Bicycle race

Viimase pooleteise(+) aasta jooksul on toimunud mu elus väga palju sündmusi, just suuri muutsi ja seda väga erinevates eluaspektides. Enamus neist on suuresti silmatorkavad - lapsed, oma maja ehitamine, kolimine jne jne. Aga niimõnigi on olnud ka otsese pilgu eest varjatuna.

Üks asi, mis oleks suht viimane asi, mida ma oleks kunagi arvanud, et õpetavad mulle lapsed, aga mida ongi õpetanud just elu lastega, on keskendumine iseendale ja oma vajadustele. And I learned it the hard way...

Lapsena sa mängid, teed mis pähe tuleb ja ei mõtle kuidagi viisi suurele pildile. Siis kooli ajal keskendud õppimisele, sõpradele ja mõtled, mida kõike sa kunagi teha ei tahaks, kui kool läbi saab ja sul tekib võimalus otsustada. Ülikool - kool saab läbi, sinust saab täiskasvanu, liigud vaikselt oma elu peale ja teed täpselt seda, mis sa ise tahad. Pole enam üldised kohustused, vaid otsesed - need mida sa oled saanud ise valida ja mis sa tead, kuhu sind välja viivad, kui sa neid järgid. Kui oma valitud eriala - kus õpid just seda, mis sind huvitab - läbid, saad oma ihaldatud tööle. Kui tahad midagi osata teha või saada, siis täpselt sellele keskendudki ja seda saavutad. Ja ilma sellele otseselt mõtlemata, keskendud sa tegelikult terve aeg just oma vajadustele ja tahtmistele ning nende täitmisele. 

Paar aastat tagasi tekkis meil mehega arutelu teemal, mis järjekorras on meie jaoks prioriteedid - milline asi peab olema kõige tähtsam, kus peab kõik korras olema, enne kui saab järgmisele keskenduda. Mulle ei mahtunud kuidagi pähe tema seisukoht - esimeseks tuled sina ISE, siis SUHE ja siis alles LAPSED - järgnev ei toimi ilma eelneva toimimiseta. See oli minu jaoks täiesti mõeldamatu ja vale. Lapsed olid too hetk võib-olla paariaastane ja täiesti beebi. Ma olin juba mitu aastat elanud elu, kus lapsed olid kõige keskes. Mul ei olnud võimalik iseennast esimeseks panna. Isegi kui mul oli kõht tühi või väsimus - aga laps karjub kõrval näljast või väsimusest - ma ei saanud enda vajadusega tegeleda. Esimeseks pidin ma täitma oma lapse hädavajadused, tema tuli esimeseks, ja mul ei olnud enne võimalik praktiliselt mõeldagi iseendale. Alguse sai see koheselt pärast lapse sündi. Mõlema lapsega on mul mälestusi - kodust, aga ka juba pärast sünnitust haiglast - kui ma ise sõin nii, et lapse oli rinnal. Meil mõlemal oli kõht niivõrd tühi (või oli kohustuslik lapse söögiaeg, nagu see algul ikka on), et muud võimalust ei olnud. See oli see, milline mu elu oli juba pikalt olnud ja sellega olin ma harjunud. 

Mida aeg edasi sellest vestlusest oma abikaasaga, hakkas mulle järjest enam erinevatest kanalitest silma jääma (sh toodi ka otseselt just mulle seda välja) analoogne teema - ' oma tassi täitmine '. Mõte oli selles - nagu oli olnud ka mu mehel, kuid talle tuli see ilmselt instinktiivsemalt ning ta ei osanud seda nii seletada - selleks, et sa saaksid aidata täita teiste vajadusi, neid aidata ning nende eest hoolitseda, peavad sinu enda vajadused täidetud olema. Kui su oma tass on tühi, siis sul pole ka midagi anda. See muidugi ei tähenda seda, et sa jätad kõik muu sinnapaika ja teed taaskord lihtsalt kõike, mis ise tahad. Küll aga tähendab see seda, et kõige muu hulgas ei tohi sa ära unustada ennast ja enda vajadusi. Tahest-tahtmata tuleb vahel lihtsalt võtta see aeg ja tegeleda iseendaga.

Ja järjest enam olen ma seda mõtet ka iseendale sisendanud. Alustades väikestest tegevustest, väikestest mõttemõlgutustest, olen ma jõudnud viimase paari aastaga juba konkreetsete tegevuste, muutuste ja tulemus-algeteni. 

Üks suurem neist, mis läheb ka sinna silmatorkavamate alla, on kannapööre oma erialas. See oli üks asi, mis mind on aastaid ka rusunud ning mille muutus on pakkunud mulle suurt leevendust. Ma ei kahetse oma omandatud eriala. See oli väga lahe ja meeldib mulle siiani väga, aga juba ülikooli lõpus hakkas tekkima vaikselt tunne, et see pole vist päris see õige. Viimase punkti pani mulle mõttetera, mida ükshetk ühe sarja kaudu sain - nimelt sealt käis läbi, kuidas pühendunud inimene oli sama tööd juba kümme aastat teinud ja jätkab endiselt - ja ma hakkasin mõtlema - kas mina näen ennast samal töökohal/erialal ka veel 10 aasta pärast? See vastus oli kindel ei. Nagu ma ütlesin, oli selline kahtlus olnud mul juba pikalt ja juba esimese lapsega lapsehoolduspuhkusele jäädes kahtlustasin ma, et ma ei naase enam samale töökohale. Kõige raskem osa oli aga - mis siis oleks see õige eriala? Asi, mille üle olen ma pidanud aja jooksul väääga pikki mõtisklusi. Leidus ikka üks või teine huvipakkuv teema, kuid ei midagi, mida ma oleksin valmis olnud veel mitu aastat koolis õppima, enne kui sellele pühenduda saan või milles üldsegi kindel olla. 

Vastus tuli mulle vist natukene nagu välk selgest taevast, sest kuigi praeguseks tundub see ilmselge, loogiline ja isegi ainuõige, siis kunagi 10-15 aastat tagasi olin ma põhimõtteliselt eelarvamuse tõttu selle idee endale maha teinud ja selle eriala kohta oli mul mõttes alati juures märge 'välistatud'. Pea kaks aastat tagasi jäi mul aga mõte seal pidama ja ma otsustasin katsetada. Hakkasin vaatama online kursusi ning huvi järjest ainult kasvas. Kuni lõpuks kasvas piisavalt, et ma olin valmis vastu võtma otsuse - minna õppima. Aeg oli just täpselt sobiv - noorem laps oli just hoidu minemas, suurem käis juba lasteaias ning ka rahalised varud olid veel piisavad, et mul oli võimalik pühenduda mõni aeg õpingutele, et saada põhi alla, enne kui oli tarvis tööle asuda. Mõeldud, tehtud ja - hämmastaval kombel - just nii läkski. 

Eelmine kevad panin ennast kirja kiirkursustele ja - kuna enne kinnitusi tulid tähtajad peale - astusin uuesti ka ülikooli. Nii algaski sügis mitmel rindel korraga - lapse harjutamine hoidu, õpingutega alustamine ja uue rutiiniga eluga harjumine. Peagi tuli kinnitus ka kursustelt ning asi arenes täpselt nii, nagu väga tahtsin, aga isegi ei julgenud väga loota. Koolist läksin akadeemilisele puhkusele, läbides aineid väiksemas mahus, läbisin kiirkursuse kiirõppe, uuest aastast sain aga selle läbi juba praktikale ja paari kuu möödudes ka tööle. Nüüdseks tegelen pidevalt enesearendusega läbi töö, läbi internetiavaruste ning sügisel ka kooliainete.

Võttes kokku nüüd oma viimased paar lõiku, kinnitan ma üle selle, mis on kõige tähtsam - ma ei kahetse. Ei eriala vahetust, ega ka seda, et ma algselt valisin teise eriala. Sest lugedes oma keskkooli lõpu aegseid blogipostitusi / kirjutisi näen ma, et ka siis olin ma oma otsuses täiesti kindel ja see on täiesti fine -  see oli see mida ma tõesti tahtsin. Ajad muutuvad, inimesed muutuvad (vahel rohkem kui me isegi arvata oskame) ja ka soovid muutuvad. Põhiline on jätkata liikumist.

Ja sellega jõuan ma ka oma järgmise ja tegelikult ka peamise punktini (kuigi eelnev oli sellele väga hea sissejuhatus) - see 'väiksem' ja varjatum muutuseaspekt. Mina ise.

Pärast toda vestlust oma abikaasaga ja pärast veel teisigi mitmeid mitmetega jõudis mulle kohale, et enam ei aita muu - üks asi, mis vajab muutust on mu iseenda mõttelaad. Ja viimased (eriti just) poolteist aastat olen ma keskendunud palju iseenedale. Ei, ma ei eemaldunud kogu muust elust, lastest jne et minna elumuutvatele rännakutele vms (kuigi ka sellised rännakud on väga kutsuvad), vaid asi algaski väikestest sammudest. Laste eraldi magama panemise asemel (kui kumbki pani samaaegselt üht last), laste korraga magama panemine - üle päeva-paari on kummalgi vanemal vaba õhtu ehk aeg iseendale. Kord nädala-paari jooksul vaba õhtu võtmine - võimalus keskenduda taas iseendale, oma tahtmistele ja vajadustele. Jne. Ka eriala muutus ja võimalus keskenduda millelegi, mis mulle väga meeldib, on osa sellest. Isegi see blogi on osake sellest - üks esimesi väikeseid osasid, mis sai alguse veel aastakegi varem kui muu - asi, mida mulle väga meeldib teha ja mis andis mul väikese eneseväljenduse, väljaelamise ja samaaegselt ka enese avaldamise võimaluse. 

Kõige selle käigus pean ma andma suurt au oma mehele, ilma kelleta ma ilmselt poleks nii kaugele juba jõudnud. Tema on see, kes vajadusel pushib mind iseendale aega võtma, ning kui vähekegi saab, siis võimaldab mulle mu oma aega.

Üks asi mis lisandus veel aasta tagasi koolis/tööle jne käima hakkamisega on autosõit linna. Pool tundi sinna, pool tundi tagasi. Jah tihtipeale tüütus-kuubis, ummikud jms. Kuni ma hakkasin seda ära kasutama. Alguses mulle meeldis see juba selle poolest, et see oli järjekordne 'aeg iseendale'. Pool tundi rahus iseenda mõtetega, ilma segavate faktoriteta. Kui see muutus üksluiseks, liikusin audioraamatute kuulamisele. Peagi juturaamatud aga ammendasid ennast ning sattusin enesearendamise raamatutele. Teemasid leiab seal seinas-seina: laste kasvatamine, suhete parandamine, raha kogumine jne. 

Nii kaua kui ma mäletan, olen ma alati olnud pigem negatiivse mõttemaailmaga inimene. Ainus asi, mida ma oskaks alguspunktiks või mingiks kindlaks momendiks oma minevikus nimetada, oli kunstitund algklassides, kui igaüks sai oma tähtkuju iseloomustava lause-paar ja pidi midagi haakuvat joonistama. Vähi (aka minu) kirjeldus sisaldas sõna 'melanhoolne'. Ma ei teadnud too hetk, mida see tähendab, aga sellest ajast saati, olen ma selle väljendiga palju tutvust teinud. Ja see sama asi - melanhoolsus, negatiivsus - on just see mõttelaad, mida olen ma otsustanud proovida muuta, kasvõi natukene. Olin sellele ka varem mõelnud, kas peaks seda tegema, kuid teisest küljest võtsin ma seda kui realismi - miks ma peaksin asju meelega ilustama enda jaoks, see on justkui endale valetamine. Aga poolteist aastat tagasi hakkasin ma kuulama erinevaid enesehinnangu jms arendavaid raamatuid. Olen kuulanud juba mitmeid ja nende hulgas on olnud ka mitu väga tähelepanuväärset, mis on mind väga inspireerinud ja mida ma julgen kahe käega ka teistele soovitada - nt 'Take Control of Your Life' by Mel Robbins, 'Ikigai: The Japanese secret to a long and happy life' ja 'Napoleon Hill's keys to positive thinking' by Napoleon Hill and Michael J. Ritt jr.

Just see viimane raamat, positiivsest mõtteviisist, on viimatine, mis ma kuulasin (lausa 2 korda järjest!) ja mis inspireeris mind ka tegutsema oma mõtteviisi kallal. Esimene kord ma kuulasin, tundus huvitav, mõtlesin et võiks ju proovida. Kui see läbi sai, jäi see mind kummitama ning ma otsustasin seda uuesti kuulata ja, teades seekord juba natuke ka asja tausta, otsustasin proovida seal loetletud samme / soovitusi - ega see halba ikka ei tee.

Praeguse seisuga ei oska ma 100% kinnitada, kas selle abil positiivse mõtteviisi väljakujundamine töötab või ei, aga võin öelda, et hektel tunnen ma ennast hästi! ning soovin jagada oma tundeid ja mõtteid ka teiega. Ma julgen soovitada seda raamatut. Ma usun, et selle kuulamine ja kaasa mõtlemine on aidanud mul mõistust säilitada juba mitmel hetkel. See oli küll mõneti natuke rohkem uskliku taustaga raamat, kui ma harjunud olen, kuid mitte sunnitult ja pealesuruvalt, vaid sellise põhimõttega, millega oli lihtne samastuda. Üks põhilisi mõtteterasid sealt, lisaks positiivsele mõtlemisele ja suhtlemisele keskenduminw, oli tegutsemisele suunamine. (Tuues paralleele religioonist -) kui sa soovid, et midagi juhtuks, ära ainult palu seda (Jumalalt), vaid tegutse nii, nagu see oleks sulle juba antud. DO IT NOW. Kui kahtled, kas teha, kas sa julged teha vms. Ära mõtle üle, lihtsalt hakka tegutsema. Ka väike samm on siiski juba samm eesmärgi suunas. D - otsusta täpselt, mida sa tahad. E - hinda, mida sa oled valmis vastu andma, et seda saavutada. S - pane paika, millal.  I - pane paika plaan, kuidas täpselt. R - korda üle. E - iga päev. 

Lõpetuseks mõttetera raamatust 'Napoleon Hill's keys to positive thinking'. 

Võta hetk, et mõttega lugeda.

'Have you made someone happy,

                                have you made someone sad?

What have you done                    

                           with the day that you had?

God gave it to you,                       

                          to do just as you would.

Did you do what was wicked,        

                        or do what was good?

Did you hand out a smile,                

                                or just gave them a frown?

Did you lift someone up,                    

                                or did you push them down?

Did you lighten some load,                  

                    or progress empeed?

Did you look for a rose,                        

                    or just gather weed?

What did you do,                

            with your Beautiful day?

God gave it to you...             

            did you throw it away?'

26.nädala tsitaat

 

Olla või mitte olla... lapsevanem

Alustame seekordset postitust kiire ülevaatega eelnevast paarist kuust. Suvi on olnud väsitav, tegemistest puudu ei tule. Iga kord, kui on tekkinud natukenegi puhanum tunne, teevad lapsed kambaka ja tõmbavad kõik nulli, kui et mitte miinusesse. Näiteks eelmine nädal, kui lapsed olid maganud ilusti terve nädala, öösel ülemäära ärkamata. Vanemat tüdrukut harjutame just täiesti mähkuvabaks, ka öösel. Seega teda oleme praegu vahel korra-paar öösel äratanud, et potile panna. Noorem sööb veel paar korda öö jooksul. Oli olnud just võrdlemisi rahulik nädal, väheste ärkamistega öösel jne. Jagasime mehega öö ära: mina käin suuremaga öösel potil, tema toidab väiksemat. Tulemus oli see, et mina jooksin öö jooksul korduvalt üles-alla, sest plika ärkas korduvalt. Mees ja pesamuna magasid aga keskööst kuni hommikul 6-7ni õndsat und - see on väga suur haruldus, kui väiksem nii pikalt järjest magab. Järgmine õhtu ütlesin mina, et davai - öiste laste vahetus - ma tahan ka korra suts rohkem magada ja välja puhata. Ja mis toimus järgmine öö - suurem magas normaalselt ja väiksem tibi ärkas iga tunni tagant.  Paar ööd hiljem oli jälle sarnane teema. Me harjutame suuremat nüüd ka paar korda nädalas hoius käima. Olime just asjaga seal maal, et mees viib ta hommikul enne tööle minekut hoidu ja enne lõunaund lähen toon mina ta koju magama. Lootsin siis, et äkki läheb hommikul kõik ladusalt, mees saab lapsega ise hakkama ja ÄKKI magab pisem piiga hommikul NATUKENEGI kauem ja ma saan ka üle hulga aja suts rohkem magada... Tühjagi... Mitte ainult ei istunud ma pisemaga öösel 2h järjest ärkvel, üritades teda tagasi magama saada, vaid lisaks sellele otsustas ta hommikul 6:30 luugid lahti lüüa... 4-5h und äkki kraapisin tolle öö peale kokku...

Ma arvan (LOODAN), et pisemal on praegu põhimureks ikka hambad, mis talle kambakat teevad. Juba vähemalt viimane kuu aega olen tal ülemistel hammastel silma peal hoidnud. Kuigi tal olid alles ainult all keskel kaks hammast, siis järgmistena tundusid punnitavat just külgmised lõikehambad (mitte kõige keskmised, aga järgmised ülemised hambad). Ja suruvad ja suruvad seal üleval, läbi igeme juba teravalt tunda ja kumavad tugevalt läbi. Ja üks päev jälle kontrollisin, et kas on lõikunud ka juba ja - oi näe üllatust - hoopis alla kolmas hammas ilmunud! Ja siis nädalake hiljem nägin, et ka üleval keskel juba ige katki, kuigi hambaotsa ennast veel otseselt ei paistnud. Ja ma olen endiselt päris kindel, et need järgmised lõikehambad ka kohe-kohe tulemas... juba vähemalt kuu aega :D Ilmselt see, ja ka väheke kinnine nina, mis pole nohust veel täielikult taastunud, teevad tal hetkel olekut raskemaks... ja teda ennast VÄÄÄGA palju memmekamaks. No viimaselt ajal ei sobi põhimõtteliselt mitte miski muu, kui ainult emme süles nunnutamine. Igal pool mujal - põrandal vms mängimas, kellegi teise (isegi issi) süles olles - hüsteeriline kisa. Kuni saab emme sülle, siis on jälle maailm roosa ja rõõmus.
Muidu on ta meil ikka täis-aktivist. Füüsilise arenguga on ta suuremast tüdrukust kuu-paar ees. Ta oli alles 6-kuuseks saanud, kui ma istusin diivanil, laps süles ja mängisin temaga. Oma suureks imestuseks avastasin üks hetk - ta seisab ju püsti! Ja oligi nii. 6 kuu ja 1 nädala vanuselt tõmbas ta ennast juba pidevalt minu kätest kinni hoides püsti. 7. kuuselt hakkas tegema esimesi samme toest või meie kätest kinni hoides. Praeguseks, 8-kuusena, unustab ennast vahel millegagi mängides ilma toeta paariks hetkeks seisma või kükitama. Ootame juba huviga, kaua läheb, enne kui meil siin juba ringi jooksma hakkab. Vanem tüdruk tegi esimesed sammud toe najal 9-kuuselt, 10,5-kuusena esimesed iseseisvad sammud ja unustatud seismised, 11-kuuselt esimesed paarimeetrised püstiretked.

Suurem tüdruk pettis hiljuti just poemüüja ära, kui me beebitarvete poes uut turvatooli ostmas olime (kuigi sel müüjal olevat omal sarnases vanuses laps). Viimane pakkus, et meie laps on 3- või 4-aastane, sattudes segadusse, mitut näppu täpselt tüdruk talle näitas. Igal juhul oli neid näppe 1-2 tk liiga palju :D Kaalusime, mis me kaalusime, aga ostsime talle valmis uue turvatooli, kus tema kinnitamiseks piisab ainult auto turvavööst. Kaalusime-mõtlesime pikalt. Padjaga tooli ei tahtnud ja poes selgus, et lisa 5-punkti rihmadega tool (kuni 18kg, edasi samuti auto turvavööga -36kg) on talle juba nii täpselt paras, et ei tasunud ära. Esialgu kasutab ta siiski enamasti veel oma eelmise astme tooli, vähemalt seni, kuni väiksem hällist välja kasvab, siis saab hakata toole vahetama. Uus tool läks aga meil seniks teise autosse, nii et mees saaks teda hommikuti hoidu viia ja mina pärastlõunal ta sealt ära tuua, ilma et me peaks omavahel autosid vahetama.
Hoius on ta enamikest ca aasta jagu vanem, nii et harjutamisega on ka hoidjate jaoks natukene ebatavaline olukord - ta saab juba väääga hästi asjadest aru ja oskab ennast selgeks teha jne. Kui öeldakse "emme käib korra poes ära, tuleb kohe tagasi", siis tema ei unusta olukorda ja ei lähe mängima, vaid ütleb "ma tahan ka emmega koos poodi minna", paneb välisriided selga ja istub esikus ukse juures, kuni ma tagasi tulen. Esimesel nädalal kaasnes sellega ka kahjuks rohkem pisaraid, kui ma lootsin, ning mind kutsuti ka paar korda plaanitust varem järgi. Arvasin, et tal läheb kohanemine paremini, aga ega selleks väga palju aega ei antudki. Juba teisel päeval hakati mind "poodi" saatma ja jäeti ta sinna üksi. Aga iga nädal on järjest edukam olnud. Võib-olla on ta juba natuke olukorraga harjuma hakanud, võib-olla aitas kaasa ka see, et hoidu viis teda mees, mitte mina. Nüüd on ta juba paaril korral seal ka lõunaune teinud ja ausalt öelda edukamalt, kui ma kartsin. Magama jäämisega probleemi olnud ei ole - pikutab ilusti voodis, vaatab lage, mingi hetk keerab ennast külili ja magab. Ka unede pikkused on täiesti normaalsed olnud. Viimasel ajal olen ma järgi läinud varsti pärast lõunaund. Vahel on ta endiselt niiske silmaga esikus mind juba oodanud, kui teiste emmed on varem jõudnud. Samas, enam ei pidavat ta kramplikult siiski esikus ootama, vaid mängib ja lööb ilusti ka teistes tegevustes kaasa.
Lapse sõnalise arengu kulg on ikka üks väga huvitav asi. Ma igapäevaselt imestan, mis väljendeid jms ta kasutab. Need on vägagi igapäevased jutud, mida me ise ilmselt kasutame, aga mitte sellised, mida ootaks 2-aastase suust. Näiteks sellised väljendid nagu "oota, ma puhkan/ringutan" või "oiii kui ilus!", "ma ei jaksanud potile istuda" või imestava häälega "ah-aa". Paar päeva tagasi hakkasid nad mehega poodi minema, kui mina samal ajal köögis alles sõin. Tüdruk ütles ust kinni pannes "Tsau-tsau! Kui söögi lõpetad, pese käed ära, käi pissil ja mine mängima!", osutades ise samal ajal elutoa nurga poole, kus on laste mänguasjad. Huvitav, kust ta küll sellise lause võttis.... :D


Ja nüüd teemasse - mis tunne on kasvatada neid kahte hakkajat? Mis tähendab olla lapsevanem?

Ma olen vahel mõtlema jäänud, et tunnen ennast endiselt küllaltki noorena. Selle noorena, kes ülikooli ajal tegi, mis pähe tuli, ja alles õppis iseseisvust. Siis meenub mulle, et mul on kaks last, kelle eest ma vastutan. Kaks pisikest tüdrukut, kes ei tea iseseisvusest veel midagi. Ma endiselt alles õpin iseseisvalt elama, oma elu ja oma tegevuste eest vastutama, "suuri" otsuseid vastu võtma. Ja juba on mul siin samas kaks PÄRIS inimest, kaks päris-päris pisikest tüdrukut, kes ei tea elust enesest veel midagi, kes on minust (ja mu mehest) täielikult sõltuvad. 

Kuidas see võimalik on...?

Lapsevanemaks olemine (minu seisukohast ja meie peremustrile vastavalt, kus mina, olles kodune ema, olen hetkel laste jaoks põhivaluuta) on oma elu ohverdamine. Ma mäletan, kui ma olin alles rasedaks jäänud, keegi veel väga seda ei teadnud, ja siis tööl üks mu meessoost kolleeg (paariaastase lapse isa) ütles: "Ärge saage lapsi. Oma elu enam üldse pole, väljas käia ei saa" vms. Mäletan ka, kuidas ma ise mõtlesin samal hetkel: "Pff, mul küll sellist muret pole, ma polegi eriline väljas käija ja pidutseja." Praeguseks ma saan aga aru, mis ta tegelikult mõelda võis. Jah, meil on päris hea tugisüsteem ja vajadusel, kui soovime isepäi kuhugi minna, on lastele hoidjad alati olemas. Küll aga on enda tegevused siiski teisejärgulised ja mind ennast häirib, kui me jälle oma lapsed teiste kanda jätame. See on minu jaoks ikkagi pigem selline hädavariant, sest see pole teiste, vaid siiski meie töö. Ma olen küll oma kaine mõistuse säilitamise eesmärgil viimasel ajal suhteliselt palju "oma aega" võtnud (seda küll mehe arvelt ja on seega minu jaoks kergem variant), aga muidu ei oleks mul oma närvikavast küll enam midagi järgi.
Ühe lapsega oli minu jaoks lihtsam - võtsin ühe õhtupooliku vabaks ja mul oli jälle nädala jagu vaba energiat. Praegu ma olen aga päris läbiväsinud ja väljapuhkamine tundub suht võimatu. Isegi kui ma saan mõni öö pikemalt magada, olen ma hommikul ikka väsinud. Ühest üksikust õhtust/ööst enam ei piisa. Mõnda aega oli parem olla ka siis, kui beebi pudelile üle läks ja mees sai mõne öö enda kanda võtta. Nüüd on aga iga öö mõlema lapsega tegemist ja ilma pausideta ööund ei ole jälle võimalik saada.

Minu jaoks tähendab lapse saamine kõikide enda vajaduste tahaplaanile panemist. Kui nii sina kui ka laps olete näljased, siis ikka annad lapsele enne süüa (sest muidu ta ei jäta karjumist vms), üritades ise ka mõne ampsu saada, ja siis loodad et pärast antakse sulle ka söömiseks mõni vaba hetk. Enda jaoks juuksuri, hambaarsti vms aja panek on suht võimatu. Iga kord plaanin, et panen mehe puhkuse ajaks endale aja, sest muidu on sunnitud mees selle pärast päeva vabaks võtma vms, mida mu südametunnistus just väga ei luba. Kuid ega ma siis ka ei pane ette tema puhkuse ajaks aega ära, vaid venitan aja panekuga (sest ma ju ei tea, mis meie täpsed plaanid on), kuni mehe puhkuse alguseni ja siis loodan, et äkki kiiruga viimasel minutil ikka saan mingi aja. Haigusepäeva võtmise jaoks on veel väiksem lootus ja see on minu arust ka lastega elu puhul üks kõige raskem osa. Kui mul on kehv olla, siis ma ei saa rahulikult diivanil lebotada ja teed juua vms, vaid ma pean ikka täistempos laste järgi jooksma. Taaskord, mehel vaba päeva niisama võtta ei saa ju lasta. Seda teen ma ainult juhul, kui ma tõesti täiesti siruli ja tegutsemisvõimatu olen. Eks ta on ühel või teisel põhjusel ka aja jooksul mõne päeva töölt vabaks võtnud, aga see ei ole ka just kuigi jäkusuutlik teguviis ja mõjutab koheselt ka ju palka.

Üks päris huvitav nüanss lastega elu juures on plaanide tegemine. Planeerima sa pead, eriti mitme lapsega. Ükskõik, kas minek on tunnikeseks poodi või nädalaks reisile, ikka pead mõtlema, mis ilm on, mis riideid kellelgi vaja on, mis kellelegi kaasa vaja võtta on (näiteks peab kindlasti kaasas olema VÄHEMALT üks vahetus riideid/mähkusid, muidu tuleb onu Murphy ja tekib kriis), mis ajal keegi söönud on, kas on vaja kaasa võtta piima tegemise vahendid või muud näksi, kas kõik enne minekut pissil käisid ja millal on esimene võimalus uuesti minna, millal igaühe uneajad on jne jne jne. Ja sama kindel, kui on need plaanid, mis sa ette teed, on ka see, et need plaanid luhtuvad. Ükskõik kui läbimõeldud need ka ei oleks. Kui saab midagi juhtuda, millele sa mõelnud ei ole, või mis võib valesti minna, siis see suure tõenäosusega nii ka läheb. Ja ei ole ka haruldus, kui kõik plaanid tuleb uuesti ümber mängida, sest näiteks keegi ei jäänud mingil X põhjusel oma uneajal autos magama (asi, millele enamasti loota siiski saab) ja seetõttu on kohale jõudes (kui iga loogika järgi oleks ta pidanud olema puhanud) üleväsinud. See on aga algus katastroofile. Muutujaid on kohutavalt palju, eriti neid, mida sa ise kontrollida ei saa. Vahel on kõige kindlamad plaanid ekspromt otsused, aga seegi ei garanteeri, et kõik töötab.

Öelda, et laste kasvatamine on käkitegu, ilma murede ja probleemideta, oleks valetamine. Eks raskusi ja tagasilööke tuleb igas eluetapis, aga teist sellist hetke, kus sul oleks NII suur vastutus, eriti kellegi teise ees, kellegi teise ELU eest, tuleb ette harva. Sa pead igal sammul mõtlema, et jah, ma teeks nii või tahaks naa, aga kuidas on parem lastele? Kuidas on nende jaoks parem, mugavam ja õigem. See ei ole lihtne. Üks asi on sukelduda sellisesse ellu siis, kui see on läbimõeldud otsus ja sa oled kõigeks vaimselt (nii palju kui saab) valmis. Aga kui see kõik prantsatab sulle sülle ootamatult, ette planeerimata? Sul võivad olla eluks ühed plaanid, aga elul on sinule hoopis teised. Enamasti on sul küll ligi 9 kuud aga selleks ette valmistuda, aga mitte alati. Milline oleks mõttekulg siis, nendel kõige raskematel hetkedel? Ma ei kujuta ette. Praegu saan mina näiteks ennast rahustada sellega, et ma olen seda alati tahtnud ja ega ma ei olekski olnud enne oma eluga rahul, kui ma ei oleks täpselt siin, kus ma praegu olen. Siia oleks ma jõudnud ühte või teistpidi.

Ja teha veel kaks last järjest? Ka see oli osa mu Masterplan'ist, mis ma loodan, et hakkab toitma siis, kui lapsed on natukene vanemad, mängivad omavahel rohkem ja on tänu sellele ka üksteisega lähedasemad.

Aga samas ei ole ka see selline asi, et keegi peaks minu postitust lugedes otsustama "Eii! Mina küll kindlasti lapsi ei taha!" Ei, üldsegi mitte. Laste saamine on olukord, mida EI OLE VÕIMALIK mõista, enne kui sa ei ole selles olukorras olnud. Sa võid kiruda oma elu, oma lapsi, ma ei tea mida veel, aga samal ajal oled sa seitsmendas taevas. Minul on hetkel üks äärmiselt väsitav eluetapp, aga see ei tähenda, et kõigil nii oleks. Mõni teine lapsevanem ei pruugi mõista seda etappi, mida ma hetkel kirjeldada üritan. Samas, ega mina ei pruugi ka tema elu päris täpselt mõista. Iga laps on erinev. Iga lapsevanem on erinev. Iga olukord on erinev. Iga kogemus on erinev. Ja seda ei saagi teada ega mõista enne, kui oled seda läbi elanud. Küll peab aga tõdema, et kes teeb, see jõuab. Mina võin siin kurta, kui keeruline mul on kahe lapsega, samas mõni teine tuleb oma kolme või viie lapsega ja jõuab nagu mööda minnes teha minu igapäevastele tegevustele 101 muud asja ka veel lisaks. Jah, sa võid diivanil istuda ja nukrutseda, et ohhh, ma olen nii väsinud ja ma ei saa midagi enda jaoks teha vms, aga tegelikult, kui sa tõused sealt püsti ja hakkad tegutsema, siis sa jõuad veel üllatavalt palju.

Juba esimese lapsega võtsime me mehega enda seisukohaks, et lapse saamine ei hakka meie elu segama. Me ei jätnud ühelegi üritusele minemata selle pärast, et meil oli laps. Me ei jätnud midagi tegemata selle pärast, et meil oli laps. Me käisime temaga metsas geopeitust otsimas, me käisime temaga pereüritusel telkimas, me käisime temaga koos spaas puhkamas, me käisime temaga igal pool, kuhu vähekegi tuli tahtmist minna. Me otsustasime kohe alguses, et meist ei saa need lapsevanemad, kes istuvad koguaeg ainult kodus, sest meil on nüüd lapsed ja muuks aega ei jagu. Me tegime ja me jõudsime. Jah, lapsega koos igal pool käimine oli keerulisem - tuli rohkem läbi mõelda ja planeerida jne - aga mitte kunagi võimatu. Nüüd on jah see olukord veel keerulisem, sest lapsi on kaks ja nüüd on nad mõlemad sellises vanuses ka veel, kus nad ei püsi kohe üldse paigal. Vahel me käime väljas eraldi, nii et üks on lastega kodus. Vahel me käime väljas koos, jättes lapsed vanavanemate hoolde. Aga enamasti käime me väljas siiski kõik koos ja me saame hakkama. Pole ühtegi hetke, kus ma kahetseksin laste saamist. Vahel olen ma küll masenduses, et miks see kõik nii raske peab olema, aga juba järgmisel hetkel tunnen ma taaskord ülevoolavat rõõmu, et mulle on antud nii super lapsed! Olgu mitmes laps sul tahes, ikka sa vaatad üllatunult ja õnnejoovastuses, kui ta esimest korda ennast kõhuli keerab, oma esimese sammu teeb või sulle esimest korda "emme/issi" ütleb. Aga kõige südant sulatavam hetk ÜLDSE, on see, kui su pisike beebi sulle otsa vaatab ja naeratab.

Mul on iga päev hämming, kui palju mul suurem laps juba rääkida oskab. Kui keerulised laused, milline mõttelend ja kuidas küll saaks meid üle kavaldada. Arvaks, et ta enam ei suuda meid üllatada, aga juba järgmisel päeval kasutab ta mingit uut väljendit, mida üldse ei ootaks. Ja noorem tüdruk.... mu lõputu rõõmupall! Kuidas kõige lihtsamad asjad - nagu talla alt kõditamine või pisike musi põsele - panevad ta näo särama ja huuled kilkama. Kuidas ma ootan juba, et näha seda hetke, kui ta kõndima hakkab. Samas kardan seda väga, sest see tähistab järjekordse arenguetapi lõppu - mu pisike beebi on läinud ja temast on saanud "suur" laps...


On päevi, kus ma naudin oma lastega koos aja veetmist rohkem, on päevi kus ma naudin seda vähem. On päris palju hetki, kus ma mõtlen "ma lihtsalt tahaks siit välja pääseda, ma ei jaksa enam!" Ja kui ma siis ükskord pääsengi eemale, siis mis ma teen praktiliselt terve aja, kui ma olen kuskil ilma lasteta? Igatsen neid. Meeletult. Mõtlen kuidas neil läheb, mida nad teevad, kas kõik on hästi ja millal ma ometi neid jälle näen.

13. nädala tsitaat

11. nädala tsitaat