Kujundid ja värvid

Pärast numbri-mängu valmimist tegin ma kujundite ja värvide mängud.

Kujundite mängu põhimõte on väga lihtne. On 9 erinevat kujundit (ruut, kuusnurk, romb, ring, ristkülik, süda, täht/viisnurk, rist ja kolmnurk). Igaühel on oma õige kujuga pesa, kuhu neid krõpsu abil kinnitada saab. Mängu tehes oli mul põhieesmärgiks, et laps õpiks kujundeid jälgima, et oskaks kaks ühesugust omavahel kokku panna. Tulemus on olnud aga veelgi tõhusam.

Avastasin ükskord suhteliselt hiljuti, võib-olla paar kuud tagasi, et mu tütar tunneb juba kujuneid, ka nimetuste järgi (seda siis umbes 1 aasta 9 kuuselt). Nimelt ma hakkasin talt küsima - kus on ring, kus on ruut jne. Iga kord võttis tema vastava kujundi krõpsust lahti ja pani uuesti kinni. Õigesti tundis ta ära 9st kujundist vähemalt 7, enne kui tähelepanu mängu juurest ära hajus. Ma üldse ei oodanud seda, kuigi iga kord koos seda mängu mängides oleme ka ikka kujundeid nimetanud.

Selle mängu valmistamisviise on mitmeid - kas teha kõik kujundid ühte värvi või igaüks erinevat värvi, kas "kodukohad" lehekülje peal eristada samuti värvi abil või näiteks ainult õmmelda õige kujutis tühja lehe peale ette jne. Mina otsustasin teha iga kujundi oma värvi ning kinnituskohad "pesadena" mitmekordse vildi sisse. Selle tarbeks õmblesin rohelise vilditüki peale sinise, millesse olid iga kujundi jaoks õige kujuga augud sisse lõigatud. Kaunistamise eesmärgil lõikasin sinise vildi ääred ka sakiliseks. Spetsiaalseid sakilisi kääre selle jaoks ei leidnud - silma jäid ainult paberikäärid ning ma ei olnud kindel, kuidas need riiet lõikavad. Seega said kõik sakid käsitsi lõigatud. Pärast kihtide kokku õmblemist (nii lehekülje äärest kui ka iga pesa äärtest), lisasin iga pesa sisse ühe krõpsupoole. Muu toimis analoogselt numbrite mänguga - kujundid tegin kahekordsest vildist, alumistele külgedele õmblesin krõpsu (seda siis enne poolte kokku õmblemist, et pealmine pool jääks "puhas") ning ühendasin iga kujundi oma kodukohaga paela abil.

Oma lahendusega jäin ma rahule - minu arust pesadega ja kahekordsest vildist lehekülg nägi hea välja. Lihtsalt õigete kujudega "kodukohtade" leheküljele ette õmblemine (mis oleks sarnane välja näinud minu variandi tagaküljega, millest ka ülevalpool pilt on) oleks ka ilus minimalistlik lahendus olnud ning teeks ilmselt ka lapsele ülesande keerukamaks, et kujund sinna õigesti saada.

Kokku õmblesin taaskord kõik masinaga, v.a. südamekujundi ülemised paunad - tundus, et nii väikse kujundi kaarjate äärete õmblemine on masinaga tülikas ning käsitsi on seda täpistööd lihtsam teha. Kolmnurga kokku õmblemisel oli ka üllataval kombel natuke probleeme. Pooled ei tahtnud hästi paigal püsida, kujund oli suhteliselt pisike ning ma proovisin uuesti ja uuesti õmmelda, aga ikka ei jäänud kujundi ääred päris kohakuti ning  kippusid lahti tulema. Tulemus lihtsalt ei olnud kuigi ilus. Käsitsi õmmeldes oleks ilmselt paremini õnnestunud ning nii väikese kujundi puhul poleks ka ajakulu väga palju suurem olnud, kui masinaga õmmeldes. Tagasi mõeldes, oleks võinud siis ju kujundi nullist uuesti teha, kui ilus ei tulnud. Samas ma kahtlustan, et ma isegi mõtlesin sellele, aga võib-olla oli mul seda värvi vilti otsas (see oli pärit sealt tükikeste kotist) vms.

Lõpptulemus

Värvide mängu otsustasin ma teha sektorite põhimõttel. On üks suur ring, mis on jagatud sektoriteks. Iga sektor on isevärvi ning vastava värvi nimetus on ka sektori peale kirjutatud. Ning muidugi taaskord - sektorid on eraldatavad ja krõpsu abil tagasi kinnitatavad. Sektorite alt tuleb välja samasuguse värvilahendusega ring, nii et igal tükil on taaskord oma "kodukoht". Et leheküljel rohkem tegevust oleks, lisasin lehe igasse nurka veel paela otsa rõngakesed, mis mul varasemast olemas olid.

"Sõjahaavaga" valge sektor

Selle mängu puhul osutus kegeks tagasilöögi kohaks leitud materjalide valik. Nimelt tahtsin sektoritele valida kõige levinumad ja konkreetsemad värvid (et ringis ei oleks lihtsalt sama värvi tumedamad ja heledamad toonid vms). Soovisin lisada teiste värvide hulka ka valge ja musta. Minu üllatuseks, ei olnud poes neid saadaval muul kujul, kui ainult pisikeste vilditükikeste kotis, teiste värvide hulgas. Need olid kaks värvi, mida ma lisaks sinisele, punasele, kollasele ja rohelisele oleks kindlasti natuke suuremas koguses osta tahtnud. Ju siis olid need värvid aga nii populaarsed, et olid juba otsas, või siis just vastupidi - neid ei olnud isegi hankima hakatud. Igal juhul valisin ma seda ülejääkide kotikest teiste hulgast suure hoolega, et seal oleks võimalikult palju valget. Valgete sektorite tegemise jaoks õmblesin ma mitu tükikest omavahel kokku. Musta ei saanudki nii palju kokku, et seda siin kasutada oleks õnnestunud.

Õmmeldud sai kõik masinaga, k.a. värvide nimetused sektorite peal - minu masinal on olemas eraldi programm, mille abil saab sellega õmmelda ka tähti või sisse kodeeritud kujundeid. Lihtsama töökäigu nimel õmblesin ma alumise ringi sektorid kõigepealt eraldi kinni ning seejärel katsin ilusama välimuse nimel need laia, 4mm madalpistega, nii et sektorite vahele vahesid ei jääks. Tänu sellele jäid sektorite vahed täpselt ühesuurused (olenemata sellest, kui ühtlaselt sektorite kinnitamine algselt õnnestus). See, ja ühel joonel asetsevad krõpsud, muutsid ringi väljanägemise päris ühtseks ja ilusaks. Kaasa aitasid ka niidi ja paelte värvide valik, mis omavahel hästi sobisid.

Lõpptulemus

Minu tehtud värvide mängu puhul tuleb eriti hästi välja paelte-süsteemi negatiivne külg. Sektorid on niivõrd suured, et paelte normaalse pikkuse korral, ei olegi neid valesse kohta väga võimalik kinnitada (äärmisel juhul ainult päris kõrval olevale), sest need lihtsalt ei ulata mujale.

Küll aga leidsin ma hiljuti analoogse mängu teistsuguse lahendusega, mis mulle väga meeldis - kui ma kunagi veel värvide mängu teen, siis ma kasutaksin just sellist väljanägemist. Mäng oli samuti ringikujuline, kuid värvid ei olnud sektoritena, vaid trapetsilaadsed, ning moodustasid kokku laia ringjoone. Kõikide värvide kinnituspaelad jõudsid keskele kokku, ühisesse punkti. Kui kinnituspunkt välja arvata, oli ring seest tühi. See on väga hea idee sellisele mängule ning nägi välja ka väga hea.

Umbkaudne pilt nähtud mängust

Numbrimäng

Tegelusraamatu valmistamist alustasin ma numbrite ja kujundite mängudest, seejärel tegin ma värvide mängu ja siis kaaned. Praegu valmis olevatest lehtedest viimasena tegin hiire-juustu ning teo mängud.

Numbrite mäng oli esimene asi, millega ma tegelema ja katsetama hakkasin, isegi enne kaante tegemist. Ühest küljest tundub selline järjekord ebaloogiline, samas teisest küljest on lihtsam teha kaasi sisu järgi, kui sisu kaante järgi. Muidugi kui on väga täpne plaan ette ära tehtud, siis ei tohiks vahet olla, aga kuna see oli mu esimene raamat ja mul päris reaalne ettekujutus tulemusest puudus, siis oli see ilmselt siiski õige tegutsemisviis. Näiteks algselt ei osanud ma arvestada (või ei mõelnud sellele), et ei pane lehekülgi otse kaante küljes olevate rõngaste külge, vaid õmblen iga lehekülje äärde selle jaoks eraldi ühist värvi ribad.

Numbrimängu algne skeem

Numbrimäng on natukene arvelaua moodi. Mina tegin 10 erinevat rida (kokku kahel leheküljel), nii et iga rea otsas on üks number ühest kümneni ja igal real vastav arv nööpe. Viimaseid saab mööda nööri edasi-tagasi liigutada, kas niisama mängides või nende kokku lugemiseks. Rea alguses olevad numbrid on eemaldatavad - need saab küljest ära võtta, proovida neile õige koht leida ja sinna krõpsu abil taas uuesti kinnitada.

  

Algselt plaanisin ma liigutatavate osadena kasutada pärleid vms, mis oleks kõik ühesugused, kuid igal real oma värvi. Täpselt selliseid, nagu ma tahtsin, siiski ei leidnud. Selle asemel jäid käsitööpoes silma erikujulised nööbid, mida oli erinevaid värve. Kahjuks kõikide numbrite tarvis täpselt ühesuguseid kujundeid ei saanud, aga sain kõik vajaliku kokku kahe erinevaga - karud ja naerunäod. 

Nagu mainitud, said iga rea nööbid valitud erinevat värvi ja iga numbri panin vastavusse sama rea nööpidega - esimeseks on üks roheline karu ning selle ees olev nr 1 on samuti rohelist värvi. Kuna kõik numbrid oli plaanis teha eemaldatavad, otsustasin teha neile ka leheküljele õiget tooni "kodukoha". Iga rea jaoks lõikasin välja kolm identset numbrit - kahele õmblesin vastaskülgedele krõpsud, millest ühe (kõvemate harjastega krõpsupoole) õmblesin leheküljele ja teise viimase identse numbritüki külge. Tulemuseks olid kenad, kahekordsest vildist numbrid, mida saab krõpsuga kinnitada leheküljel olevatele võrdlemisi viisakatele "kodukohtadele". Need numbrid olidki esimesed, mis lapsele mängida andes, kohe kaduma hakkasid. Kuigi ma algselt ei tahtnud, lisasin neile hiljem paelad, mis ühendasid iga numbrit oma "kodukohaga". See tundus küll natuke asjatu mängu lihtsustamine (õiged numbrid on koguaeg omavahel ühenduses), aga kui ma oleks kõik ühte kohta kinnitanud, siis oleks paelad väga pikad jäänud ja segadust veel rohkem olnud.

Alguses ma millegi pärast arvasin, et hea idee oleks paelte, mida mööda saab nööpe liigutada, kinnitamiseks lõigata kummasegi otsa pilud, et saaks nööri enne kinni õmblemist läbi augu lehekülje teisele poolele tõmmata... Peagi aga taipasin, et sälkude sisse lõikamine ainult nõrgestas kangast ja raskendas õmblemist, mitte ei teinud asja kuidagi paremaks. Edasi õmblesin lihtsalt üle paela ja siis lõikasin paela otsa ära.


 

Paelad tuleb kinnitada võrdlemisi tugevalt. Üksikud nööbid püsivad päris hästi, aga mida rohkem neid on, seda rohkem nad tõmbavad nööri lonti. Vilt ise on ka suhteliselt pehme ja ei hoia paela pingul. Ma enda mängul just hiljuti õmblesin praktiliselt kõikide ridade otsad uuesti üle, et need ilusti sirged oleks (olid aja jooksul kuidagi lõdvaks läinud).

Lõpptulemus

Tähelepanekud - lisaks paelte kasutamise ja kinnitamise kohta käivatele.

* Paelte ja ka "kodukohtade" kinnitamise jaoks  kasutasin masinal 4mm madalpistet.

* Kõik õmblused tegin masinaga. Praeguseks olen avastanud, et väiksemate detailide tegemine (krõpsude külge õmblemine, lahti käivate numbrite kokku õmblemiseks) on käsitsi õmblemine lihtsam ja täpsem ning laste kõrvalt mugavam (saan paralleelselt samal ajal midagi õmmelda ja ka lastega tegeleda). Masinat eelistasin vist selleks, et õmblus oleks vastupidavam ja läbi krõpsu on käsitsi nõela päris raske suruda.

* Õmblemiseks kasutasin kas vildiga võimalikult sama värvi niiti või just kontrasti loovat tooni - nii tundus kõige kenam.

* Hiljem olen näinud ka erinevatel mängudel lahendusi, kus iga väiksem number või täht on õmmeldud nt ümmarguse tausta/padjakese peale ja on nii ilmselt natuke vastupidavam, kui erikujulised numbrid.

* Lehekülgede mõõdud on umbes 22x22cm (+ 3cm kinnitusriba köitmiseks) - seda sellepärast, et poest materjale otsides leidsin erinevas toonis ühesuurused vildi-ruudud ning kõige lihtsam oli see baassuuruseks võtta. Põhivärve (sinine, kollane, roheline, punane), mida eeldasin et kulub ka rohkem, võtsin meetriga. Lisaks leidsin kotikese, kus oli erinevaid värve vilditükkide jääke - sealt sai väiksemate detailide jaoks erinevaid värve, ilma et oleks pidanud selle jaoks suure tüki kangast ostma.

* Esialgu kasutasin igal pool kinnitusteks krõpsusid - hea lihtne igas vanuses. Minu laps avas neid juba aastasena, kinni hakkas panema võib-olla 1,5 aastasena. Praegu teen esimesi katsetusi magnetitega. Varsti lisan ilmselt ka trukke ja nööpe - praegu, pea 2-aastasena, tunduvad need talle just huvipakkuvad ja paraja pusimisena.

Erinevas suuruses vilditükid

Minu esimene

Oma esimese tegelusraamatu valmistamist alustasin ma umbes aastake tagasi, 2017. aasta lõpus või 2018. aasta alguses.

Minu esimene

Ma ei mäletagi päris täpselt, millal või kust mul see idee tuli, et ise nüüd järsku quiet book'i tegema hakata. Üheks ajendiks võisid olla kaks samas stiilis raamatut, mis meile ühed tuttavad edasi pärandasid, sest nende laps oli neist juba n.ö. välja kasvanud. Need tundusid toredad, kuid väga algelised. Kummaski oli umbes neli lehekülge ning igal pöördel üks üksik tegevus. Näiteks tee üks lukuke või nööp lahti. Seo üks pael kinni. Õpi tähti ja numbreid lehekülgedelt, kus ühel leheküljel oli täht A ning pildil üks õun (ing.k. apple), mille sees sai natuke ussikest edasi-tagasi liigutada. Või number 2 ja kaks linnukest, kes "paistsid aknast", millel sai katted eest ära võtta. (Paar näite-pilti on postituse lõpus.) Aga lehekülgi oli kokku nii vähe, et tähti ja numbreid saaks sealt õppida vaid mõne üksiku... Seega ega neist kuigi pikaks just tegevust ei olnud ja need tundusid võrdlemisi mõttetud.

Ilmselt millalgi tol hetkel mul tuligi meelde see isetehtud tegelusraamat, mida mulle paar aastat varem tutvustati. Sellele järgneski pikk guugeldamine, mis asi quiet book täpselt on, kuidas seda teha ning milliseid mänge ja tegevusi teised enda raamatutesse teinud on. Uurisin, kas kuskil isetehtud raamtuid ka müüakse, aga üldmulje neist oli suht sama kui mul juba kodus olevatestki ja hind ülemäära kallis. Niisiis saigi mingihetk vastu võetud otsus - ma teen ise!

Mõeldud, tehtud! Või no vähemalt tegema hakatud.

Kogusin netist (eelkõige vist Pinterestist) ideid ning uurisin ka oma tuttava käest, mis tema tegi - mäletasin, et tal olid väga põhjalikud ja korralikud raamatud. Saadud ideedest panin kokku ja kujundasin mängud, mis tundusid mulle kõige huvitavamad. Mõne lehekülje kujundasin ka nullist ise, aga neid veel kahjuks teostada jõudnud ei ole. Käsitöö-projektid algavad mul alati hääästi suure tuhinaga - ideed kogutud, tegevus planeeritud, kähku materjale hankima ja muudkui kukun tegema. 

Natuke märkmeid erinevatest ideedest

Kahjuks niimõnigi kord raugeb see inspiratsioon poole töö pealt ning projekt võib jääda katki. Ka seekord jäi asi alguses natuke poolikuks - raamat on iseenesest ilusti valmis ja mängitav, kuid lehekülgi natuke vähem kui võiks. Üheks peamiseks piiravaks faktoriks oli ajapuudus.

Quiet book'i valmistamine on võrdlemisi ajamahukas töö, sest detaile ja nokitsemist on omajagu. Poole aasta jooksul sain valmis 6 lehekülge (+ kaaned), mis sisaldasid kokku 5 erinevat mängu. Raamat täitis oma eesmärki, kui see suvel ringi reisides meie aasta ja paarikuu vanusele lapsele autosõidu ajaks tegevust andis. Küll aga muutus selle suvega elu väga kiireks ja keerukaks. Esiteks olin ma umbes 4. kuud rase. Lisaks sellele, et minu jaoks oli see rasedus raskem, kui eelmine, pidin ma terve raseduse aja tegelema ka oma 1,5 aastasega. See aga tähendas, et ma olin koguaeg väga väsinud. Teiseks, me ehitasime (loe: lasime ehitada) endale maja, kuid selle valmimine muudkui venis ja venis. Siis tagatipuks, nagu maja ehitamine veel liiga vähe tegevuses hoiaks, müüdi suvel maha korter, mida me üürisime, ning me elasime 3-4 kuud kohvritega minu vanemate juures. Poole aasta jooksul kolisime põhimõtteliselt kaks korda. Ühesõnaga, kuni praeguseni, kus me oleme lõpuks oma uues majas paar kuud sees olnud ja sisse elanud, ei olnud mul õmblemisele kuigi palju aega mõeldagi.

Ükspäev ma siin istusin diivanil ja mõtlesin - kahe lapsega igapäevaselt kodus istumine võib muutuda kaunis üksluiseks ning mul läheb vaja mingit lisaväljundit, et tekiks tunne, et ma olen midagi ära teinud. Ärge saage valesti aru - lapsed ise on väga suur saavutus, kuid nendega päevast-päeva koos olemine ei tekita enam igapäevaelus seda saavutustunnet. Kuid siis jäi mulle silma veidi poolelijäänud raamat ning kujutlusvõime hakkas taas kiirgama ja jooksma. 

Mu esimene tegelusraamat on tehtud üleni vildist ning enamus kinnitusi on krõpsud. See kombo ei ole aga kõige ideaalsem. Vilt ise on läinud aja jooksul topiliseks ja ega laps krõpsusid alati just väga täpselt kinni ei pane - need jäävad päris hästi ka vildi enda külge kinni. See on aga topilisust veelgi suurendanud. Seega otsustasin siirduda uue raamatu kallale algsest plaanist varem - ma tahan proovida teha uue raamatu osalt muust riidest lootuses, et nii on tulemus parem ning võib-olla ka valmistusprotsess natukene lihtsam. Teine asi, mis mind esimese raamatu puhul häirib, on kaunis pehmed leheküljed - mõne mängu edukamaks toimimiseks peaks need paremini oma kuju hoidma. Ma plaanin natuke veel uurida kuidas lehekülgi tugevamaks saaks teha. Suvel olin ma aga uue vildist lehekülje tegemist alustatud, seega ma lisan eelmisesse raamatusse veel viimane lehekülje, enne kui selle juurest päris edasi liigun. See annab mulle ka võimaluse enne uue raamatu alustamist katsetada magnetite kasutamist krõpsude asemel. 

Juba raamatut tegema hakates teadsin, et ma tahan selle lapsele mängimiseks kätte anda enne, kui mul võib-olla päris kõik leheküljed valmis on. Seetõttu ei õmmelnud ma lehekülgi kaante külge, vaid kinnitasin kaante külge rõngad, mille külge omakorda kinnitasin leheküljed. See jättis vabaduse soovi korral lehekülgi juurde panna, vahetada või eemaldada. Lisaks näeb see hea välja ja lehekülgede keeramine on väga mugav. Ma olen selle otsusega väga rahul ja teen järgmisele raamatule kindlasti samasuguse kinnitus-süsteemi. 

Asi mis ma esimeses raamatus algsest plaanist erinevalt tegin, oli suures koguses paela kasutamine lahtikäivate detailide kinnitamiseks. Alguses ma seda teha ei tahtnud, aga kui esimesed krõpsuga numbrid olid juba diivani alla kadunud enne, kui ma leheküljed kokkugi õmmeldud sain, pidasin seda siiski vajalikuks. Selle tulemusena näeb raamat palju rohkem ülekoormatud välja, kuid vähemalt on kõik tükid veel alles, mis muidu oleks kindlalt autos, ja teab kus mujal, kadunud. Eks ma pean selle üle veel mõtlema, aga tahaks uude raamatusse vähem segadust. Võib-olla õnnestub teha vähem väikseid lahtiseid detaile.

Paeltega ja ilma

Asi, mille üle olen ma väga uhke ja oma esimese raamatu puhul väga rahul (eriti veel selle kohta, et see on siiski mu kõige esimene), on kaaned. Nende valmistamisse panin ma väga palju tööd, aga peab tunnistama, et need tulid ka väga korralikud. Rahul olen ma ka kõikide raamatus olevate mängudega - kujundid, numbrid, värvid, tigu ja hiire-juustu mäng - kuigi mõnda neist oleks saanud teostada ilmselt veelgi paremini.
Kõige selle valmimiskäigu ja ka olemuse tutvustamisega jätkan ma järgmistes postitustes. 

Näide poe tegelusraamatust

Näide poe tegelusraamatust

Tegelusraamat aka Quiet Book

Minu praeguse hetke üks suurimaid projekte käsitöös on tegelusraamatu(te) valmistamine. Ingliskeelne väljend "Quiet Book" meeldib mulle hulka rohkem ja minu arust eestikeelne vääriline vaste sellele puudub. Parim nimetus, mis tundub eesti keeles olevat, on tegelusraamat.

Lühidalt kirjeldades on tegemist vildist/riidest meisterdatud raamatuga, kus on sees erinevad mängud/ülesanded/tegevused väikelapsele. Ei saa eirata fakti, millele ka nimi (eelkõige siis ingliskeelne) vihjab, et selle üks eesmärkidest on last tegevuses hoida. Mõni soovitab tegelusraamatut alates kolmandast eluaastast, aga mina ütleksin, et see oleneb väga raamatu sisust. Minu esimese raamatuga mängis mu oma plika juba aasta ja paari kuusena päris hoolega ning ka praegu, kahesena, pole raamat unarusse jäänud. Algselt seisnes jah mäng põhiliselt krõpsude lahti tõmbamises, kuid aja jooksul on see raamat kaunis arendavaks muutunud - selle abil on ta õppinud kujundeid, värve ning kindlasti ka koordinatsiooni.

Netist otsides leiab nii mõnegi raamatu ka müügist, kuid enamasti jätavad need pigem ülehinnatud mulje ning eriti veel selle kohta, kui vähe need tegelikult sisaldavad - leheküljel on ilusti tekst juures ja ülesanne antud, aga tegelikult saab laps võib-olla ainult ühte lukukest liigutada. Kuna mulle endale nokitsemine meeldib, ja seda eriti veel detailide kallal, siis otsustasin ise midagi ära teha. Ma usun, et tulemuseks oli vähe asjalikum tegevustik, kui nii mõnigi müügis olev. Päris aus olles ega see ilmselt väga odavam just ei tulnudki... eriti kui veel ajakulu ka arvesse võtta.

Näide meile kingitud raamatust

Esimest korda puutusin ma sellise raamatuga kokku mõne aasta eest, kui mulle näidati ühte isevalmistatud tegelusraamatut. Mulle jättis see koheselt väga sügava ja hämmastava mulje. Mõneks ajaks jäi see unustuste maale. Kui mu esimene laps oli aastaseks saamas ja me plaanisime suvel paar nädalat autoga mööda Eestit ringi reisida, hakkasin nuputama, millega võiks last autosõidu ajal tegevuses hoida. Siis meenuski mulle taas mainitud raamat. Hakkasin tuttavatelt nende tegemise ja sisu kohta rohkem uurima ning veetsin ilmselt nii mõnegi tunni netiavarustes ja paberil kritseldades, et ma saaksin ellu viia parimad ideed ja mängud.

Esimesse raamatusse plaanisingi esialgu lihtsamaid tegevusi, sest ka laps oli väiksem. Ei olnud mõtet teha raamatut, kus ta saaks näiteks tähtedest sõnu moodustada. Küll on mul aga aja jooksul erinevaid ideid olnud, milliseid mänge ja raamatuid veel teha (piiravaks on ainult omaenda kujutlusvõime). Näiteks võiks teine raamat olla n.ö. level 2, ehk siis juba natukene nuputamist ja pikemat tegelemist vajavad mängud - puslede kokku panemine või nuku riietamine ning temaga tegutsemine.

Vot, selline asi siis see tegelusraamat ongi.



Järgmiseks hakkangi ma nüüd tegema postitusi, kus ma tutvustan lähemalt oma esimest Quiet Book'i, räägin kuidas selle tegemine läks, millised mängud seal sees on ning seejärel liigun edasi oma uute ideede tutvustamiseni ja ka nende ellu viimiseni.

Minu esimene