik. Nimelt võib see tekitada botulismi - toidumürgitust, mida tekitavad bakterid vms suuremate laste kehad suudavad ära hävitada, aga beebidel see kaitsemehhanism puudub. Samuti on botulism raskesti diagnoositav. Miks selline info pole laiemalt levinud? Jah, kõike asju ei jõua ära nimetada, mis võivad ühte või teist moodi kahjulikud olla, aga mesi on ikka päris igapäevane aine, mida võib olla kasutatud ka erinevates toitudes vms. Igal juhul soovitan seda igaks juhuks alla aastastel vältida. Õnneks mee negatiivse küljega endal siiski kokkupuudet olnud ei ole, kuid see on selline asi, mille vältimise jälgimise peale küll ise tulnud ei oleks.




LIFE HACKS. Väiksed nipid, trikid ja teadmised, mille peale ise koheselt võib-olla ei tulegi, kuid kokkuvõttes on need päris kavalad abimehed beebi/väikelapsega tegelemisel.


Magamine.

Kui mu esimene laps veel rinnapiima jõi (ta tegi seda vaid mõne kuu), siis öösiti toitsin teda ise voodis pikutades, kuid pärast igat söögikorda tõstsin ta tagasi oma voodisse. Küll aga juhtus niimõnigi kord, et selle peale, kui ma teda tõstma hakkasin, ärkas ta uuesti üles. Kuidas aru saada, et laps magab piisavalt sügavalt ja teda saab rahulikult voodisse tõsta? Ma leiutasin selle jaoks käetesti. Ehk siis, kui arvasin, et laps magab piisavalt sügavalt, siis kergitasin natukene tema kätt ja lasin hästi väikese maa sellel vabalt langeda või vaatasin kas seda saab vabalt liigutada. Kui laps on alles poolmagavas staadiumis, siis ta hoiab kätt kramplikult või liigutab natuke selle peale. Kui käsi on aga pehme ja langeb vabalt alla, siis järelikult magab ta sügavalt ja teda võib päris rahulikult oma voodisse ümber tõsta.

Kui asjaolud on sellised, et laps on rinnapiimaasendaja peal ja saab igapäevaselt pudelit, siis see tähendab ju ka öid. Kuidas läbida öine pudelitoitmine kõige valutumalt? Meil on mõlemad lapsed rinnapiima saanud vaid mõne kuu, nii et öiste pudelitoitmistega on meil kokkuvõttes mõne aasta jagu kogemust. Ma tean, et on olemas ka mingid spetsiaalsed piimasegu valmistamise ja soojendamise masinad, aga ühtegi masinat meil kunagi selleks olnud pole.  Alguses käisime jah mitu korda öö jooksul köögis vett soojendamas ja pulbrikopsikutäisi lugemas, aga peab ütlema, et see oli jube tüütu ja vead olid lihtsad tulema. Lisaks sellele oli terve aeg ka beebi rahutu, mis on aga ebavajalik ebamugavus, eriti veel mitme lapsega. Me tekitasime süsteemi. Õhtul paneme kõik söögiasjad valmis: paraja temperatuuriga vee keedame valmis ja paneme termosesse ning ka pulbrikogused mõõdame ära. Meil on hetkel olemas veel ka spetsiaalne potsik, mis on kolme sektsiooniga ning keeratava kaanega, milles olev korgiga ava laseb pulbrit välja korraga ainult ühest sektsioonist. Seega piisab ainult ühest anumast, kus igasse sektsiooni tuleb panna õige kogus pulbrit, ja terve öö saab sellega kaetud. Ehk siis öösel, kui laps tahabki süüa, siis kulub max pool minutit ja pudel on valmis ning kõik saavad peagi rahulikult edasi magada.

Järgmise soovituse sain ma raamatust, mida ma teistelegi soojalt soovitan - Tracy Hogg ja Melinda Blau "Beebilausuja saladused". Selle raamatu peale komistasin ma juhuslikult, kui otsisin raamatupoest mingitki raamatut, mis oleks beebi arengust  rääkiv ja tunduks vähekegi asjalik. See polnud küll täpselt see, mida algselt otsisin, aga jättis hea mulje ja selle ostmist ma ei kahetse. Seal on päris palju asju väga hästi ära seletatud ja sisaldab palju häid nippe, mida ka ise saab lapsega kasutada. Näiteks kui oled mõne kehva harjumuse kogemata lapsele sisse harjutanud (näiteks süles magamajäämise), siis sealt saab elulisi näiteid, kuidas seda uuesti välja harjutada.

Kui paljud harjutasid last magama "las ta nutab ennast teises toas magama" meetodil, siis meile see ei istunud. Sain eelpool mainitud raamatust teise näpunäite, kuidas last kergemalt magama saab. See põhines lapse järjepideval pikalipanekul - iga kord kui laps voodis püsti tõuseb (mida just seisma õppinud laps teeb PALJU) paned ta uuesti pikali, kuni ta enam püsti ei tõuse. Jah, esimestel õhtutel võib see tähendada vääääga palju kordi pikali panekut, seega järjepidavus tuleb kasuks. Samas, järjepidavus on asi, mis on pea igas laste kasvatamise aspektis oluline. Ise edendasime seda magamapanekustiili veel sellega, et kui laps väsinum on, siis takistame tal üldse tõusma hakkamist - nt kui ajab ennast käpuli, siis tõmbame hellalt jalad sirgu, nii et ta jääks kõhuli ja enamasti ta paneb selle peale ka pea ise pikali. Lisaks tekitasin ma lutisüsteemi. Meie enamasti lutti muul ajal peale magamise suus hoida ei lase. Kuigi väiksemal meil ikka on vahel ka muidu, kui ta väga ära väsib, aga mida vanemaks saab, seda vähem (suurem on muidugi ammu juba lutivaba). Aga süsteem ise seisneb siis selles, et kui laps voodis püsti hakkab tõusma, siis ma võtan talt luti suust ära. Luti saab tagasi siis, kui ta tagasi pikali panna, või kui ta ise pikali läheb. Ja peab ütlema, et see on võrdlemisi tõhus. Väiksem oli meil jube aktivist ja hakkas juba 6-kuusena ennast tugede najal püsti tõmbama. Ei läinud kaua aega, kuni ta ka voodis seda tegema hakkas. Lutisüsteemi hakkasin ma tema peal katsetama praktiliselt kohe ja üllatusin isegi, kui kiiresti ta aru sai, milles teema on, ja jäi luti nimel lihtsamalt pikali. Päris hästi toimis see meil ka nt suuremal tüdrukul siis, kui ta juba 1,5-aastane oli, ja muidu juba omavoliliselt voodisse ronis ja seal pikali oli. Eks aeg-ajalt on ikka perioode, kus voodis püsti tõusmine või sealt välja ronimine on põnevam, kui lutt, aga siiski on sellest süsteemist päris tihti palju kasu.


Viimane asi, mis mulle magamisega seoses hetkel pähe tuleb, on veekindlad voodilinad. Ma usun, et ma mõtlesin sellele juba üpriski ammu, aga vajalikuks ei pidanud. Meil olid mõlemal lapsel tavalise voodilina all tavaline kilelina (sama, mida ka mähkimise all kasutame). Kuna me olime saanud mu venna kaudu päris suured (60x90 vms) kilelinad, siis õige paigutuse korral hoidsidki need katastroofi ära, isegi kui lastel mähkud läbi lasid või öösel piss püksi tuli vms. Aga peab tõdema, et nüüdseks olen ma usku vahetanud. Selleni viis mind üks nädal, kui me kõik, peale mehe, põdesime kordamööda mingit ränka kõhuviirust. Selle nädala jooksul, erinevatel öödel, oksendasid meil mõlemad lapsed kumbki kaks korda ühe öö jooksul. Väiksemal olid kogused väiksemad ja ta keeras ennast selle jaoks kõhuli, kuid suurem tüdruk tõusis vahetult enne oksendamist istuli, mis tähendas, et KÕIK voodiriided olid ÜLENI mustad. Ühe nädala jooksul pesime me oiii kui mitu masinatäit erinevaid voodiriideid ning lisaks sellele rentisime ka tekstiilipesuri, et madratsid korralikult puhtaks saada. Nagu ilmselt juba arvata võib, ei läinud enam kaua aega, kuni ma tellisin lastele veekindlad voodilinad - pealt puuvilllased, alumine külg on kilejas, õhku lasevad ilusti läbi ja päris mugavad kasutada. Igal juhul mugavam kui madratsite pesemine. Paar korda olen mõelnud, kas oleks ka enda voodile pidanud samasuguse ostma - ikka tuleb ette öid, kus üks lastest ka meie voodis magab ja siis mõni õnnetus juhtub. Kuigi enda voodile neid veel ostnud pole, usun siiski, et laste voodite osas oli see väärt investeering.


Mähkuvahetus.

Mina selles nii suurt efekti ei näinud, eriti teise lapsega (esimesega ikka kasutasin vist rohkem), aga asi mida mul mees alati enne beebil mähkme vahetamist tegi, oli "naba kõdistamine". Tavaliselt tegime seda nt niiske salhvakaga - lihtsalt teed beebi naha naba alt natukene märjaks. Selline niiskus ja külm õhk innustavad beebit pissima ning see vähendab tõenäosust, et ta sul mähkimislauale (või halvemal juhul, sinu enda peale) keset mähkmevahetust pissib. Teine variant, mida ma vahel kasutasin, oli mähkme paariks sekundiks eest lahti tegemine ja seejärel natukeseks uuesti kinni panemine. Efekt ja põhimõte on samad, nagu ka naba kõdistamise puhul. Teine hetk millal ning kolmas variant kuidas me sama põhimõtet kasutasime, oli duššiga enne vanni. Kui laps juba paljas on, siis kas kastad korra ta alakeha vanni või teed duššiga korra tal alakeha märjaks ja siis tõstad ta äravoolu kohale - enamasti pissib ta selle peale. Siis saad ta rahulikuma südamega vanni panna, teades et vanni pissimise tõesnäosus on vähemalt väiksem (kuigi seda teevad väiksed beebid ilmselt nagunii).


Niipea, kui minu lapsed on seisma õppinud, olen mina neil enamasti mähkmeid vahetanud nii, et nad seisavad seina vms najal, sest mähkimislaual nad juba ammugi enam selle aja peale paigal ei püsi. Seistes + püksmähkmed on minu arust päris mugav kombo ja pealegi lapsele põnevam, kui ta on alles seisma õppinud (aga eest ära veel ei jookse). Küll aga tekib vahel probleem, et body kipub ette jääma, kui see lahtisena ripub. Kus on probleem, on ka lahendus - body trukid, mis sa tavaliselt jalgevahelt kinni paned, on võimalik ka üle õla omavahel kinni panna. Siis püsib body ilusti üleval, ega sega mähkme vahetamist. Kuigi mina olen pigem püksmähkmete pooldaja, siis tean inimesi, kes jäävadki krõpsuga mähkmete peale. Üks hea põhjendus, mis ma selle kohta kuulnud olen, on lihtne mähkuvahetus reisil. Nimelt selle jaoks, et kuskil põhimõtteliselt jooksu pealt mähet vahetada, ei pea kõiki pükse jne jalast üleni ära tirima, vaid saab jalgevahelt lihtsalt vahetuse ära teha.


Mul on ka üks väike teooria beebipoiste mähkuvahetuse kohta. Nende puhul on oht ise täispissitud saada kordades suurem, kui tüdrukute korral, sest kui tuleb, siis vist enamasti tuleb ikka kaarega. Selleks aga, et ümbrus kõik puhtamaks jääks, siis mina paneks pärast mähkme eemaldamist tema ohuallikale koheselt pisikese rätiku või salhvaka peale. Äkki töötab, äkki jääd ise kuivaks? Igal juhul, kuna mul on kõik lapsed plikatirtsud, siis mul ei ole olnud võimalust seda teooriat kontrollida, aga selline mõttekäik mul kunagi tekkis, kui kuulsin teisi oma probleemi kurtmas.
On keegi teine äkki seda katsetanud? Kas töötas?



Kas sa teadsid?

Et osadel hällidel on tagaküljel suletud sahtel? Ma isegi teadsin, et näiteks meie hällil, MC Cabriofixil, on see olemas, sest seal on hälli manuaal. Küll aga, ei tulnud ma selle peale (enne kui keegi beebigrupist seda mainis siis, kui meie enam hälli väga ei kasutanud), et seda sahtlit saab kasutada ühe varumähkme ja paari niiske salhvaka hoiustamiseks. Nii on alati, kui on häll kaasas (kuhu sa väga ikka beebiga ilma hällita lähed, v.a. vankriga jalutama), olemas ka vähemalt üks varumähku, ning kriisi tekkimine ebatõenäolisem.

Et on olemas korgiga lutid? Teise lapsega meil seda millegi pärast ei olegi väga vaja läinud, võib-olla ma käisin temaga vähem kodust väljas. Aga suuremaga oli väga suureks kasuks, kui lisaks lutile oli lutiketi küljes ka kork - nii et kui laps ei tahtnud lutti, sai rahulikult sellele korgi peale panna ning ei pidanud muretsema, et lutt vahepeal mustaks läheks.

Mille jaoks on beebibodydel lai krae või nööbid selle küljes? Et body lapsel lihtsamalt üle pea saaks? Tõsi. Aga mitte ainult. Tänu laiendatavale kraele või nööpidele on lapselt võimalik body seljast saada ilma, et peaks seda üle pea tõmbama. Näiteks kui beebil on mähkud niimoodi pärast kakamist läbi lasknud, et KOGU body on must (ja ära muretse, seda kindlasti juhtub, eelkõige mähkmenumbri vahetuse aegu), siis saad käed ülevalt kraeaugust välja ajada ja body jalgade poolt eemaldada.

Et natukene suurematel suurustel (alates umbes suurusest 92 vms) on osadel pükstel ja seelikutel värvli ümbermõõt muudetav? Selle jaoks on värvli sisemisel küljel nööp ning kumm mitmete aukudega. Seda kasutades pole enamasti enam probleemi, et kui nt pükste pikkus on hea, et siis ümbermõõt liiga lai oleks.

Et väikelapsed oskavad nuusata juba enne aastaseks saamist? Kui varakult, seda ma ei tea. Aga minu väiksem tüdruk oli võib-olla 10-kuune, kui meie beebigrupist üks ema mainis, et tema pole teise lapsega praktiliselt kordagi rhynomeri toru vms kasutanud, sest laps oskab juba ammu ise nuusata. Katsetasin minagi - panin lapsele salhvaka nina juurde ja puhuski! See oli mulle täielik üllatus. Suurem oli hulka vanem, ette kui me esimest korda nuuskamist üldse proovimagi hakkasime. Jah, ka noorem praegu alati ei nuuska, kas üldse või piisavalt, aga vähemalt mõnikordki saab suurema jama kätte, ilma et sellega kaasneks karjumist või peaks toru otsima hakkama vms. Vahel on mul tunne, et väiksem nuuskab isegi paremini/meelsamini kui suurem tüdruk.

Et beebidel ja väikelastel ei ole rõõmuks palju vaja? Üks näide väiksest, aga meeltlahutavast mängust nii sulle endale, kui ka mõnekuusele beebile, kes on enamasti veel sellili, aga käte ja jalgadega juba vehkida oskab - seo nt tema jala külge paelaga heeliumiga täidetud õhupall. Oh seda rõõmu, kui (kas teadlikult või mitte) üks õhupall vaateväljas pidevalt hüpleb!


Mõned ei soovita lapse sündides liituda ühegi beebigrupiga ja ma olen ka kuulnud paljudest negatiivse sisehingega gruppidest. Küll võib seal olla nii grupisisest ussitamist, kui ka kahtlaseid inimesi (kes pole need, kes nad ütlevad, et nad on). Kuid mina ütleks, et võib vähemalt katsetada. Suhtu (eriti alguses) kõigesse seal kriitiliselt ning kui ei sobi see grupp, siis ei sobi. Aga näiteks minu vanema tüdruku beebigrupp on üks harukordselt hea grupp! Draamasid jms pole meil põhtimõtteliselt mitte kunagi ühtegi olnud ning selles grupis liigub väga palju väga head infot. Kokku on meid nii palju ja olukordi, mida igaüks läbib, on väga erinevaid, nii et nii kui sul on mõni mure, siis 90% juhtudest oskab keegi sealt grupist aidata. Väga mitmed teadmised, mis siingi postituses läbi käisid, olen ma saanud just tänu sellele grupile. See grupp on meil nõnda aktiivne ja asjalik, et ma noorema lapsega ei hakanudki ühegi grupiga ühinema. Lisaks on mul niigi raskusi esimese grupi vestlustegagi sammu pidada. Kui ma veel ühe aktiivse grupi oleks leidnud, siis mul poleks enam lastele aega jäänud :D



Kokkuvõtvalt tahaksin ma öelda, et kuula, mis sul arst räägib, pane kõrva taha, mis teised jutustavad, aga eelkõige usalda ISEENNAST! Lähtu omaenda sisetundest. Päris paljudes olukordades sa juba tegelikult tead, mida teha. Ja kui on miski, mis ei anna rahu ja ei tundu õige olevat - uuri olukorda ja ära anna alla enne, kui oled kinnitust saanud, et kõik on hästi.



Millised on sinu kogemused enda või arsti usaldamisega?
Kas sul on ka mingeid "salanippe", kuidas lastega toiminguid hõlpsamalt läbida?

Anna mulle ka teada! Mind väga huvitavad teiste kogemused ja võib-olla leidub veel häid nippe, mille peale ma veel tulnud ei ole ;)

neljapäev, 24. oktoober 2019

Olla või mitte olla... lapsevanem

Alustame seekordset postitust kiire ülevaatega eelnevast paarist kuust. Suvi on olnud väsitav, tegemistest puudu ei tule. Iga kord, kui on tekkinud natukenegi puhanum tunne, teevad lapsed kambaka ja tõmbavad kõik nulli, kui et mitte miinusesse. Näiteks eelmine nädal, kui lapsed olid maganud ilusti terve nädala, öösel ülemäära ärkamata. Vanemat tüdrukut harjutame just täiesti mähkuvabaks, ka öösel. Seega teda oleme praegu vahel korra-paar öösel äratanud, et potile panna. Noorem sööb veel paar korda öö jooksul. Oli olnud just võrdlemisi rahulik nädal, väheste ärkamistega öösel jne. Jagasime mehega öö ära: mina käin suuremaga öösel potil, tema toidab väiksemat. Tulemus oli see, et mina jooksin öö jooksul korduvalt üles-alla, sest plika ärkas korduvalt. Mees ja pesamuna magasid aga keskööst kuni hommikul 6-7ni õndsat und - see on väga suur haruldus, kui väiksem nii pikalt järjest magab. Järgmine õhtu ütlesin mina, et davai - öiste laste vahetus - ma tahan ka korra suts rohkem magada ja välja puhata. Ja mis toimus järgmine öö - suurem magas normaalselt ja väiksem tibi ärkas iga tunni tagant.  Paar ööd hiljem oli jälle sarnane teema. Me harjutame suuremat nüüd ka paar korda nädalas hoius käima. Olime just asjaga seal maal, et mees viib ta hommikul enne tööle minekut hoidu ja enne lõunaund lähen toon mina ta koju magama. Lootsin siis, et äkki läheb hommikul kõik ladusalt, mees saab lapsega ise hakkama ja ÄKKI magab pisem piiga hommikul NATUKENEGI kauem ja ma saan ka üle hulga aja suts rohkem magada... Tühjagi... Mitte ainult ei istunud ma pisemaga öösel 2h järjest ärkvel, üritades teda tagasi magama saada, vaid lisaks sellele otsustas ta hommikul 6:30 luugid lahti lüüa... 4-5h und äkki kraapisin tolle öö peale kokku...

Ma arvan (LOODAN), et pisemal on praegu põhimureks ikka hambad, mis talle kambakat teevad. Juba vähemalt viimane kuu aega olen tal ülemistel hammastel silma peal hoidnud. Kuigi tal olid alles ainult all keskel kaks hammast, siis järgmistena tundusid punnitavat just külgmised lõikehambad (mitte kõige keskmised, aga järgmised ülemised hambad). Ja suruvad ja suruvad seal üleval, läbi igeme juba teravalt tunda ja kumavad tugevalt läbi. Ja üks päev jälle kontrollisin, et kas on lõikunud ka juba ja - oi näe üllatust - hoopis alla kolmas hammas ilmunud! Ja siis nädalake hiljem nägin, et ka üleval keskel juba ige katki, kuigi hambaotsa ennast veel otseselt ei paistnud. Ja ma olen endiselt päris kindel, et need järgmised lõikehambad ka kohe-kohe tulemas... juba vähemalt kuu aega :D Ilmselt see, ja ka väheke kinnine nina, mis pole nohust veel täielikult taastunud, teevad tal hetkel olekut raskemaks... ja teda ennast VÄÄÄGA palju memmekamaks. No viimaselt ajal ei sobi põhimõtteliselt mitte miski muu, kui ainult emme süles nunnutamine. Igal pool mujal - põrandal vms mängimas, kellegi teise (isegi issi) süles olles - hüsteeriline kisa. Kuni saab emme sülle, siis on jälle maailm roosa ja rõõmus.
Muidu on ta meil ikka täis-aktivist. Füüsilise arenguga on ta suuremast tüdrukust kuu-paar ees. Ta oli alles 6-kuuseks saanud, kui ma istusin diivanil, laps süles ja mängisin temaga. Oma suureks imestuseks avastasin üks hetk - ta seisab ju püsti! Ja oligi nii. 6 kuu ja 1 nädala vanuselt tõmbas ta ennast juba pidevalt minu kätest kinni hoides püsti. 7. kuuselt hakkas tegema esimesi samme toest või meie kätest kinni hoides. Praeguseks, 8-kuusena, unustab ennast vahel millegagi mängides ilma toeta paariks hetkeks seisma või kükitama. Ootame juba huviga, kaua läheb, enne kui meil siin juba ringi jooksma hakkab. Vanem tüdruk tegi esimesed sammud toe najal 9-kuuselt, 10,5-kuusena esimesed iseseisvad sammud ja unustatud seismised, 11-kuuselt esimesed paarimeetrised püstiretked.

Suurem tüdruk pettis hiljuti just poemüüja ära, kui me beebitarvete poes uut turvatooli ostmas olime (kuigi sel müüjal olevat omal sarnases vanuses laps). Viimane pakkus, et meie laps on 3- või 4-aastane, sattudes segadusse, mitut näppu täpselt tüdruk talle näitas. Igal juhul oli neid näppe 1-2 tk liiga palju :D Kaalusime, mis me kaalusime, aga ostsime talle valmis uue turvatooli, kus tema kinnitamiseks piisab ainult auto turvavööst. Kaalusime-mõtlesime pikalt. Padjaga tooli ei tahtnud ja poes selgus, et lisa 5-punkti rihmadega tool (kuni 18kg, edasi samuti auto turvavööga -36kg) on talle juba nii täpselt paras, et ei tasunud ära. Esialgu kasutab ta siiski enamasti veel oma eelmise astme tooli, vähemalt seni, kuni väiksem hällist välja kasvab, siis saab hakata toole vahetama. Uus tool läks aga meil seniks teise autosse, nii et mees saaks teda hommikuti hoidu viia ja mina pärastlõunal ta sealt ära tuua, ilma et me peaks omavahel autosid vahetama.
Hoius on ta enamikest ca aasta jagu vanem, nii et harjutamisega on ka hoidjate jaoks natukene ebatavaline olukord - ta saab juba väääga hästi asjadest aru ja oskab ennast selgeks teha jne. Kui öeldakse "emme käib korra poes ära, tuleb kohe tagasi", siis tema ei unusta olukorda ja ei lähe mängima, vaid ütleb "ma tahan ka emmega koos poodi minna", paneb välisriided selga ja istub esikus ukse juures, kuni ma tagasi tulen. Esimesel nädalal kaasnes sellega ka kahjuks rohkem pisaraid, kui ma lootsin, ning mind kutsuti ka paar korda plaanitust varem järgi. Arvasin, et tal läheb kohanemine paremini, aga ega selleks väga palju aega ei antudki. Juba teisel päeval hakati mind "poodi" saatma ja jäeti ta sinna üksi. Aga iga nädal on järjest edukam olnud. Võib-olla on ta juba natuke olukorraga harjuma hakanud, võib-olla aitas kaasa ka see, et hoidu viis teda mees, mitte mina. Nüüd on ta juba paaril korral seal ka lõunaune teinud ja ausalt öelda edukamalt, kui ma kartsin. Magama jäämisega probleemi olnud ei ole - pikutab ilusti voodis, vaatab lage, mingi hetk keerab ennast külili ja magab. Ka unede pikkused on täiesti normaalsed olnud. Viimasel ajal olen ma järgi läinud varsti pärast lõunaund. Vahel on ta endiselt niiske silmaga esikus mind juba oodanud, kui teiste emmed on varem jõudnud. Samas, enam ei pidavat ta kramplikult siiski esikus ootama, vaid mängib ja lööb ilusti ka teistes tegevustes kaasa.
Lapse sõnalise arengu kulg on ikka üks väga huvitav asi. Ma igapäevaselt imestan, mis väljendeid jms ta kasutab. Need on vägagi igapäevased jutud, mida me ise ilmselt kasutame, aga mitte sellised, mida ootaks 2-aastase suust. Näiteks sellised väljendid nagu "oota, ma puhkan/ringutan" või "oiii kui ilus!", "ma ei jaksanud potile istuda" või imestava häälega "ah-aa". Paar päeva tagasi hakkasid nad mehega poodi minema, kui mina samal ajal köögis alles sõin. Tüdruk ütles ust kinni pannes "Tsau-tsau! Kui söögi lõpetad, pese käed ära, käi pissil ja mine mängima!", osutades ise samal ajal elutoa nurga poole, kus on laste mänguasjad. Huvitav, kust ta küll sellise lause võttis.... :D


Ja nüüd teemasse - mis tunne on kasvatada neid kahte hakkajat? Mis tähendab olla lapsevanem?

Ma olen vahel mõtlema jäänud, et tunnen ennast endiselt küllaltki noorena. Selle noorena, kes ülikooli ajal tegi, mis pähe tuli, ja alles õppis iseseisvust. Siis meenub mulle, et mul on kaks last, kelle eest ma vastutan. Kaks pisikest tüdrukut, kes ei tea iseseisvusest veel midagi. Ma endiselt alles õpin iseseisvalt elama, oma elu ja oma tegevuste eest vastutama, "suuri" otsuseid vastu võtma. Ja juba on mul siin samas kaks PÄRIS inimest, kaks päris-päris pisikest tüdrukut, kes ei tea elust enesest veel midagi, kes on minust (ja mu mehest) täielikult sõltuvad. 
Kuidas see võimalik on...?
Lapsevanemaks olemine (minu seisukohast ja meie peremustrile vastavalt, kus mina, olles kodune ema, olen hetkel laste jaoks põhivaluuta) on oma elu ohverdamine. Ma mäletan, kui ma olin alles rasedaks jäänud, keegi veel väga seda ei teadnud, ja siis tööl üks mu meessoost kolleeg (paariaastase lapse isa) ütles: "Ärge saage lapsi. Oma elu enam üldse pole, väljas käia ei saa" vms. Mäletan ka, kuidas ma ise mõtlesin samal hetkel: "Pff, mul küll sellist muret pole, ma polegi eriline väljas käija ja pidutseja." Praeguseks ma saan aga aru, mis ta tegelikult mõelda võis. Jah, meil on päris hea tugisüsteem ja vajadusel, kui soovime isepäi kuhugi minna, on lastele hoidjad alati olemas. Küll aga on enda tegevused siiski teisejärgulised ja mind ennast häirib, kui me jälle oma lapsed teiste kanda jätame. See on minu jaoks ikkagi pigem selline hädavariant, sest see pole teiste, vaid siiski meie töö. Ma olen küll oma kaine mõistuse säilitamise eesmärgil viimasel ajal suhteliselt palju "oma aega" võtnud (seda küll mehe arvelt ja on seega minu jaoks kergem variant), aga muidu ei oleks mul oma närvikavast küll enam midagi järgi.
Ühe lapsega oli minu jaoks lihtsam - võtsin ühe õhtupooliku vabaks ja mul oli jälle nädala jagu vaba energiat. Praegu ma olen aga päris läbiväsinud ja väljapuhkamine tundub suht võimatu. Isegi kui ma saan mõni öö pikemalt magada, olen ma hommikul ikka väsinud. Ühest üksikust õhtust/ööst enam ei piisa. Mõnda aega oli parem olla ka siis, kui beebi pudelile üle läks ja mees sai mõne öö enda kanda võtta. Nüüd on aga iga öö mõlema lapsega tegemist ja ilma pausideta ööund ei ole jälle võimalik saada.

Minu jaoks tähendab lapse saamine kõikide enda vajaduste tahaplaanile panemist. Kui nii sina kui ka laps olete näljased, siis ikka annad lapsele enne süüa (sest muidu ta ei jäta karjumist vms), üritades ise ka mõne ampsu saada, ja siis loodad et pärast antakse sulle ka söömiseks mõni vaba hetk. Enda jaoks juuksuri, hambaarsti vms aja panek on suht võimatu. Iga kord plaanin, et panen mehe puhkuse ajaks endale aja, sest muidu on sunnitud mees selle pärast päeva vabaks võtma vms, mida mu südametunnistus just väga ei luba. Kuid ega ma siis ka ei pane ette tema puhkuse ajaks aega ära, vaid venitan aja panekuga (sest ma ju ei tea, mis meie täpsed plaanid on), kuni mehe puhkuse alguseni ja siis loodan, et äkki kiiruga viimasel minutil ikka saan mingi aja. Haigusepäeva võtmise jaoks on veel väiksem lootus ja see on minu arust ka lastega elu puhul üks kõige raskem osa. Kui mul on kehv olla, siis ma ei saa rahulikult diivanil lebotada ja teed juua vms, vaid ma pean ikka täistempos laste järgi jooksma. Taaskord, mehel vaba päeva niisama võtta ei saa ju lasta. Seda teen ma ainult juhul, kui ma tõesti täiesti siruli ja tegutsemisvõimatu olen. Eks ta on ühel või teisel põhjusel ka aja jooksul mõne päeva töölt vabaks võtnud, aga see ei ole ka just kuigi jäkusuutlik teguviis ja mõjutab koheselt ka ju palka.

Üks päris huvitav nüanss lastega elu juures on plaanide tegemine. Planeerima sa pead, eriti mitme lapsega. Ükskõik, kas minek on tunnikeseks poodi või nädalaks reisile, ikka pead mõtlema, mis ilm on, mis riideid kellelgi vaja on, mis kellelegi kaasa vaja võtta on (näiteks peab kindlasti kaasas olema VÄHEMALT üks vahetus riideid/mähkusid, muidu tuleb onu Murphy ja tekib kriis), mis ajal keegi söönud on, kas on vaja kaasa võtta piima tegemise vahendid või muud näksi, kas kõik enne minekut pissil käisid ja millal on esimene võimalus uuesti minna, millal igaühe uneajad on jne jne jne. Ja sama kindel, kui on need plaanid, mis sa ette teed, on ka see, et need plaanid luhtuvad. Ükskõik kui läbimõeldud need ka ei oleks. Kui saab midagi juhtuda, millele sa mõelnud ei ole, või mis võib valesti minna, siis see suure tõenäosusega nii ka läheb. Ja ei ole ka haruldus, kui kõik plaanid tuleb uuesti ümber mängida, sest näiteks keegi ei jäänud mingil X põhjusel oma uneajal autos magama (asi, millele enamasti loota siiski saab) ja seetõttu on kohale jõudes (kui iga loogika järgi oleks ta pidanud olema puhanud) üleväsinud. See on aga algus katastroofile. Muutujaid on kohutavalt palju, eriti neid, mida sa ise kontrollida ei saa. Vahel on kõige kindlamad plaanid ekspromt otsused, aga seegi ei garanteeri, et kõik töötab.

Öelda, et laste kasvatamine on käkitegu, ilma murede ja probleemideta, oleks valetamine. Eks raskusi ja tagasilööke tuleb igas eluetapis, aga teist sellist hetke, kus sul oleks NII suur vastutus, eriti kellegi teise ees, kellegi teise ELU eest, tuleb ette harva. Sa pead igal sammul mõtlema, et jah, ma teeks nii või tahaks naa, aga kuidas on parem lastele? Kuidas on nende jaoks parem, mugavam ja õigem. See ei ole lihtne. Üks asi on sukelduda sellisesse ellu siis, kui see on läbimõeldud otsus ja sa oled kõigeks vaimselt (nii palju kui saab) valmis. Aga kui see kõik prantsatab sulle sülle ootamatult, ette planeerimata? Sul võivad olla eluks ühed plaanid, aga elul on sinule hoopis teised. Enamasti on sul küll ligi 9 kuud aga selleks ette valmistuda, aga mitte alati. Milline oleks mõttekulg siis, nendel kõige raskematel hetkedel? Ma ei kujuta ette. Praegu saan mina näiteks ennast rahustada sellega, et ma olen seda alati tahtnud ja ega ma ei olekski olnud enne oma eluga rahul, kui ma ei oleks täpselt siin, kus ma praegu olen. Siia oleks ma jõudnud ühte või teistpidi.

Ja teha veel kaks last järjest? Ka see oli osa mu Masterplan'ist, mis ma loodan, et hakkab toitma siis, kui lapsed on natukene vanemad, mängivad omavahel rohkem ja on tänu sellele ka üksteisega lähedasemad.

Aga samas ei ole ka see selline asi, et keegi peaks minu postitust lugedes otsustama "Eii! Mina küll kindlasti lapsi ei taha!" Ei, üldsegi mitte. Laste saamine on olukord, mida EI OLE VÕIMALIK mõista, enne kui sa ei ole selles olukorras olnud. Sa võid kiruda oma elu, oma lapsi, ma ei tea mida veel, aga samal ajal oled sa seitsmendas taevas. Minul on hetkel üks äärmiselt väsitav eluetapp, aga see ei tähenda, et kõigil nii oleks. Mõni teine lapsevanem ei pruugi mõista seda etappi, mida ma hetkel kirjeldada üritan. Samas, ega mina ei pruugi ka tema elu päris täpselt mõista. Iga laps on erinev. Iga lapsevanem on erinev. Iga olukord on erinev. Iga kogemus on erinev. Ja seda ei saagi teada ega mõista enne, kui oled seda läbi elanud. Küll peab aga tõdema, et kes teeb, see jõuab. Mina võin siin kurta, kui keeruline mul on kahe lapsega, samas mõni teine tuleb oma kolme või viie lapsega ja jõuab nagu mööda minnes teha minu igapäevastele tegevustele 101 muud asja ka veel lisaks. Jah, sa võid diivanil istuda ja nukrutseda, et ohhh, ma olen nii väsinud ja ma ei saa midagi enda jaoks teha vms, aga tegelikult, kui sa tõused sealt püsti ja hakkad tegutsema, siis sa jõuad veel üllatavalt palju.

Juba esimese lapsega võtsime me mehega enda seisukohaks, et lapse saamine ei hakka meie elu segama. Me ei jätnud ühelegi üritusele minemata selle pärast, et meil oli laps. Me ei jätnud midagi tegemata selle pärast, et meil oli laps. Me käisime temaga metsas geopeitust otsimas, me käisime temaga pereüritusel telkimas, me käisime temaga koos spaas puhkamas, me käisime temaga igal pool, kuhu vähekegi tuli tahtmist minna. Me otsustasime kohe alguses, et meist ei saa need lapsevanemad, kes istuvad koguaeg ainult kodus, sest meil on nüüd lapsed ja muuks aega ei jagu. Me tegime ja me jõudsime. Jah, lapsega koos igal pool käimine oli keerulisem - tuli rohkem läbi mõelda ja planeerida jne - aga mitte kunagi võimatu. Nüüd on jah see olukord veel keerulisem, sest lapsi on kaks ja nüüd on nad mõlemad sellises vanuses ka veel, kus nad ei püsi kohe üldse paigal. Vahel me käime väljas eraldi, nii et üks on lastega kodus. Vahel me käime väljas koos, jättes lapsed vanavanemate hoolde. Aga enamasti käime me väljas siiski kõik koos ja me saame hakkama. Pole ühtegi hetke, kus ma kahetseksin laste saamist. Vahel olen ma küll masenduses, et miks see kõik nii raske peab olema, aga juba järgmisel hetkel tunnen ma taaskord ülevoolavat rõõmu, et mulle on antud nii super lapsed! Olgu mitmes laps sul tahes, ikka sa vaatad üllatunult ja õnnejoovastuses, kui ta esimest korda ennast kõhuli keerab, oma esimese sammu teeb või sulle esimest korda "emme/issi" ütleb. Aga kõige südant sulatavam hetk ÜLDSE, on see, kui su pisike beebi sulle otsa vaatab ja naeratab.

Mul on iga päev hämming, kui palju mul suurem laps juba rääkida oskab. Kui keerulised laused, milline mõttelend ja kuidas küll saaks meid üle kavaldada. Arvaks, et ta enam ei suuda meid üllatada, aga juba järgmisel päeval kasutab ta mingit uut väljendit, mida üldse ei ootaks. Ja noorem tüdruk.... mu lõputu rõõmupall! Kuidas kõige lihtsamad asjad - nagu talla alt kõditamine või pisike musi põsele - panevad ta näo särama ja huuled kilkama. Kuidas ma ootan juba, et näha seda hetke, kui ta kõndima hakkab. Samas kardan seda väga, sest see tähistab järjekordse arenguetapi lõppu - mu pisike beebi on läinud ja temast on saanud "suur" laps...


On päevi, kus ma naudin oma lastega koos aja veetmist rohkem, on päevi kus ma naudin seda vähem. On päris palju hetki, kus ma mõtlen "ma lihtsalt tahaks siit välja pääseda, ma ei jaksa enam!" Ja kui ma siis ükskord pääsengi eemale, siis mis ma teen praktiliselt terve aja, kui ma olen kuskil ilma lasteta? Igatsen neid. Meeletult. Mõtlen kuidas neil läheb, mida nad teevad, kas kõik on hästi ja millal ma ometi neid jälle näen.



pühapäev, 23. juuni 2019

25. nädala laul

"Beautiful In White"
(performed by Shane Filan)
(Early Version)
Not sure if you know this
But when we first met
I got so nervous I couldn't speak

In that very moment
I found the one and
My life had found its missing piece

So as long as I live I'll love you
Will have and hold you
You look so beautiful in white
And from now to my very last breath
This day I'll cherish
You look so beautiful in white
Tonight

What we have is timeless
My love is endless
And with this ring I say to the world

You're my every reason
You're all that I believe in
With all my heart I mean every word

So as long as I live I'll love you
Will have and hold you
You look so beautiful in white
And from now to my very last breath
This day I'll cherish
You look so beautiful in white
Tonight

You look so beautiful in white
So beautiful in white
Tonight

And if our daughter's what our future holds
I hope she has your eyes
Finds love like you and I did
But when she falls in love we'll let her go
I'll walk her down the aisle
She'll look so beautiful in white

You look so beautiful in white

So as long as I live I'll love you
Will have and hold you
You look so beautiful in white
And from now to my very last breath
This day I'll cherish
You look so beautiful in white
Tonight

You look so beautiful in white
Tonight 
 
 
 

neljapäev, 13. juuni 2019

"A mis sa seal kodus siis päev otsa teed?" ehk üks tavaline päev

Mis siis toimub kodus selle ühe päeva jooksul, et selleks ajaks, kui mees töölt koju jõuab, on naine väsinud ja ometi miski justkui ära tehtud ei ole?

Kodus on väga palju asju, mis tuleb igapäevaselt ära teha, kuid mille tulemus otseselt silma ei paista. Kõiki neid tegevusi saadab ka pikk ja põhjalik mõttetöö ja ajastamine. Näiteks lõuna- ja ööunedeks valmistumine algab meil põhimõtteliselt juba hommikuse ärkamisega. Varem me võtsime päevakava teemat natukene vabamalt, kuid kui suuremal tüdrukul ööune aeg nii hilja peale liikus, et me tahtsime vahel ise juba temast varem magama minna, siis otsustasime asja natuke sättima hakata. Nüüdseks oleme saavutanud täpse ajakava, mille järgimisel möödub päev enamasti sujuvalt.

Beebil on veel võrdlemisi "vaba" režiim, kuigi vaikselt peab ka seda ilmselt täpsemalt paika ajama hakkama. Praegu ma jälgin vaid, et ta jõuaks magama kõige hiljem siis, kui saab 2h ärkvelolekut täis ning et kõht ei oleks sel hetkel tühi. Juba suurema lapse beebieas õppisime ära, et mõnekuusena on lapse optimaalne ärkveloleku aeg 2 tundi. Kui sa üritad teda liialt vara magama panna, siis ta lihtsalt ei jää, kuni 2h saab ületatud ja siis ta on üleväsinud ja hakkab jaurama. Kui hakkad magama panema hiljem kui 2h pärast ärkamist, siis... nagu juba öeldud - on ta üleväsinud ja võib veel kasvõi tund aega järjest jaurata. Kui aga magamapanek täpselt ajastada, siis vahel kulub tal uinumiseks vaid mõni minut ja tips magab kärus juba enne, kui sa sellega õuegi jõuad. Põhiline, mis praegusel ajal "beebi teeb", on vürtsi lisamine elule, ehk siis kõige "paremini" ajastatud kiired vajadused. Kärus ärkamine just siis, kui ma suuremat magama panen. Süüa nõudmine just siis, kui mina sööma hakkan. Igavusest nukrutsemine just siis, kui mina vetsu üritan minna vms.

Kuigi iga mõne aja tagant on vaja kõike uuesti hinnata ja muudatusi sisse viia, siis päevaplaan, mis meil viimasel ajal väga hästi toiminud on, on järgmine.
Suurem plika on vaja hommikul üles ajada TÄPSELT kell 7:30 (kui ta just ise varem ei ärka vms). Siis, ja ainult siis, jääb ta lõunaunne kell 13:30 (sellest ärkab ta tavaliselt umbes kell 15:30) ja ööunne jääb 22:00.
Tavaliselt üritan ma ennast üles ajada hiljemalt kl 7:00-7:15 vahel. Siis ma jõuan enne laste ärkamist vähemalt riided ära vahetada, juuksed ära kammida, vetsus käia ja vahel ka lonksu kohvi haarata. See garanteerib värskema ja kergema hommiku mu enda jaoks - raske on näiteks kohe voodist püsti saades kõikide laste vajadustega kiiresti möllama hakata, kui endal tunne, et lased kohe püksid täis vms. Kui veab, siis ka beebi alles magab sellel ajal. Kui aga, ma olen hommikul jube unine ja otsustan natuke kauem pikutada või nautida veel paar rahulikku minutit kohvi, kasvõi ainult 10 (!) minutit kokku, siis on kogu päev tuksis. Kui tüdruku äratus on nt 7:40 ning me hakkame tavalisel ajal lõunaunne sättima ja laps on 13:15 ilusti voodis, siis heal päeval ta pikutab seal enam-vähem rahulikult, aga magama jääb kõige varem alles kl 15:00! Mis tähendab, et 15:30 mul pole mõtet teda äratada, sest pooletunnise une pealt küll normaalset õhtut oodata pole. Ehk siis see tähendab, et ma pean laskma tal ca tunnikese magada - umbes 16:00-16:30ni, olenevalt uinumise ajast. See aga, tähendab omakorda, et ööunne pole LOOTUSTKI teda enne 22:30-23:00 saada, kui sedagi. Aga miks mitte lõunauni vahele jätta, kui ta unine pole? Uskuge mind, ma olen seda päris mitmel korral kaalunud ning paaril korral isegi üritanud, aga ei. Tal lihtsalt on veel vaja seda lõunaund, sest ta ei pea muidu õhtuni vastu (v.a. hädavaevu juhul, kui ta on hommikul vähemalt 9ni maganud). 
Kõige hullem päev selle koha pealt oli kuu-paar tagasi, kui lasingi tal ainult 10 min kauem magada ning selle tulemusena jaurasin taga ca 16ni ja siis viskas kopa ette. Tema oli ilmselgelt juba ammu üleväsinud ja minul oli närv no niiiiiii must! Proovisin põhimõtteliselt kõike, mis pähe tuli, et veenda teda voodis püsima ja magama. Laulsin, jutustasin, olin vaikselt, olin tema toas, olin kõrval toas, andsin näksi, andsin juua, karjusin... no reaalselt kõike. Selle pika tralli peale väsis muidugi beebi ka ära. Proovisin teda ka suuremaga koos magama panna, niisama uinutades ja ka toites, aga lõpuks olid meil kõigil närvid nii krussis, et karjusime kolmekesi koos. Ja ma lihtsalt ei jaksanud enam. Jätsin suurema tüdruku ülemisele korrusele, sõnadega "tee, mis tahad" ja läksin alla elutuppa pisemat toitma, et temagi vähemalt rahuneks. Kui ma õigesti mäletan, siis beebi oli ka endast juba nii väljas, et ei suutnud süüagi ja viisin ta lõpuks lihtsalt kärru magama, kus ta õnneks ilusti kustus. Suurem tuli ka varsti alla. Mängis mõnda aega ringi. Silmist oli näha, et ta oli ka ikka võrdlemisi zombi juba. Kuni lõpuks tuli minu juurde diivanile, puges kaissu ja kustus minutitega. Viisin ta voodisse ära, ja nagu arvata, ega õhtugi kuigi kena ei olnud.

Ühesõnaga... tavaline päev... ☺
Voodist välja saan ma tavaliselt umbes kella 7:15 paiku, aga tegelikult algab minu päev ja planeerimine juba varem. 6:30-6:45 paiku üritan beebile viimase "öösöögi" ära anda, ise veel samal ajal pikutades unest viimast võttes. Siis on lootust, et ta magab veel natuke aega, kuni ma alguses suuremaga tegelen, või kui ärkabki, siis vähemalt ei vaja koheselt väga kiiret tähelepanu, vaid saab otse mänguplatsile mängima viia. Kui veab, jõuan hommikul isegi mehega paar sõna juttu vahetada, enne kui suuremat äratama lähen. Kuigi viimasel ajal on ta ise päris tihti 7:20-7:25 üles ärganud ja siis saab mees ta enne tööle minekut ise alla ära tuua. See on kindlasti talle endale ka mugavam - ärkamine, mitte äratamine. Lisaks vahel ma venitan äratamisega just selle pärast, et ma lähen vaatan teda ja... no kuidas sa sunnid ärkama väikest last, kes nii-nii sügavalt magab, et praktiliselt ühegi ärrituse peale isegi kulmu ei kortsuta. Vahel korra virgub, keerab teise külje, ütleb uniselt "tudu" ja magab edasi. Mul endal kurb teda äratada. Ise küll sellisest karuunest ärgata ei tahaks.
Järgmiseks, pärast ärkamist, üritan ta potile saada, meelitades mõne mänguasjaga vms. Muidu käib ta suhteliselt vabatahtlikult potil, aga mitte ärgates, ilmselt kuna ta on jõudnud hommikuse pissi juba mähkusse ära teha (mähkmega on ta meil praegu veel ainult ööunes ja vahel väljas käies). Seega parema meeleolu nimel ma seda enamasti liialt peale ei suru. Edasi tulevad ettevalmistused söögiks. Tavaliselt üritan ma talle paari erinevat varianti pakkuda - nt kas täna sööme putru või kalapulki. Kui ta ise valida saab, siis on ka suurem tõenäosus, et ta normaalselt sööb. Vahel ta ütleb, et ei tahagi süüa, siis ma olen talle natukene rohkem aega virgumiseks andnud. Sööki sisse suruda talle ei saa ning kui ta ise tunneb, et on näljane ja et tal on isu, sujub taas kõik paremini. Vahel leiab ta kohe ärgates endale mõne huvitava mängu selleks ajaks, kuni mina hommikuks süüa teen. Teinekord tuleb ta mulle aga "appi", ehk siis istub köögikapil, jälgib mind ja järab külmutatud kalapulka (jah, täitsa külmalt) või mõnda kurgijuppi.
Enne igat sööki käib pikk vaidlus riiete vahetuse üle. Nimelt on meil olemas eraldi "söögiriided", et pärast igat sööki kõiki riideid pessu panema ei peaks. Ega see riietevahetus just kõige libedamalt ei kipu minema. Eriti kuna üks on meil siin ikka ÕIGE kahene - koguaeg peab saama oma tahtmist ning kõike ise tegema. Kui ta nõustubki söögiriideid panema, siis tahab ta seda kindlasti just ISE teha. Kuigi enamasti tähendab see riided näpus muuga edasi mängimist või eest ära jooksmist. Kui söögiriided selga saavad ja laps juba laua ääres istub ning vaikselt sööki nokitsema hakkab, kammin ma tavaliselt tal juukseid. Selline komme on meil juba mõnda aega olnud, ühel väga lihtsalt põhjusel - ühelgi muul ajal ta lihtsalt ei lasknud seda teha, so I take what I can. Mingi vahemik lubas söögi ajaks isegi patsi teha, aga enam mitte. Hea kui peavõrugagi juuksed söögist eemale saab peletatud.

Süüa oskab ta päris edukalt ise. Oleme selle kallal palju kasvatust ja vaeva näinud ning nüüdseks suudab ta süüa ka paigal istudes, ilma et oleks vaja iga ampsu järel toolilt alla ronida, lollitada vms. Kuigi kõige tõhusam viis on ise toitmine, siis üritame seda siiski võimalikult vältida. Teine tõhus viis on see, kui ise otseselt kõrval ei istu, kui ta sööb - näiteks lähen ma just sel hetkel kontrollima, ega beebi ärganud ei ole. Umbes sellisel ajal ta tavaliselt ärkabki. Juba beebi sünnist saati, on see tal üks parim võimalik ajastus ärkamise jaoks olnud. Nii palju, kui ma asjade kulgu mõjutada sain (muutes põhiliselt suurema äratamise aega), üritasin alati väiksema mähkuvahetused jms ära teha vahetult enne suurema ärkamist või siis, kui teine juba sõi. Nii oli mu töökoormus korraga vähekenegi väiksem. Nüüd enam sellel nii suurt vahet ei ole, sest väiksem on piisavalt suur, et saab mõne hetke mängides ka ise hakkama. See-eest võib tema mähkme vahetamine tükk tööd olla. Mähkimislauda pole ma juba hulk aega enam kasutada saanud - mähin teda nüüd enamasti hoopiski põrandal. Nimelt sellest hetkest, kui ta keerama õppis, ta lihtsalt ei püsi enam sellili - kogu aeg on vaja üle kaela kuhugi vahtida, keerelda vms. Seega mööduvad enamasti mähkimised lolle nägusid tehes või viisijupikesi lauldes, et ta tähelepanu võimalikult kaua otse ees püsiks.
Kui väiksem on omadega valmis ja mänguplatsil, siis ma lähen ühinen suuremaga söögilaua taga. Enamasti sööb tütar kauem kui mina. Tihti sisustan ma oma aega siis veel nõudepesumasina puhastest nõudest tühjaks tõstmisega ja esimeste mustadega taas täites. Aga enamasti kulub kogu aeg siiski lapsega söögisõja pidamiseks (ehk siis vaidleme söömise, mitte söömise, paigal püsimise jms üle). Viimasel ajal kipuvad söögiaegsed vaidlemised võtma pool mu igapäevasest energiast.

Pärast sööki on kätepesu (mis võib ka vahel mitu minutit võtta, kui mõnel on vaja hoolega veega mängida), söögiriided seljast ja vutt-vutt potile minek. Järgmiseks päevakorra punktiks on mänguaeg (ja emme jaoks köögi koristamise aeg). Tihti saadab söömist ja muid päevas tegevusi ka järjekindel jorin beebi poolt. Mitte alati just negatiivses toonis. Vahel väsimusest, tühjast kõhust või põgenenud mänguasjast tingituna, kuid vahel rohkem ka "jutustamise" vormis... väga kindlalt ja järjepidevalt... Ehk siis alati on pidev taustamüra kuskilt tulemas. See annab märku järgmisest lähenevast ülesandest - beebit toitmine (+ mähkimine) ja magamapanek. Vahel, kui ta on varem ärganud, lasen ma tal 8-9 paiku toas väikse uinaku teha, kuid muidu algab umbes kl 10 pikema lõunaune aeg. See tähendab aga seda, et kuni ma väiksemat riidesse panen, kärru sätin ja õue terrassile viin, on suurem toas üksi. Õnneks on meil terrassi uks suur ning sealt näeb praktiliselt kogu elutuba ja kööki ning ma saan kärgu kõigutamise ajal silma peal hoida, mida ka suurem plika toas parajasti korraldab. Enamasti mängib ta sel ajal ilusti vaikselt, vahel jääb meist ka laua taha sööma või potile istuma. Halvemal juhul näed läbi klaasi, kuidas ta näiteks diivani vms täis laseb ning sa ei saa mitte kui midagi selle vältimiseks teha...

Beebi uneaeg on ideaalne (ja vahel ka ainus) hetk suuremaga õues käia. Nüüd, kus ilmad juba vähe soojemad (nii et beebi saab hälliga vms ka õues olla), käime ka väiksema ärkveloleku ajal väljas, aga muidu on uneaeg ainus võimalik aeg õues mängimiseks.

Õnneks soojemate ilmade (väiksemate riidekogustega) läheb sättimine kiiremini.
Talvel oli aga tüüpiline dialoog suuremaga järmine:
- "Kas sa õue tahad minna?"
- "Jah."
- "Pane siis palun riided/püksid/mähku/pluus selga."
- "Ei taha!"
- "Ma siis panen ise sulle."
- "EIIII!!! ISE!!!"
- "No pane siis..."
Millele järgneb pikk möllamine riiete ja muude asjadega, aga ei sisalda kuidagi riiete selga panemist, küll aga umbes sellist dialoogi:
- "Pane palun riided selga."
- "Ei taha!"
- "Hea küll, siis ei lähe õue."
- "Jah! Õue!"
- "Pane siis riided selga." / "Ma panen sulle siis riided selga."
- "Ei taha!" / "Ei taha õue!"
ja jätkub stiilis, kus lapse suust käivad läbi kordamööda laused "Jah! Õue!" ning "Ei taha õue!".

ENAMASTI me siiski jõuame õue, kuskil 10-11 ajal.
Õues (oma hoovis) on ta päris hea ise endale tegevuse leidja. Nii mõnigi kord mängib üksi rahulikult liivakastis, või leiutab mänge kivikeste, mulla, okste vms-ga. Vahel õnnestub mul ka natukene aias midagi asjalikku ära teha või vähemalt lonksu kohvi terrassil nautida. Aga enamus aega nõutakse siiski emme tähelepanu. On vaja kiigele aidata, batuudis möllata või lihtsalt seltsis olla. Väljas saame me enamasti max 1-1,5h olla, sest siis on vaja juba taas tuppa suunduda, et kl 12 hakata lõunat sööma ja siis juba ka suuremat tüdrukut tuttu sättima.

Lõunaune eelne aeg ja magamapaneku viis sõltuvad suuresti sellest, mis ajal pisike magama jäi, millal tal jälle söögiaeg ning siis uue une aeg on. Kui veab, jõuame me lõunasöögi valmis panna, enne kui beebi ärkab. Peaaegu alati on meil kodus soe söök olemas, mida on tarvis vaid soojaks ajada. Eks tuleb ette ka olukordi, kus ma laste une ajal midagi kiiremat valmis teen, või, muu puudumisel, pelmeene vms praen. Enamasti üritame siiski õhtuti söögi valmis ära teha, siis kui "abivägesid" on kodus rohkem. Kui kohe väga hästi veab, siis ma jõuan enne väiksema lõunaunest ärkamist ise ära süüa. Alati on võimalus ise süüa pärast beebi toitmist (vastupidi kipub suht rahutu õhkkond olema), kuid viimasel ajal on natukenegi pikem söögipaus mu enesetundele väga kiiresti ja tugevalt mõju avaldama hakanud, kuni sinna maani, et mul on tunne, et viskan pildi tasku. Tihtilugu möödub siiski lõunasöök nii, et üks laps nõuab sülle sööma, teine ripub rinna otsas ja ise üritan mõne ampsu ka enda suuni saada.

Pärast õueskäigu järgset potitamist, söögitralli, kätepesu, söögijärgset/une-eelset potitamist, beebi toitmist ja mähkimist on aeg hakata suuremat magama sättima. Tavaliselt me lähme kl 13 üles tema tuppa. Siis on tal 15 minutit aega, et mängida seal millega iganes süda lustib. Aeg-ajalt tuletan talle meelde, kui palju aega järgi on jäänud. Kui mänguaeg saab läbi, siis on aeg uks kinni panna, (tuled kustu), kardin ette, ja siis kui soovib, jalutame paar ringi toas (jalutab kas ise, või siis minu süles, pea õlal) ning siis on aeg just oma voodisse pikali minna. Kuni ta voodis püsib, me väga palju ei keela teda - võib (vaikselt) mängida millegagi, vett juua või galetti näksida. Paratamatult käib asja juurde ka pidev pikali olemise veenmine ja voodisse tagasi tõstmine. Soovi korral loen talle raamatut või laulan mõne väikese unelaulu, mis vahel võib venida ka pooletunniseks ühe ja sama lühikese laulu kordamiseks (sest muuga nõus ei olda). Enamasti, kui on vähekegi normaalne päev, siis kl 13:30, hiljemalt kl 14, ta uinub. Pisemast tüdrukust nüüd sõltub, mis magama jäämise protsessi ajal täpsemalt toimub. Ja mis sellele järgneb. Enamasti beebi sel ajal sööb, kas pika une järgset või järgmise une eelset sööki, vahel jääb rinna otsas magama, mängib niisama, või päris harva magab sellel ajal ilusti õues. Aeg-ajalt tuleb ette ka päevi, kus tulebki joosta ühe ja teise lapse vahet. Üks on õues kärus rahutu, tehes iga mõne aja tagant häält. Teine aga samal ajal üleval korrusel ning hea õnne korral püsib ka voodis või kustub ise. Kehvemal juhul jookseb iga kord voodist välja trepi peale vms, kuni mina väiksemat kõigutan.

Kui beebi sündis, üritasin ma ajastada kõike nii, et ma saaks võimalikult palju kummagagi eraldi tegeleda - nt et suurema magamapaneku ajal väiksem juba magaks. Nii oli esialgu lihtsam uue olukorraga harjuda. Praeguseks mul enamasti (kui on vähekegi normaalne päev) väga suurt vahet pole, lasen kummalgi omas rütmis kulgeda, peaasi et lastel endil mingi rütm oleks. Beebi rütm on hetkel kuidagi kaootiline (v.a. 2 tunnised ärkveloleku ajad ja 1-2 pikemat und päeval), nii et laste rütme omavahel päris täpselt sobitada pole praegu väga õnnestunud.

Kõigest eelnevast aga sõltub, kas ja kui pikalt mul päevas päris oma aega on. Väga õnnestunud päeval ühtivad laste lõunaunede ajad vähemalt tunni jagugi ning ma saan midagi ka enda jaoks ära teha. Kui hommikupoolik/öö on olnud väga väsitav, siis proovin sel hetkel ennast võimalikult lõdvaks lasta ja puhata. Joon kohvi, söön, vahin mõnda ajuvaba sarja või - võtan aja täielikult maha - magan. Üle tunni seda kindlasti teha ei saa - selle aja peale on kindlalt emmal-kummal juba ärkamise aeg. Päevadel, mis on kõige hullemad (lapsed on halvas tujus ja ei jää magama  ja uneaeg venib jne), on ka mul puhkust kõige rohkem vaja, kuid aega selleks on kõige vähem. Vahel üritan kasvõi 5-minutilise powernap-i teha, et natukenegi lisaenergiat saada.
Parematel päevadel jõuan lisaks väiksele einele ka õmmelda, blogi kirjutada, pesu pesemisega tegeleda vms kasulikku teha. Viimased nädalad on aga nii kaootilised kuidagi olnud, et iga vaba hetke olen veetnud magades - ärkan koos lastega, lõunal (kui lastakse) magan koos lastega ja nii pea kui lapsed õhtul magama saavad, lähen ka ise.

Kui kell saab 15:30, on aeg suurem tüdruk jälle üles võtta. Vahepeal oli tal nii ilus rütm juba sees, et kui ärkas ise hommikuti enne poolt 8, siis ärkas ka ise umbes-täpselt kl 15:30. Viimasel ajal on jälle päris palju äratamist teha vaja olnud. Tihti on ta veel mõnda aega unine ja vähe pahur. Muidu on õhtupoolikul natuke "vabam kava". Sõltuvalt lapsest endast, teeme kas tema ärgates pisikese eine ja õhtul, kui mees koju jõuab, sööb korralikumalt, või siis kohe korralikum eine ja õhtupoole väike näks veel lisaks. Hetkel oleme üritanud juurutada stiili, et viimane söök on hiljemalt kell 19, sest kui ta sööb-joob hiljem, siis ta magab halvemini, ärkab öösel rohkem ja hommikul varem (ilmselt pissihädaga seoses). Samas ei ole me kunagi talle sööki keelanud, kui ta on öelnud, et nälg on.
Seega kui preili ärkab, siis potitame-sööme ning algab "issi koju ootamise aeg". Nii mulle kui ka lapsele. Enamuses möödub see erinevaid mänge leiutades - kas näiteks legodega mängides, raamatuid lugedes, pallidega võimeldes, tegelusraamatuga möllates, puslesid pannes, joonistades vms. Ilusamate ilmadega oleme ka uuesti õues käinud (eriti juhul, kui hommikul mingil põhjusel ei käinud). Muidugi tuleb endiselt terve aeg kella jälgida, millal on jälle beebi söögi- või uneaeg vms.

Olen täheldanud, et mehe koju jõudmise aeg on just minu päevarütmi kuidagi väga tugevalt sisse kujunenud. Isegi näiteks nädalavahetusteti tunnen ma just kl 17:30 paiku suurt rammestust - ajal, mil mees tavaliselt töölt koju jõuab. See on see hetk, kui ma saan taaskord natukenegi jälle hinge tõmmata ja ei pea muretsema, mis möll elutoas tekitada võidakse, selle ajaga, kuni ma näiteks vetsus käin. Mehe koju saabudes saavad lastest justkui "minu laps" ja "sinu laps". Seda eelkõige selle pärast, et ma suts puhata saaks, ning sest beebi on veel rinnalaps. Kui viimane oli alles vastsündinu, siis olid mu õhtud sisustatud "diivanikaunistuseks" olemisega, sest ta oli nii suur tissipuuk, et ma reaalselt istusingi kl 18st õhtul kuni ca 23ni diivanil paigal, laps rinna otsas, sest muidu ta lihtsalt ei olnud rahul (lähedus-/imemisvajadus oli suur, aga lutti ta ju ei võtnud). Praegu enamasti sööme koos ning siis läheb mees tunnikeseks vanema lapsega õue asjatsema või hakkavad/hakkame koos järgmiseks päevaks süüa tegema.

Ülepäeviti teeme me vanni, mis tähendab, et kl 20ks õhtul peab kõik muu tehtud olema ning on aeg vanniks valmistuma hakata. Ka selleks on meil oma süsteem, et asjade käik võimalikult sujuv oleks. Mees läheb vanema lapsega ees - vanni kuuma vett lastes soojendavad vannitoa õhutemperatuuri ka beebile sobivamaks. Enamasti võtan mina seni veel beebit eelmisest unest üles ning annan tallegi kerget einet. Kui vesi on paras, ronib suurem vanni ning mina viin pisema samuti sinna. Kuni mees beebit vannitab (suurem saab ise samal ajal seal ilusti istutud ja mängitud), sätin mina veel viimased asjad valmis - otsin välja pisikesele preilile tuduriided ja mütsi ning panen teki valmis, et saaks ta kohe pärast vanni sisse mähkida. Beebi pestud, teen mina ta kuivaks, mähin ja panen riidesse ning lähen teda toitma. Samal ajal peseb mees suurema lapse ära, kuivatab ning saadab ta hommikumantlis meie juurde elutuppa. Kuni meie elutoas kuivame, käib mees tihti veel isegi kiirelt pesus. (Mina jõuan sinna enamasti õhtuti alles siis, kui kõik ilusti magavad.) Seejärel on suurema lapse riietamine, juuste kammimine ning hammaste pesu. Hammaste pesemisega on meil võrdlemisi vedanud lapsega (või siis ma ei tea, mis osad teised vanemad valesti on teinud, kellelt oleme kuulnud, et nad peavad reaalset tsirkust tegema, et lapsed hambaid pesema nõustuks). Suuremale piigale on väiksest peale meeldinud hambaid hambaharjaga sügada. Enamasti närib/hõõrub ta hambaid mõne aja ise ja siis käime meiegi need veel kiirelt üle, aga selle järgi vajadus juba järjest väheneb. 

Seejärel on musid-kallid emmele ja väikesele õele ning igaüks läheb "oma last" magama panema. Suuremat paneb mees õhtuti magama analoogse süsteemiga, kui mina lõunaunne. Kõigepealt mänguaeg üleval korrusel, siis tuled kustu, uksed kinni, kardinad ette, väike jalutus ja voodisse. Ka beebi vajab juba rohkem magama panemist - ei harrasta enam rinna otsas magama jäämist. Hetkel harjutan teda välja süles ja liikumise pealt uinumisest, mis talle pool-teadlikult sisse sai harjutatud. Väiksest peale on tal olnud väga suur lähedusvajadus, mistõttu olid pikalt tal ainsad uinumisviisid kas kärus, rinna otsas või kõhu peal kandelinas. Need kõik olid ka päris head variandid, kui seda teise lapse kõrvalt teha oli vaja - kõige kiiremad ja tõhusamad. Aga mida aeg edasi, seda raskem on lapse süles magama jalutamine. Heal päeval on lootust lapsed 21:30-22:00 vahel magama saada ning mehega pärast kümmet taas elutoas kohtuda. Tihti kasutame me järgmist paari tundi köögis või elutoas päeva jooksul tekkinud segaduse korrastamiseks, järgmiseks päevaks valmistumiseks (nt söögi tellimisega) ja lihtsalt omavahel jutustamiseks. Väga harva saame aega koos telekat vaadata (kas ühe osa sarja või 1/3 - 1/2 mõnest filmist, sest lihtsalt rohkem ei jaksa), kuid viimasel ajal oleme olnud mõlemad nii omadega läbi, et oleme lihtsalt otse magama kolinud (või kui mitte mõlemad, siis vähemalt üks meist).



Vot. Selline näeb välja üks lihtne päev lastega kodus. Nagu näha, siis väga palju käis läbi lause "kui on vähekegi normaalne/hea päev". Mitte alati ei suju kõik plaanipäraselt, isegi "range" ajakavaga. Kahjuks tunduvad ilusti sujuvad päevad pigem erand olema. Lisaks kõigile neile igapäevastele tegevustele, ei lakka aju päeva jooksul ka kõigest muust mõtlemast ja muretsemast:

Mis ajal beebi viimati sõi? Kas ta võtab ikka piisavalt juurde? Äkki peaks ikka pulbripiima lisaks andma? Kaua ta maganud on? Millal uuesti magama läheb? Miks ta nii rahutu on? Kas mähku on must? Kas hambad teevad muret? Ega tal palavikku pole?
Ega suuremal tüdrukul juba uuesti potile pole vaja minna? Kas ta sõi ikka piisavalt? Ega tal (nt õues) külm/palav pole? Millised võiks veel arendavad mängud talle olla? Millega pole ammu mänginud, mis teda huvitada võiks?
Kas homseks süüa jätkub? Kas oleks vaja juurde tellida midagi? Mis me järgmiseks süüa teeme? Mis on veel kodust otsa saamas?
Kas homme on vaja kuskil käia? Kas mul läheb lastega kuhugi minekuks autot vaja või on hoopis mehel pärast tööd vaja kuskilt autoga läbi käia?
Ega lastele riided väikseks pole jääma hakkamas? Kas järgmises suuruses on kõik asjad olemas? Mida on juurde vaja? Kust neid saab, kas on vaja tellida, poodi minna või hoopis järelturul surfata?
Pilte pole ammu välja printinud, peaks varasemast mingi valiku ära tegema. Peaks beebiraamatutesse pilte valima. Peaks beebiraamatuid täitma. 
Millal viimati koristatud sai? 2 päeva tagasi? Kõik on juba jälle nii must, peaks vähemalt tolmukaga üle käima. 
Meil on see nädalavahetus mitu üritust plaanis. Kas meil on peo jaoks kõik olemas? Mida veel vaja võiks minna? Kuidas me külla sõitu planeerime? Mis ajal me läheme/tuleme? Kuidas seda laste uneaegadega sobitada? Mis tüdrukutele kummalgi päeval selga panna? Kas need riided on puhtad või tuleb midagi muud valida? Kas ees on ka pikem sõit? Kas laste riided on mugavad autoga sõitmiseks, aga samas ka sobivad külas olemiseks? Peaks panema midagi, mida saaks vajadusel autos pealt ära võtta, kui palav hakkab... aga kas õues on sellega jällegi külm...? 
Kas peaks pesu pesema? Millal ma pesu kuivama panen? Eelmised pesud on vaja enne restilt ära korjata...

jne
jne
jne