esmaspäev, 21. november 2022

47. nädala laul


12 aasta tagune pilt...



Now I am older. Now I am stronger.




 Wavin' Flag

                                    song by K'naan

When I get older I will be stronger
They'll call me freedom just like a wavin' flag
When I get older I will be stronger
They'll call me freedom just like a wavin' flag
And then it goes back, and then it goes back
And then it goes back, oh
Born to a throne, stronger than Rome
But violent prone, poor people zone
But it's my home, all I have known
Where I got grown, streets we would roam
Out of the darkness, I came the farthest
Among the hardest survival
Learn from these streets, it can be bleak
Accept no defeat, surrender, retreat
So we struggling, fighting to eat
And we wondering when we'll be free
So we patiently wait for that fateful day
It's not far away, but for now we say
When I get older I will be stronger
They'll call me freedom just like a wavin' flag
And then it goes back, and then it goes back
And then it goes back, oh
So many wars, settling scores
Bringing us promises, leaving us poor
I heard them say, "love is the way"
"Love is the answer, " that's what they say
But look how they treat us, make us believers
We fight their battles, then they deceive us
Try to control us, they couldn't hold us
'Cause we just move forward like Buffalo Soldiers
But we struggling, fighting to eat
And we wondering, when we'll be free
So we patiently wait for that faithful day
It's not far away but for now we say
When I get older I will be stronger
They'll call me freedom just like a wavin' flag
And then it goes back, and then it goes back
And then it goes back, and then it goes
When I get older I will be stronger
They'll call me freedom just like a wavin' flag
And then it goes back, and then it goes back
And then it goes back, and then it goes
And then it goes
And everybody will be singing it
And you and I will be singing it
And we all will be singing it
Oh, oh, oh
When I get older I will be stronger
They'll call me freedom just like a wavin' flag
And then it goes back, and then it goes back
And then it goes back, and then it goes
When I get older I will be stronger
They'll call me freedom just like a wavin' flag
And then it goes back, and then it goes back
And then it goes back, oh
When I get older
When I get older
I will be stronger
Just like a wavin' flag
Just like a wavin' flag
Just like a wavin' flag
Flag, flag
Just like a wavin' flag



kolmapäev, 18. mai 2022

21.nädala laul

 "Hümn"

Jaan Tätte


Olla võiks nii, et on vaid radirii

Ja miks ka mitte vahel radiridiraa

Aknast näed - algab päev, õues jälle oh-oh-hoo

Õues oh-oh-hoo ja põues on oh-oh-oh-oh-hoo-ho-hoo


Kui märkan sind, minust saab väike lind

Laulan sulle rõõmsalt tidiridi-tinn

Kõike teha võin nii, aga vahel teen ka naa

Sina sosistad mu kõrva: šall-lal-lal-lal-laa-la-laa


Hommikul on hea, päeval väga hea

Õhtuti on erakordselt hea

Võin poris tallata, võib vihma kallata

Ikkagi on trall-la-lall-la-laa


Ükskõik, mida näen, lahti vajub mu suu

Ootamatult kollane on kuu

Ükskõik kuhu läen - rippu langevad mu käed

Kõik on nõnda oh-oh-hoo ja ho-ho-ho-ho-hoo-ho-hoo


Olla võiks nii, et on vaid radirii

Ja miks ka mitte vahel radiridiraa

Aknast näed - algab päev, õues jälle oh-oh-hoo

Õues oh-oh-hoo ja põues on oh-oh-oh-oh-hoo-ho-hoo


Hommikul on hea, päeval väga hea

Õhtuti on erakordselt hea

Võin poris tallata, võib vihma kallata

Ikkagi on trall-la-lall-la-laa




reede, 18. märts 2022

MOTIVATION IS GARBAGE!

Motivatsiooni (bun intended!) midagi kirja panna tekib mul vähemalt kord paari nädala jooksul (kuid vaadates postituste arvu, ei püsi see kuigi kaua), kuid kogemus näitab, et kõige innustavamalt mõjuvad viimasel ajal siiski audio-raamatud. Mel Robbins'i raamatutest olen vähemalt 1-2 ennegi kuulanud, kuid seekord on teemaks tema podcast "Here's EXACTLY What To Do", osa 1 - "Get and Stay Motivated".

Ja kohe esimeseks alustab ta tõesti väitega - "Motivation is garbage!". Ja seletab ka miks. 
See on äärmiselt huvitav teooria ja ühtib ka mõneti lausega, mida ma olen endale ka varasematest erinevatest audio-raamatutest kaasa pookinud - Do It Now. 

Motivatsioon ei ole tegelikult suur ja üllis eesmärk, vaid kõigest emotsioon, hetke ajend, mis on suur algama, aga esimeste kõhklustega (nt äkki ma ei saa sellega hakkama? aga mida teised arvavad?) või vähese aja möödumisega (nt "ma koju jõudes kohe teen ära", aga siis kui lõpuks koju jõuad...) kiire kaduma. Ja olles emotsioon, on suht sulaselge, et sa ei saa jääda panustama selle saabumisele - lükata midagi edasi, et seda teha siis, kui sul kunagi tekib "motivatsiooni" seda teha. Huvitav, kaua ootama peaks, et see emotsioon korraks lakke lööks ning palju tehtud jõuab, enne kui see jälle kaob?

Kuidas siis hoida ennast tegemast asju, mida tegelikult teha on vaja või mida sa soovid saavutada, aga ilma "motivatsioonita"? Ka selleks pakkub kirjanik mõne lahenduse.

Kui mina läksin ülikooli õppima seda, mida ma ise tahtsin (vs keskkool, kus pidi kõike õppima, olenemata huvidest) ning ka vanemate kodust ära kolisin, siis üks põhiline rõõmustav ootus oli "ma saan teha, mida ma ise tahan". Kuid tegelikult on Mel'i jutul point. Lapsena olid su omad vanemad need, kes su kallal näägutasid ja nõudsid, et tee üht või teist, selle jaoks, et asjad tehtud saaksid, pooleli ei jääks vms. Täiskasvanu eas teed sa tegelikult ikkagi asju, mida sa alati just tingimata ei taha - koristamine, nõudepesu, hambaarstil käimine, you name it. Ja kui sa tahad elus mõnda oma unistust saavutada, siis sa pead selle kallal vaeva nägema ja sellele pühenduma (obviously, eksole).

Mis on sinu reaktsioonid, kui:
* sul on varahommikul äratuskella peale vaja ärgata - õõõhhhhh... 5 minutit veel....
* sul on vaja järjekordsete töö-asjadega tegeleda - õõõhhh... ma vaataksin parema meelega Netflixi...
* sul oli plaan trenni minna - õõõhhh... ma olen nii väsinud, ma jätan parem täna vahele....


Mis on lapse (või millised olid sinu enda omad lapsena) reaktsioonid, kui:
* ema teda hommikul äratama tuleb - õõõhhhhh... 5 minutit veel....
* isa tuletab kooli kodutööde tegemist meelde - õõõhhh... ma vaataksin parema meelega Netflixi...
* on aeg trenni minna - õõõhhh... ma olen nii väsinud, ma jätan parem täna vahele....

You see where i'm going with this?
Täiskasvanuna ei ole enam oodatav, et keegi sulle ette-taha asju ära teeb, sinu eest otsuseid vastu võtab või sulle peale käib, et sa omaenda asjad tehtud saaksid. Sa oled nüüd Täiskasvanu ja Täiskasvanu elu ei ole selline. Sa ei jäta nõudepesumasinat tühjaks tõstmata, sest sa ei viitsi. Sa ei jäta tööle minemata, sest sa parema meelega vahiks telekat... Ja nii samuti ei tohiks sa jätta trenni minemata selle pärast, et sul pole "motivatsiooni". GO and DO it ANYWAYS. Tell your brain to shut up and do it anyways. Kui sa tahad olla tervislikum, kui sa tahad langetada kaalu... Siis. Mine. Trenni.  Sa pead olema ISEENDA lapsevanem ja vajadusel ISE enda kallal näägutama.

1)  DO IT ANYWAYS.
See on esimene samm, mida kirjanik sellele probleemi lahendamise jaoks pakub. Emotsioon tekib tegutsemise peale, mitte tegutsemine emotsiooni peale.

Selle kohaga korreleerub päris hästi teema, mida ma juba ammu tõdenud olen. Nagu nii mõnigi juba insta kaudu tähele võis panna, siis mõned kuud tagasi käis mul mees kaheks nädalaks välismaal komandeeringus (kumbki meist polnud enne olnud nii pikalt lastega üksi). Ka see aasta on juba korra käinud ära ühe nädala ja mitu korda mitu järjestikust päeva. Positiivsest või negatiivsest küljest õpetas see mulle nii mõndagi. Üks põhilistest asjadest, mis ma kartsin oli, et ma ei saa hakkama. Meil on mitmed tegevused, nii igapäevased kui ka jooksvad, suht konkreetselt ära jaotunud - üks teeb ühte asja rohkem, teine teist, mõnda teeme kordamööda või kui keegi nt tegelebki pikemalt lastega järjest, siis varsti on sellegagi vahetus. Nüüd mul enam seda võimalust ei olnud. Aga nii mõneski aspektis üllatusin ma väga. Esiteks, ma sain päris okeilt hakkama, kuigi ma olin selle perioodi lõpuks ikkagi päris kutupiilu. Teiseks... mõni asi oli üksi olles lihtsam 😀Ma teadsin alati, kus-mis asus, ilma et otsima oleks pidanud. Ma teadsin täpselt, kas ja millal lapsed vitamiini said, mida ja kui palju sõid (eriti oluline allergik-atoopiku puhul, nagu meil nüüdseks väiksem on), millal kes mis rohtu/kreemi sai jne.

Aga suur osa (miks ma ka hakkama sain), oli tuimalt - mul ei olnud valikut. Ja siis ma märkasin suurt vahet, mis oli minu ENDA mõtlemises teisiti võrreldes sellega, kui mees kodus oli. Kui me oleme kahekesi kodus (või vähemalt mitte kuskil mitmeks päevaks ära), siis ma tihtipeale väldin mõnede asjade tegemist, sest "tavaliselt teeb seda mees" või "tema jättis laiali, las ta ise koristab" vms. Ehk lühidalt - miski pole otseselt motiveerinud mind seda tegema. Kui mees ära on... endiselt miski ei motiveeri, peale selle, et ma tean - if i don't do it, nobody will. Mis võib vahel olla ka case, siis kui mees on kodus. Varem ma vahel lihtsalt ootasin, et mõni asi saaks "maagiliselt ise" tehtud, aga vahel võis seda ka lihtsalt ootama jääda. Üksi kodus olles aga... ei olnud selles ootamises enam pointi. Mul endal oli pärast mugavam, kui see asi tehtud juba sai. Ja siis ma avastasin ka, et kokkuvõttes on see lihtsalt lihtsam - selle asemel, et miski pidevalt häirib või ootab tegemist, lihtsalt teed selle koheselt ära. Jah, ma teen "rohkem" (or do I?), aga vähemalt on närvikulugi väiksem.

Ja tegelikult mitte ainult koduste asjadega. Nt kui tööl või kus iganes on vaja mingi asi ära teha / kellegagi rääkida vms, mida sa otseselt ei oota või parema meelega ei teeks, aga vajab tegemist - mida kiiremini sa selle endal kaelast ära saad, seda vähem närveldamist/muretsemist vms negatsiivseid mõtteid ja emotsioone sa kogeda jõuad.

2) 5 second rule

Mulle seostub see nimi küll rohkem söögi maha kukkumise "5-sekundi reegliga", aga tegelt on mõte vähe erinev. Nimelt, kui sa tunned, et sa ei viitsi midagi teha, siis anna endale 5 sekundit - loe viiest alla (jah, JUST alla!) 5-4-3-2-1 ja kui sa jõuad nulli, siis lihtsalt tõused püsti ja lähed teed seda. See aitab sul ennast disiplineerida ning sellel pidavat ka teaduslik tagapõhi olema - numbrite lugemine aitab sul ajus aktiveerida emotsionaalse osa asemel mingit teist ja siis need "ma ei viitsi" tunded ja mõtted nõrgenevad.

Kusjuures, selle kohta pidavat Mel'i olema terve raamat (sarnase nimega ka) kirjutatud olema, nii et kel rohkem huvi, võib selle enda jaoks üles otsida.

3) Disiplineerimine

Sa pead ise ennast disiplineerima. See on keeruline ja seda kõike ei peagi pauh! kohe tegema, vaid harjutama iseennast sellega, üks väike samm haaval. Nt võtad esimeseks hommikused ärkamised ja eesmärgiks, et ärkad koheselt äratuse peale. Kui niisama Do it now! ei toimi, siis aita ennast 5-sekundi reegliga. Kuuled kella, paned kinni, mõtled - nii, davai, 5 sekundi pärast tõusen püsti - loed alla, 5-4-3-2-1 ja hops, ajad ennast püsti. Kohe esimese asjana mõne suure harjumuse muutmine (nagu igapäevaselt trennis käimine vms) ei ole aga nii lihtne. Väidetavalt pidi asi kergemaks minema, kui seda vähehaaval harjutada ja nt just nende hommikuste ärkamiste abil saad sa enda keha/mõtte sellise käitumislaadiga ära harjutada ja saad enda tegutsema sundimist ka mõne muu asja peal kasutama hakata. 

4) Environmental traps

Sea iseendale lõksud. Nt kirjeldas Mel, kuidas tema jätab õhtul oma trenniriided põrandale, otse tee peale, laiali. Hommikul äratuskell käib - "õhh... ma ei viitsi ärgata". Loeb 5-4-3-2-1, ajab ennast püsti - "ähh... trenni ma küll ei viitsi teha" - hakkab kapi juurde minema, et riideid vahetada, ja seal. Keset teed. Nagu keskmine sõrm püsti. Vahivad talle trenniriided otsa... 5-4-3-2-1...

Ma ise selliseid lõkse veel katsetanud ei ole ja esmapilgul seda riiete lugu kuulates tundus see veider. Aga edasine seletus tegi seda loogilisemaks - ma arvan, et need on asjad, mida pea igaüks meist on kogenud. Kui sa tahad tarbida vähem alkoholi - ära osta/hoia kodus alkoholi. Kui sa tahad langetada kaalu - ära osta koju räpstoitu. Kui sa plaanid toituda tervislikult ja teed juhuslikult kapi lahti ning näed seal krõpsu/šokolaadi vms... no tuleb ikka isu peale küll. Alkoholiga sama. Ja ilmselt päris paljude asjadega. Samas, kui neid ei ole kodus, kui sulle ei sattu silm igapäevaselt neile peale... ega need ei tule niisama lihtsalt enamasti meelde ka ning vältimine on kordades lihtsam. Ja nii täpselt samuti trenniriiete või millegi muu sarnasega. Kui miski on sul keset teed, pidevalt ees, häirib... no ikka teed ära ju lõpuks.



Vot. Selline oli tänane motivatsioonikiri (küll see sõna hiilib pahaaimamatult pidevalt sisse) ja Mel Robinsoni 4 points exactly what to do, to get and stay motivated.

Obviously easier said then done, eriti nt see trenni mineku osa, just minu enda jaoks. Ja podcastist seda kuulata oli ilmselt veenvam, kui tuima häälega omas peas siit lugeda. (Soovitan soojalt ka Mel'i kuulata, juba selle pärast, et see emotsioon ja ilmekus millega ta rääkis, olid äärmiselt veenvad.) Aga samas on point ikkagi hea. Tihtipeale on see mineku või alustamise osa kõige raskem ja tegelikult saab asi kiiremini tehtud, kui alguses tundub. Peagi on kõik möödas ja pärast oled sa vägagi rahulolev, et sa suutsid käituda siiski nagu täiskasvanud inimene ja selle ilma vingumata ära teha.

Saladuskatte all võin öelda, et ka selle postituse kirjutamisel ma kasutasin mitmel korral seda "Do it anyways" soovitust. Postituse (või selle mõttelõnga) algus saabub mul alati suure motivatsiooniga. Ja sinna on ka niimõnigi minu postitus jäänud. Sest sellist aega, et korraga kõik mõtted kirja ja korda saaksid, mul enamasti lihtsalt ei ole. Ja teiseks, arvestades, et ma audio-raamatuid kuulan enamasti autosõidul, on mul vaba hetke saabumiseks mõte juba ammu meelest läinud, rääkimata siis suurest motivatssiooni-tuhinast endast. Aga võib-olla on tänane postitus ka mulle endale üks verstapost, kust alates suudan rohkem postitusi ära lõpetada, ka ilma esialgse tungita.


Ja pidage siis meeles - MOTIVATION IS GARBAGE!


...

Ja ei, ma ei saa ise ka enam aru, kas ma kirjutan postitusi eesti või inglise keeles🙃

neljapäev, 5. august 2021

Bicycle race

Viimase pooleteise(+) aasta jooksul on toimunud mu elus väga palju sündmusi, just suuri muutsi ja seda väga erinevates eluaspektides. Enamus neist on suuresti silmatorkavad - lapsed, oma maja ehitamine, kolimine jne jne. Aga niimõnigi on olnud ka otsese pilgu eest varjatuna.

Üks asi, mis oleks suht viimane asi, mida ma oleks kunagi arvanud, et õpetavad mulle lapsed, aga mida ongi õpetanud just elu lastega, on keskendumine iseendale ja oma vajadustele. And I learned it the hard way...

Lapsena sa mängid, teed mis pähe tuleb ja ei mõtle kuidagi viisi suurele pildile. Siis kooli ajal keskendud õppimisele, sõpradele ja mõtled, mida kõike sa kunagi teha ei tahaks, kui kool läbi saab ja sul tekib võimalus otsustada. Ülikool - kool saab läbi, sinust saab täiskasvanu, liigud vaikselt oma elu peale ja teed täpselt seda, mis sa ise tahad. Pole enam üldised kohustused, vaid otsesed - need mida sa oled saanud ise valida ja mis sa tead, kuhu sind välja viivad, kui sa neid järgid. Kui oma valitud eriala - kus õpid just seda, mis sind huvitab - läbid, saad oma ihaldatud tööle. Kui tahad midagi osata teha või saada, siis täpselt sellele keskendudki ja seda saavutad. Ja ilma sellele otseselt mõtlemata, keskendud sa tegelikult terve aeg just oma vajadustele ja tahtmistele ning nende täitmisele. 

Paar aastat tagasi tekkis meil mehega arutelu teemal, mis järjekorras on meie jaoks prioriteedid - milline asi peab olema kõige tähtsam, kus peab kõik korras olema, enne kui saab järgmisele keskenduda. Mulle ei mahtunud kuidagi pähe tema seisukoht - esimeseks tuled sina ISE, siis SUHE ja siis alles LAPSED - järgnev ei toimi ilma eelneva toimimiseta. See oli minu jaoks täiesti mõeldamatu ja vale. Lapsed olid too hetk võib-olla paariaastane ja täiesti beebi. Ma olin juba mitu aastat elanud elu, kus lapsed olid kõige keskes. Mul ei olnud võimalik iseennast esimeseks panna. Isegi kui mul oli kõht tühi või väsimus - aga laps karjub kõrval näljast või väsimusest - ma ei saanud enda vajadusega tegeleda. Esimeseks pidin ma täitma oma lapse hädavajadused, tema tuli esimeseks, ja mul ei olnud enne võimalik praktiliselt mõeldagi iseendale. Alguse sai see koheselt pärast lapse sündi. Mõlema lapsega on mul mälestusi - kodust, aga ka juba pärast sünnitust haiglast - kui ma ise sõin nii, et lapse oli rinnal. Meil mõlemal oli kõht niivõrd tühi (või oli kohustuslik lapse söögiaeg, nagu see algul ikka on), et muud võimalust ei olnud. See oli see, milline mu elu oli juba pikalt olnud ja sellega olin ma harjunud. 

Mida aeg edasi sellest vestlusest oma abikaasaga, hakkas mulle järjest enam erinevatest kanalitest silma jääma (sh toodi ka otseselt just mulle seda välja) analoogne teema - ' oma tassi täitmine '. Mõte oli selles - nagu oli olnud ka mu mehel, kuid talle tuli see ilmselt instinktiivsemalt ning ta ei osanud seda nii seletada - selleks, et sa saaksid aidata täita teiste vajadusi, neid aidata ning nende eest hoolitseda, peavad sinu enda vajadused täidetud olema. Kui su oma tass on tühi, siis sul pole ka midagi anda. See muidugi ei tähenda seda, et sa jätad kõik muu sinnapaika ja teed taaskord lihtsalt kõike, mis ise tahad. Küll aga tähendab see seda, et kõige muu hulgas ei tohi sa ära unustada ennast ja enda vajadusi. Tahest-tahtmata tuleb vahel lihtsalt võtta see aeg ja tegeleda iseendaga.

Ja järjest enam olen ma seda mõtet ka iseendale sisendanud. Alustades väikestest tegevustest, väikestest mõttemõlgutustest, olen ma jõudnud viimase paari aastaga juba konkreetsete tegevuste, muutuste ja tulemus-algeteni. 

Üks suurem neist, mis läheb ka sinna silmatorkavamate alla, on kannapööre oma erialas. See oli üks asi, mis mind on aastaid ka rusunud ning mille muutus on pakkunud mulle suurt leevendust. Ma ei kahetse oma omandatud eriala. See oli väga lahe ja meeldib mulle siiani väga, aga juba ülikooli lõpus hakkas tekkima vaikselt tunne, et see pole vist päris see õige. Viimase punkti pani mulle mõttetera, mida ükshetk ühe sarja kaudu sain - nimelt sealt käis läbi, kuidas pühendunud inimene oli sama tööd juba kümme aastat teinud ja jätkab endiselt - ja ma hakkasin mõtlema - kas mina näen ennast samal töökohal/erialal ka veel 10 aasta pärast? See vastus oli kindel ei. Nagu ma ütlesin, oli selline kahtlus olnud mul juba pikalt ja juba esimese lapsega lapsehoolduspuhkusele jäädes kahtlustasin ma, et ma ei naase enam samale töökohale. Kõige raskem osa oli aga - mis siis oleks see õige eriala? Asi, mille üle olen ma pidanud aja jooksul väääga pikki mõtisklusi. Leidus ikka üks või teine huvipakkuv teema, kuid ei midagi, mida ma oleksin valmis olnud veel mitu aastat koolis õppima, enne kui sellele pühenduda saan või milles üldsegi kindel olla. 

Vastus tuli mulle vist natukene nagu välk selgest taevast, sest kuigi praeguseks tundub see ilmselge, loogiline ja isegi ainuõige, siis kunagi 10-15 aastat tagasi olin ma põhimõtteliselt eelarvamuse tõttu selle idee endale maha teinud ja selle eriala kohta oli mul mõttes alati juures märge 'välistatud'. Pea kaks aastat tagasi jäi mul aga mõte seal pidama ja ma otsustasin katsetada. Hakkasin vaatama online kursusi ning huvi järjest ainult kasvas. Kuni lõpuks kasvas piisavalt, et ma olin valmis vastu võtma otsuse - minna õppima. Aeg oli just täpselt sobiv - noorem laps oli just hoidu minemas, suurem käis juba lasteaias ning ka rahalised varud olid veel piisavad, et mul oli võimalik pühenduda mõni aeg õpingutele, et saada põhi alla, enne kui oli tarvis tööle asuda. Mõeldud, tehtud ja - hämmastaval kombel - just nii läkski. 

Eelmine kevad panin ennast kirja kiirkursustele ja - kuna enne kinnitusi tulid tähtajad peale - astusin uuesti ka ülikooli. Nii algaski sügis mitmel rindel korraga - lapse harjutamine hoidu, õpingutega alustamine ja uue rutiiniga eluga harjumine. Peagi tuli kinnitus ka kursustelt ning asi arenes täpselt nii, nagu väga tahtsin, aga isegi ei julgenud väga loota. Koolist läksin akadeemilisele puhkusele, läbides aineid väiksemas mahus, läbisin kiirkursuse kiirõppe, uuest aastast sain aga selle läbi juba praktikale ja paari kuu möödudes ka tööle. Nüüdseks tegelen pidevalt enesearendusega läbi töö, läbi internetiavaruste ning sügisel ka kooliainete.

Võttes kokku nüüd oma viimased paar lõiku, kinnitan ma üle selle, mis on kõige tähtsam - ma ei kahetse. Ei eriala vahetust, ega ka seda, et ma algselt valisin teise eriala. Sest lugedes oma keskkooli lõpu aegseid blogipostitusi / kirjutisi näen ma, et ka siis olin ma oma otsuses täiesti kindel ja see on täiesti fine -  see oli see mida ma tõesti tahtsin. Ajad muutuvad, inimesed muutuvad (vahel rohkem kui me isegi arvata oskame) ja ka soovid muutuvad. Põhiline on jätkata liikumist.


Ja sellega jõuan ma ka oma järgmise ja tegelikult ka peamise punktini (kuigi eelnev oli sellele väga hea sissejuhatus) - see 'väiksem' ja varjatum muutuseaspekt. Mina ise.

Pärast toda vestlust oma abikaasaga ja pärast veel teisigi mitmeid mitmetega jõudis mulle kohale, et enam ei aita muu - üks asi, mis vajab muutust on mu iseenda mõttelaad. Ja viimased (eriti just) poolteist aastat olen ma keskendunud palju iseenedale. Ei, ma ei eemaldunud kogu muust elust, lastest jne et minna elumuutvatele rännakutele vms (kuigi ka sellised rännakud on väga kutsuvad), vaid asi algaski väikestest sammudest. Laste eraldi magama panemise asemel (kui kumbki pani samaaegselt üht last), laste korraga magama panemine - üle päeva-paari on kummalgi vanemal vaba õhtu ehk aeg iseendale. Kord nädala-paari jooksul vaba õhtu võtmine - võimalus keskenduda taas iseendale, oma tahtmistele ja vajadustele. Jne. Ka eriala muutus ja võimalus keskenduda millelegi, mis mulle väga meeldib, on osa sellest. Isegi see blogi on osake sellest - üks esimesi väikeseid osasid, mis sai alguse veel aastakegi varem kui muu - asi, mida mulle väga meeldib teha ja mis andis mul väikese eneseväljenduse, väljaelamise ja samaaegselt ka enese avaldamise võimaluse. 

Kõige selle käigus pean ma andma suurt au oma mehele, ilma kelleta ma ilmselt poleks nii kaugele juba jõudnud. Tema on see, kes vajadusel pushib mind iseendale aega võtma, ning kui vähekegi saab, siis võimaldab mulle mu oma aega.

Üks asi mis lisandus veel aasta tagasi koolis/tööle jne käima hakkamisega on autosõit linna. Pool tundi sinna, pool tundi tagasi. Jah tihtipeale tüütus-kuubis, ummikud jms. Kuni ma hakkasin seda ära kasutama. Alguses mulle meeldis see juba selle poolest, et see oli järjekordne 'aeg iseendale'. Pool tundi rahus iseenda mõtetega, ilma segavate faktoriteta. Kui see muutus üksluiseks, liikusin audioraamatute kuulamisele. Peagi juturaamatud aga ammendasid ennast ning sattusin enesearendamise raamatutele. Teemasid leiab seal seinas-seina: laste kasvatamine, suhete parandamine, raha kogumine jne. 

Nii kaua kui ma mäletan, olen ma alati olnud pigem negatiivse mõttemaailmaga inimene. Ainus asi, mida ma oskaks alguspunktiks või mingiks kindlaks momendiks oma minevikus nimetada, oli kunstitund algklassides, kui igaüks sai oma tähtkuju iseloomustava lause-paar ja pidi midagi haakuvat joonistama. Vähi (aka minu) kirjeldus sisaldas sõna 'melanhoolne'. Ma ei teadnud too hetk, mida see tähendab, aga sellest ajast saati, olen ma selle väljendiga palju tutvust teinud. Ja see sama asi - melanhoolsus, negatiivsus - on just see mõttelaad, mida olen ma otsustanud proovida muuta, kasvõi natukene. Olin sellele ka varem mõelnud, kas peaks seda tegema, kuid teisest küljest võtsin ma seda kui realismi - miks ma peaksin asju meelega ilustama enda jaoks, see on justkui endale valetamine. Aga poolteist aastat tagasi hakkasin ma kuulama erinevaid enesehinnangu jms arendavaid raamatuid. Olen kuulanud juba mitmeid ja nende hulgas on olnud ka mitu väga tähelepanuväärset, mis on mind väga inspireerinud ja mida ma julgen kahe käega ka teistele soovitada - nt 'Take Control of Your Life' by Mel Robbins, 'Ikigai: The Japanese secret to a long and happy life' ja 'Napoleon Hill's keys to positive thinking' by Napoleon Hill and Michael J. Ritt jr.

Just see viimane raamat, positiivsest mõtteviisist, on viimatine, mis ma kuulasin (lausa 2 korda järjest!) ja mis inspireeris mind ka tegutsema oma mõtteviisi kallal. Esimene kord ma kuulasin, tundus huvitav, mõtlesin et võiks ju proovida. Kui see läbi sai, jäi see mind kummitama ning ma otsustasin seda uuesti kuulata ja, teades seekord juba natuke ka asja tausta, otsustasin proovida seal loetletud samme / soovitusi - ega see halba ikka ei tee.

Praeguse seisuga ei oska ma 100% kinnitada, kas selle abil positiivse mõtteviisi väljakujundamine töötab või ei, aga võin öelda, et hektel tunnen ma ennast hästi! ning soovin jagada oma tundeid ja mõtteid ka teiega. Ma julgen soovitada seda raamatut. Ma usun, et selle kuulamine ja kaasa mõtlemine on aidanud mul mõistust säilitada juba mitmel hetkel. See oli küll mõneti natuke rohkem uskliku taustaga raamat, kui ma harjunud olen, kuid mitte sunnitult ja pealesuruvalt, vaid sellise põhimõttega, millega oli lihtne samastuda. Üks põhilisi mõtteterasid sealt, lisaks positiivsele mõtlemisele ja suhtlemisele keskenduminw, oli tegutsemisele suunamine. (Tuues paralleele religioonist -) kui sa soovid, et midagi juhtuks, ära ainult palu seda (Jumalalt), vaid tegutse nii, nagu see oleks sulle juba antud. DO IT NOW. Kui kahtled, kas teha, kas sa julged teha vms. Ära mõtle üle, lihtsalt hakka tegutsema. Ka väike samm on siiski juba samm eesmärgi suunas. D - otsusta täpselt, mida sa tahad. E - hinda, mida sa oled valmis vastu andma, et seda saavutada. S - pane paika, millal.  I - pane paika plaan, kuidas täpselt. R - korda üle. E - iga päev. 



Lõpetuseks mõttetera raamatust 'Napoleon Hill's keys to positive thinking'. 

Võta hetk, et mõttega lugeda.


'Have you made someone happy,

                                have you made someone sad?

What have you done                    

                           with the day that you had?

God gave it to you,                       

                          to do just as you would.

Did you do what was wicked,        

                        or do what was good?


Did you hand out a smile,                

                                or just gave them a frown?

Did you lift someone up,                    

                                or did you push them down?

Did you lighten some load,                  

                    or progress empeed?

Did you look for a rose,                        

                    or just gather weed?


What did you do,                

            with your Beautiful day?

God gave it to you...             

            did you throw it away?'






teisipäev, 25. august 2020

Rööprähklus - uus normaalsus või enesehukatus?

Ma olen alati ennast rööprähklemises (multitasking) heaks pidanud. Teadupoolest on ikka naised selles paremad kui mehed ja ma olen alati uhke olnud kui osav ma selles olen.

Ma arvan, et minu rööprähkelmine sai alguse juba koolieas, kui käsitöötundides oli vaja sokke kududa. Mulle väga meeldis kududa, mul edenes see hästi ja tihti sisustasin õhtuid teleka vaatamise kõrvalt kududes. See on esimene tegevus, millega ma nii konkreetset topelt-tegevust mäletan. Mulle hakkas selline mitme asjaga tegelemine niivõrd meeldima, et sellest ajast saati olen tundud pidevat tegutsemise vajadust. Enamasti tunnen ma telekat vaadates, et mul hakkab igav ja mul on tung midagi muud veel sama-aegselt teha. Olles viimasel ajal pidevalt väga väsinud, olen ma reaalselt pingutanud, et ma suudaks telekast mõnda filmi või sarja vaadata ilma, et mul läheks vaja kõrvalist tegevust, et äkki ma saan nii natukenegi rohkem puhata. Selleks kõrvaliseks tegevuseks pole juba suhteliselt ammu enam kudumine, küll aga näiteks telefoniga mängimine, ristsõna lahendamine (eelkõige nt jaapani mõistatused vms, rohkem joonistamise laadis, kui et kirjutatavad) vms käeline ja mitte alati just väga suurt tähelepanu nõudev tegevus. Ka ülikoolis võtsin tihti läpaka loengu ajal lahti just selleks, et ma saaks kuulamisega paralleelselt arvutis mõnda kaardiladumise vms mängu mängida. Alternatiivina oli tihti kasutusel ka paberilehel numbrimängu mängimine või niisama kritseldamine. Ma tundsin, et just nii suudan ma räägitule rohkem keskenduda, ilma et mul igav hakkaks. Ma eeldan, et see võib-olla hoidis mul mõtet ringi rändamast.

Hetkel harjutame me mõlemat last erinevatesse kohtadesse hoidu ja lasteaeda. Umbes kuu aega käisid nad koos samas hoius, aga seal on ainult väiksemad lapsed. Suurem sai nüüd kodu lähedale lasteaeda, kus noorimad ongi 3-aastased. Sügisel hakkame me mehega rohkem jagama, kes keda kuhu viima hakkab, aga hetkel sõidan mina üksi nendega mitu korda päevas edasi-tagasi erinevate kohtade vahet. Hakates tüdima pidevast sõitmisest, otsustasin hakata sõidu ajal kuulama audioraamatut. Algselt pidasin silmas juturaamatuid, kuid siis hakkas mulle silma üks teine: "Ikigai: The Japanese secret to a long and happy life". Seal räägitakse palju erinevatest eluviisidest ja eelkõige sellest, kuidas on elanud oma elu, ja praegugi veel elavad, maailma vanimad inimesed. Üks läbiv teema on oma Ikigai leidmine - miski, mis annab su elule eesmärgi, innustab sind igal hommikul ärkama. Miski, mis on väärt elamist.

 


Ma samastusin selle raamatu teemaga koheselt, sest see on täpselt see, mille poole ka mina siin viimased poolteist aastat isekeskis tugevalt püüelnud olen. Ma kuulasin innukalt ja kujutasin elavalt ette, kuidas oleks ise elada sellises täiesti teistsuguses ühiskonnas, nagu raamatus kirjeldati. Ühiskond, kus ei olda puhtalt oma kasumi peal väljas, vaid elatakse omas rütmis ja rahus, kaasatakse ning ka aidatakse teisi, ilma vastutasu lootmata. Kus omandist ja saavutustest olulisem on üldine heaolu ja õnnelik elu. Ja siis jäi mul kõrva üks huvitav fakt. Rööprähklemine - just see sama asi, mille poole mina justkui pidevalt püüdlen - toob rohkem kahju kui kasu. Ma ei ole kunagi varem sellele niimoodi mõelnud. Väidetavalt keskendudes ühele asjale korraga, oled sa kuni 60% produktiivsem, kui multitask'ides. Sa suudad paremini keskenduda, sa saavutad rohkem ja väsid vähem. 

See oli minu jaoks täiesti uus mõttemaailm. Mulle on multitasking alati jätnud produktiivsema mulje. Ma sain sokid kootud, meelelahutusega paralleelselt. Ma sain õppematerjalid omandatud, kaotamata liialt tähelepanu. Isegi igapäevaselt lapsega - veelgi enam, mitme lapsega - tegeleme me ju mitme asjaga korraga. Ükskõik, mis sa teed. Teed süüa, aga samal ajal jutustad lapsega või mängid temaga. Jälgid ja abistad last söömise juures, kuid jooksed ise kööki koristades ja nõudepesumasinat tühjaks tõstes ringi. Oled lapse jaoks pidevalt kõrval olemas, kuid samal ajal ajad telefonis 'tähtsaid asju' või loed uudiseid. Ajad abikaasaga juttu ja üritad samal ajal jälgida, mida lapsed teevad või teie jutule vahele hõikavad. Lisaks kõigele sellele, tunnen ma pidevat vajadust taustamüra järele - koguaeg peab mängima kas raadio või niisama taustamuusika. Mida rohkem ma sellele mõtlema hakkasin, seda rohkem ma nägin olukordi, kus ma rööprähklesin. Kasvõi seda sama raamatut kuulates siis, kui ma autoga sõitsin või suppi keetsin. See viimane oli see hetk, kui raamatus räägiti multitasking'ust. Ma taipasin, et isegi selle kuulamise ajal tõmblesin ma mitme asja vahel - üritasin retsepti lugeda, suppi keeta, kartulit lõigata ja lisaks veel tähelepanelikult raamatut jälgida. Ma avastasin, et ma tegelen mitme asjaga korraga, PIDEVALT, TERVE PÄEV ja IGA PÄEV.

Alustades sellest samast supikeetmise hetkest, hakkasin ma ennast rohkem jälgima. Ma taipasin, kui väga mulle meeldis süüa teha nii, et ma sain tegeleda ainult söögiga, ilma et mul oleks kõrval segavaid faktoreid (nt lapsi, kes olid too hetk mehega koos õues). Kui supp vajas tähelepanu, panin raamatu pausile. Kui supp kees iseseisvalt, istusin ja kuulasin rahulikult raamatut. Nõudepesumasinat tõstsin tühjaks siis, kui supp oli juba valmis. Kui ma sõin suppi, siis esimest korda üle pika aja, ma lihtsalt istusin ja sõin, ilma et oleks vaja olnud samal ajal telefoni näppida või telekat vaadata vms. Ja see kõik pakkus mulle äärmist rahuldust. Ma taipasin, et ma ei tee päevad otsa muud, kui muudkui jooksen ringi, tegelen millegagi ja hüplen korraga mitme erineva tegevuse vahel. See ei tähenda, et ma nüüd päevad otsa ainult lebotaks diivanil vms. Ei, üldsegi mitte. Ma endiselt tegelen pidevalt millegagi ja vähemalt sama paljud asjad saavad tehtud, aga seda kuidagi rahulikumas tempos. Kuigi see vajab vahepeal väga konkreetset jälgimist ja hoidumist, üritan ma teadlikult vältida mitme asjaga korraga tegelemist. Ma ei tunne enam nii pidevat "ringi tõmblemise" tunnet, ega ka vajadust selleks. Ma keskendun igale asjale eraldi ja mingil viisil annab see mulle rahuldust ja just rahu. Olgu see köögi koristamine, raamatu kuulamine või lastega mängimine.

 


Leia, mida sa naudid, ja keskendu just sellele. Isegi kui see, mida hetkel teha on vaja, ei ole just su lemmikutegevus, on see siiski hulka nauditavam ja kiiremini läbitav, kui sa keskendud ühele asjale korraga ja ei ürita seda muu asja kõrvalt teha. Lõpeta jooksmine. Aega on ja see ei kao kuhugi. 

Ja mis kõige tähtsam - pööra tähelepanu selle, mida ja kuidas sa midagi täpselt teed.

pühapäev, 17. mai 2020

Imeline emadepäev

Nädal tagasi oli minu elu neljas emadepäev, kuid peab tõdema, et see oli esimene, kus ma tõesti tundsin, et see on tore ja eriline päev. Päris esimene emadepäev ununes meil praktiliselt ära. Beebi oli alles paari nädalane ja mõte emaks olemisest ja veelgi enam emadepäeva tähistamisest oli niivõrd uudne, et alles vahetult enne magamaminekut, hilisõhtul meenus, et võiks ju vähemalt lapsega koos piltigi teha. Järgnevad aastad, ma üritasin meeles pidada, et võiks ju vähemalt lastegagi koos pilti teha. Eriti kuna enamus pilte igapäevaselt kodus teen mina, siis piltidel kajastub mind ennast eriti vähe.
See aasta oli mul emadepäevaga kindel eesmärk - ma tahan endast koos lastega saada vähemalt ÜHTE ilusat pilti ja et oleks lihtsalt üks tore koosveedetud päev. Viimasel ajal olen ma mõnel korral vist oma ootused liiga kõrgele seadnud, et mida kõike ühe päeva jooksul koos ära võiks teha, et see eriti tore oleks ja siis kokkuvõttes on asi ikka luhta läinud. Kartsin ka seekord, et võib nii minna, seega üritasin mitte liiga palju kriteeriume vms ette seada, samas salamisi ikka lootsin nii mõndagi. Ja peab ütlema, et selle aasta emadepäev oli lihtsalt... IMELINE. Ma jäin niiiii rahule! Ma olin niiii rõõmus selle päeva üle!

Kui me tavaliselt vabadel päevadel magame kordamööda hommikuti pikemalt ja mees ütles eelmisel õhtul, et homme on sinu päev, sina saad magada (kuigi olin eelmine päev juba pikemalt maganud), siis seekord ütlesin ma ei! Minu jaoks on mõnus hommik selline, kus saab kõik koos perega rahulikult ärgata ja asjatseda. Et ei pea kumbki üksi hommikul kahe lapse vahet rabelema ja kõike ise ära tegema. Magasime kõik koos, kaua magasime, ca 8:30-9ni (mis on meie puhul võrdlemisi hiline hommik). Kui me suurema tüdrukuga alla korrusele jõudsime, saatis mees mind elutuppa ootama. Peagi tulid nad lastega magamistoast, kolme uue t-särgiga minule, kummalgi lapsel üks seljas, ja tõid mulle oma krundilt korjatud nurmenukud. Tüdrukud olid nii nunnud minu särkides, mis neile olid nagu ülipikad kleidid, samas täpselt parajad, et käimist ei seganud. Väiksem plika peab siia maani seda pluusi, mis tal too hommik seljas oli, enda omaks 😃 Iga kord kui ma seda selga üritan panna, nõuab ta selle endale. Ühel korral vastasin talle, et ei, see on emme oma. Ta noogutas, ütles "jahh", läks minu sahtli juurde ja küsis endale teist uut särki 😃 Juba hommikul saime me mõned väga armsad pildid, kuigi mitte mõlema lapsega korraga. Sõime rahulikult kõik koos hommikust, pakkisime võikud endale kaasa ja sõitsime autoga Lohusalu randa.

Randa jalutama mineku plaan oli meil juba ammu ning kui ma nägin, et emadepäevaks lubati ilusat ilma, siis tegime otsuse, et see on see päev, kui läheme. Külma tuule kartuses olime mitu korda randa jalutama minekut edasi lükanud, aga seekord oli ilm täesti ilus, auto näitas vahepeal isegi 19 kraadi. Olin ükskord varem 'skautimas' ka käinud, et kuidas seal ja mõnel teisel pool olukord on, et kas tasub sinna lastega minna. Eelmine kord läksin samuti hommikupoole ja nägin, et siis oli rahulik, aga lõunast hakkas inimesi juurde voorima. Seetõttu alustasime ka seekord pigem varakult. Sõitsime kohe pärast hommikusööki Lohusallu, kuigi reaalsuses tähendas see siiski ca 11:30 kohale jõudmist. Jalutuskäik oli mõnus. 
   Lapsed mängisid liiva, teokarpide ja käbidega, käisid jalgupidi vees (kummikutega) mängimas. Jalutuskäiku alustasime sadamast ning lõpp-punktiks oli suur pikali puu rannas. Kahjuks suurem tüdruk ei olnud väga tujus seal ronida ja pilte teha, pigem mängis oma hiirekesega liivas. Oleme viimasel ajal mitmel korral metsas jms jalutamas käinud ja suuremast plikast on saanud suur jalutus-entusiast. Vahepeal küsis ise juba igapäevaselt, et lähme täna ka pikemale jalutuskäigule. Muidu on ta väga tubli jalutaja, aga tagasimineku alustamine võtab iga kord hulk veenmist. Nii ka see kord. Kuna tahtsime sadama juures muruplatsil ka väikse pikniku maha pidada, innustasime plikat jäätise saamisega, et tagasi sadamani jõuaksime - väiksem oli juba päris väsinud ja ootas pikisilmi oma lõunaund. Piknikuteki muidugi unustasime maha, aga selle asemel tegime väikse pingi-lõuna.  


Lohusalu rand ja sadam ise on hästi ilusad kohad. Ilus pikk liivarand, teepeal leidub puid ja kive lastele mängimiseks. Sadamas on mõnus muul, kus peal on suur muruplats ja mida ümbritsevad suured kivid, mida mööda meil ka suurem plika väga osavalt ringi turnis. Väiksem on kahjuks veel väheke väike ja natuke liiga hulljulge nende veeäärsete kivide jaoks. Veel enne edasiliikumist vaatasid lapsed huviga, kuidas üks väiksem paat sadamast sõitu läks ning nautisid samaaegselt sadama kohviku juures rahnu-suuruste kivide jms äärte peal turnimist. 



Peagi olime aga sunnitud tagasi autosse suunduma, sest väikesel oli juba ammugi uneaeg ja enam hilisemaks seda venitada ei tahtnud. Hakkasime vaikselt sõitma, lapsed autos kustumas ja arutasime isekeskis. Nii ilus ilm, mõnus päev, kuidagi ei tahaks veel koju minna. Nagunii lapsed magavad autos ja väiksem võiks vähemalt paar tunnikest magada... Miks aega raisku lasta? Järgnes mõningane guugeldamine ja saabus otsus sõita Kaisma Suurjärve äärde. Seal olevat matkarada, vaatetorn ja isegi paadisõidu võimalus. Netist leitud info oli küll natukene lahtine - kui pikk matkarada seal ikka tegelikult on ja kaugel vaatetorn on jne. Ka kohale jõudes algselt ühtegi infotahvlit ei leidnud ja järv paistis suhteliselt suur. Kuigi netis oli midagi kirjas ka 1,6km pikkusest rajast, paistis, et pigem on tegu 6-7km pikkuse ümber järve mineva teega. Noh, mis seal ikka, kui me nii kaugele juba tulime, teeme ära. Käru on kaasas, kuhu väiksem panna ja kui suurem peaks väga ära väsima, saame panna tema kärru ja siis on väiksemat lihtsam süles tassida, kui suuremat. 

Järve äärde jõudsime kl 16. Parklast mitte väga kaugele jäi kohe tehisbassein ning laste mänguplatsike mängumajade, liumäe ja ronimisalaga. Teekond sai alguse muidugi sealt ning kasutasime seal juhust ka väike eine oma võikude näol teha. Peagi alustasime ka matkaraja läbimist. Üpris kohe jõudsime ka Kaisma puhkealani, kus oli peopidamise majake ja isegi ujuv saun. Pärast seda aga algas ka see õige matkarada - lõpuks leidus ka üks infotahvel. Sealt nägime, et kogu rada on jah ilmselt ca 6km, aga vaatetornini vaid 1,6km. Super! See tundus väheke realistlikum variant, kui 6km kahe väikse lapsega. Sealt maalt algas ka laudtee. Suurem tüdruk pani sellise entusiasmiga kohe alguses minema, et raske oli sammu temaga pidada. Rahvast kuigi palju ei olnud, mõni üksik seltskond tuli vastu või tagant, keda paar korda oli vaja mööda lasta. Parklaski oli kokku võib-olla 4-5 autot. Mõniaeg enne vaatetorni hakkas suurem tüdruk väsima ja tegime käruvahetuse vangerduse ära ning võtsime väiksema sülle. Sellse aga ei olnud midagi väga imestada, sest suurem ei olnud tegelikult suurt midagi söönud. Olime küll võikusid kaasa teinud, ka tema maitse järgi, kuid kohapeal selgus, et talle ei sobinud see, et olime kodus võileiva-masinaga saiad ka soojaks teinud, et need paremini koos püsiks ja vähem pudiseks. Vaatetorni juures saime ta kokkulepetega sööma, kuid sõi ära vaid pool võikut - näost oli juba näha, et seegi läks poolvägisi ja talle tegelikult väga ei meeldinud. Õnneks olid mul kotti jäänud ka paar tuubi-püreed, mis meil päeva päästsid ja tagasitee läks veelgi lõbusamalt.



Kaisma matkarada oli siis esimesed 1,6km laudteena, kuni vaatetornini. Vahetult enne vaatetorni keeras üks pisikene jalgrada metsa - ilmselt see oli siis see ümber järve minev tee. Me ise seda aga lähemalt vaatlema ei läinud. Vaatetorn väga kõrge ei olnud, paar trepi kõrgust, aga võrreldes järveäärse teega üllatavalt tuulevaikne, sest ühest küljest oli see piiratud kõrge metsaga. Teisel pool laius ääretu raba. Lastele olid need trepid aga põnevad ronimised ja peagi (pärast suurema tüdruku taaskordset pikka veenmist) alustasime tagasiteed pikki ilusat järvekallast. Algselt me ei julgenud väiksemat väga kärust välja lasta, kuna kartsime, et ta hakkab laudteelt pidevalt maha ronima/kukkuma. Tagasiteed aga alustasime selle peale, kui ta pikki teed jooksu pani. Väga ilusti püsis tee peal ja nautis seda ringi jooksmist. Temal jagus jaksu ca 0,5 kilomeetriks ning pärast mähkuvahetuspausi jätkas ta väsinuna kärus. Suurem plika aga! Ma tean, et ta on ääretult tubli, aga mul tõsiselt jäi karp lahti, et ta jalutas terve tagasitee ka veel iseseisvalt ära! Minnes tegi aeg-ajalt õlekõrte ja vee jms uudistamispeatusi, kuid tagasiteel üritasime teda laulu ja mänguga pidevas liikumises hoida (kell hakkas ka taaskord omajagu saama) ja ta kõndiski terve tee ise ilusti tagasi ära! Meie gps-id näitasid kogu edasi-tagasi läbitud tee pikkuseks umbes 4km. Ja kokku, koos kõikide pausidega, läks umbes 2,5h. 


Tagasi mänguplatsini jõudes kaalusime ja uurisime sügavalt ka paadiga järvele mineku võimalust - seda oli meil plika küsinud juba Lohusaluski, kui seal paate nägi. Lõpuks otsustasime, et kuna kell hakkab juba 20le lähenema ja väiksem tüdruk on suhteliselt kutu omadega, on õigem vist tagasiteed kodupoole alustada. Üritasime veel natukene venitada, et lapsed liiga varakult magama ei jääks, sõitsime esialgu vaid Järvakandini ja käisime seal poest natuke süüa ostmas ja tegime veel õhtuse eine. Kella 22ks olime jälle tagasi kodus, panime lapsed voodisse ja muljetasime oma toredast päevast.



*Tähelepanek  - mees peab ikka aeg-ajalt tõdema, et minu "igaks juhuks" asjade kaasa võtmine, kui me kuhugigi lähme, kannab ikka vilja. Kuna ma teadsin, et lähme lastega mere äärde, olid mul igaks juhuks mõlemale lisaks tavalistele hädaabi vahetusriietele ka täisvarustus õueriideid ja jalanõusid jms kaasas. Lisaks lõunasöögi võikud jms. Kui neid ei oleks olnud, ei oleks me saanud teha ekspromt väljasõitu kaugemale, sest oleks olnud liiga palju aga'sid, mis oleks võinud valesti minna. 

Kokkuvõtteks oli aga viimase aasta üks ilusamaid päevi, mis kulges mõnusalt, rahulikult ja ilma pingeteta. Tänu minu pidevale telefoniga piltide klõpsimisele õnnestus meil saada ka palju väga ilusaid pilte ning lõpuks ka minu ihaldatud ilus pilt minust koos mõlema lapsega :)