laupäev, 30. märts 2019
Numbrimäng
Tegelusraamatu
valmistamist alustasin ma numbrite ja kujundite mängudest, seejärel tegin
ma värvide mängu ja siis kaaned. Praegu valmis olevatest lehtedest
viimasena tegin hiire-juustu ning teo mängud.
Numbrite
mäng oli esimene asi, millega ma tegelema ja katsetama hakkasin, isegi
enne kaante tegemist. Ühest küljest tundub selline järjekord
ebaloogiline, samas teisest küljest on lihtsam teha kaasi sisu järgi,
kui sisu kaante järgi. Muidugi kui on väga täpne plaan ette ära tehtud,
siis ei tohiks vahet olla, aga kuna see oli mu esimene raamat ja mul
päris reaalne ettekujutus tulemusest puudus, siis oli see ilmselt siiski
õige tegutsemisviis. Näiteks algselt ei osanud ma arvestada (või ei
mõelnud sellele), et ei pane lehekülgi otse kaante küljes olevate
rõngaste külge, vaid õmblen iga lehekülje äärde selle jaoks eraldi ühist
värvi ribad.
Numbrimängu algne skeem |
Numbrimäng
on natukene arvelaua moodi. Mina tegin 10 erinevat rida (kokku kahel
leheküljel), nii et iga rea otsas on üks number ühest kümneni ja igal
real vastav arv nööpe. Viimaseid saab mööda nööri edasi-tagasi liigutada,
kas niisama mängides või nende kokku lugemiseks. Rea alguses olevad
numbrid on eemaldatavad - need saab küljest ära võtta, proovida neile
õige koht leida ja sinna krõpsu abil taas uuesti kinnitada.
Algselt
plaanisin ma liigutatavate osadena kasutada pärleid vms, mis oleks kõik
ühesugused, kuid igal real oma värvi. Täpselt selliseid, nagu ma
tahtsin, siiski ei leidnud. Selle asemel jäid käsitööpoes silma
erikujulised nööbid, mida oli erinevaid värve. Kahjuks kõikide numbrite
tarvis täpselt ühesuguseid kujundeid ei saanud, aga sain kõik vajaliku
kokku kahe erinevaga - karud ja naerunäod.
Nagu
mainitud, said iga rea nööbid valitud erinevat värvi ja iga numbri
panin vastavusse sama rea nööpidega - esimeseks on üks roheline karu
ning selle ees olev nr 1 on samuti rohelist värvi. Kuna kõik numbrid oli
plaanis teha eemaldatavad, otsustasin teha neile ka leheküljele õiget
tooni "kodukoha". Iga rea jaoks lõikasin välja kolm identset numbrit -
kahele õmblesin vastaskülgedele krõpsud, millest ühe (kõvemate
harjastega krõpsupoole) õmblesin leheküljele ja teise viimase identse
numbritüki külge. Tulemuseks olid kenad, kahekordsest vildist numbrid,
mida saab krõpsuga kinnitada leheküljel olevatele võrdlemisi viisakatele
"kodukohtadele". Need numbrid olidki esimesed, mis lapsele mängida
andes, kohe kaduma hakkasid. Kuigi ma algselt ei tahtnud, lisasin neile
hiljem paelad, mis ühendasid iga numbrit oma "kodukohaga". See tundus
küll natuke asjatu mängu lihtsustamine (õiged numbrid on koguaeg
omavahel ühenduses), aga kui ma oleks kõik ühte kohta kinnitanud, siis
oleks paelad väga pikad jäänud ja segadust veel rohkem olnud.
Alguses ma millegi pärast arvasin, et hea idee oleks paelte, mida mööda saab nööpe liigutada, kinnitamiseks lõigata kummasegi otsa pilud, et saaks nööri enne kinni õmblemist läbi augu lehekülje teisele poolele tõmmata... Peagi aga taipasin, et sälkude sisse lõikamine ainult nõrgestas kangast ja raskendas õmblemist, mitte ei teinud asja kuidagi paremaks. Edasi õmblesin lihtsalt üle paela ja siis lõikasin paela otsa ära.
Paelad
tuleb kinnitada võrdlemisi tugevalt. Üksikud nööbid püsivad päris
hästi, aga mida rohkem neid on, seda rohkem nad tõmbavad nööri lonti. Vilt ise on ka suhteliselt
pehme ja ei hoia paela pingul. Ma enda mängul just hiljuti õmblesin
praktiliselt kõikide ridade otsad uuesti üle, et need ilusti sirged
oleks (olid aja jooksul kuidagi lõdvaks läinud).
Lõpptulemus |
Tähelepanekud - lisaks paelte kasutamise ja kinnitamise kohta käivatele.
* Paelte ja ka "kodukohtade" kinnitamise jaoks kasutasin masinal 4mm madalpistet.
* Kõik õmblused tegin masinaga. Praeguseks olen avastanud, et väiksemate detailide tegemine (krõpsude külge õmblemine, lahti käivate numbrite kokku õmblemiseks) on käsitsi õmblemine lihtsam ja täpsem ning laste kõrvalt mugavam (saan paralleelselt samal ajal midagi õmmelda ja ka lastega tegeleda). Masinat eelistasin vist selleks, et õmblus oleks vastupidavam ja läbi krõpsu on käsitsi nõela päris raske suruda.
* Õmblemiseks kasutasin kas vildiga võimalikult sama värvi niiti või just kontrasti loovat tooni - nii tundus kõige kenam.
* Hiljem olen näinud ka erinevatel mängudel lahendusi, kus iga väiksem number või täht on õmmeldud nt ümmarguse tausta/padjakese peale ja on nii ilmselt natuke vastupidavam, kui erikujulised numbrid.
* Lehekülgede mõõdud on umbes 22x22cm (+ 3cm kinnitusriba köitmiseks) - seda sellepärast, et poest materjale otsides leidsin erinevas toonis ühesuurused vildi-ruudud ning kõige lihtsam oli see baassuuruseks võtta. Põhivärve (sinine, kollane, roheline, punane), mida eeldasin et kulub ka rohkem, võtsin meetriga. Lisaks leidsin kotikese, kus oli erinevaid värve vilditükkide jääke - sealt sai väiksemate detailide jaoks erinevaid värve, ilma et oleks pidanud selle jaoks suure tüki kangast ostma.
* Esialgu kasutasin igal pool kinnitusteks krõpsusid - hea lihtne igas vanuses. Minu laps avas neid juba aastasena, kinni hakkas panema võib-olla 1,5 aastasena. Praegu teen esimesi katsetusi magnetitega. Varsti lisan ilmselt ka trukke ja nööpe - praegu, pea 2-aastasena, tunduvad need talle just huvipakkuvad ja paraja pusimisena.
Erinevas suuruses vilditükid |
pühapäev, 17. märts 2019
Minu esimene
Oma esimese tegelusraamatu valmistamist alustasin ma umbes aastake tagasi, 2017. aasta lõpus või 2018. aasta alguses.
Minu esimene |
Ilmselt millalgi tol hetkel mul tuligi meelde see isetehtud tegelusraamat, mida mulle paar aastat varem tutvustati. Sellele järgneski pikk guugeldamine, mis asi quiet book täpselt on, kuidas seda teha ning milliseid mänge ja tegevusi teised enda raamatutesse teinud on. Uurisin, kas kuskil isetehtud raamtuid ka müüakse, aga üldmulje neist oli suht sama kui mul juba kodus olevatestki ja hind ülemäära kallis. Niisiis saigi mingihetk vastu võetud otsus - ma teen ise!
Mõeldud, tehtud! Või no vähemalt tegema hakatud.
Mõeldud, tehtud! Või no vähemalt tegema hakatud.
Kogusin netist (eelkõige vist Pinterestist) ideid ning uurisin ka oma tuttava käest, mis tema tegi - mäletasin, et tal olid väga põhjalikud ja korralikud raamatud. Saadud ideedest panin kokku ja kujundasin mängud, mis tundusid mulle kõige huvitavamad. Mõne lehekülje kujundasin ka nullist ise, aga neid veel kahjuks teostada jõudnud ei ole. Käsitöö-projektid algavad mul alati hääästi suure tuhinaga - ideed kogutud, tegevus planeeritud, kähku materjale hankima ja muudkui kukun tegema.
Kahjuks niimõnigi kord raugeb see inspiratsioon poole töö pealt ning
projekt võib jääda katki. Ka seekord jäi asi alguses natuke poolikuks -
raamat on iseenesest ilusti valmis ja mängitav, kuid lehekülgi natuke
vähem kui võiks. Üheks peamiseks piiravaks faktoriks oli ajapuudus.
Natuke märkmeid erinevatest ideedest |
Quiet book'i valmistamine on võrdlemisi ajamahukas töö, sest detaile ja nokitsemist on omajagu. Poole aasta jooksul sain valmis 6 lehekülge (+ kaaned), mis sisaldasid kokku 5 erinevat mängu. Raamat täitis oma eesmärki, kui see suvel ringi reisides meie aasta ja paarikuu vanusele lapsele autosõidu ajaks tegevust andis. Küll aga muutus selle suvega elu väga kiireks ja keerukaks. Esiteks olin ma umbes 4. kuud rase. Lisaks sellele, et minu jaoks oli see rasedus raskem, kui eelmine, pidin ma terve raseduse aja tegelema ka oma 1,5 aastasega. See aga tähendas, et ma olin koguaeg väga väsinud. Teiseks, me ehitasime (loe: lasime ehitada) endale maja, kuid selle valmimine muudkui venis ja venis. Siis tagatipuks, nagu maja ehitamine veel liiga vähe tegevuses hoiaks, müüdi suvel maha korter, mida me üürisime, ning me elasime 3-4 kuud kohvritega minu vanemate juures. Poole aasta jooksul kolisime põhimõtteliselt kaks korda. Ühesõnaga, kuni praeguseni, kus me oleme lõpuks oma uues majas paar kuud sees olnud ja sisse elanud, ei olnud mul õmblemisele kuigi palju aega mõeldagi.
Ükspäev ma siin istusin diivanil ja mõtlesin - kahe lapsega igapäevaselt kodus istumine võib muutuda kaunis üksluiseks ning mul läheb vaja mingit lisaväljundit, et tekiks tunne, et ma olen midagi ära teinud. Ärge saage valesti aru - lapsed ise on väga suur saavutus, kuid nendega päevast-päeva koos olemine ei tekita enam igapäevaelus seda saavutustunnet. Kuid siis jäi mulle silma veidi poolelijäänud raamat ning kujutlusvõime hakkas taas kiirgama ja jooksma.
Mu esimene tegelusraamat on tehtud üleni vildist ning enamus kinnitusi on krõpsud. See kombo ei ole aga kõige ideaalsem. Vilt ise on läinud aja jooksul topiliseks ja ega laps krõpsusid alati just väga täpselt kinni ei pane - need jäävad päris hästi ka vildi enda külge kinni. See on aga topilisust veelgi suurendanud. Seega otsustasin siirduda uue raamatu kallale algsest plaanist varem - ma tahan proovida teha uue raamatu osalt muust riidest lootuses, et nii on tulemus parem ning võib-olla ka valmistusprotsess natukene lihtsam. Teine asi, mis mind esimese raamatu puhul häirib, on kaunis pehmed leheküljed - mõne mängu edukamaks toimimiseks peaks need paremini oma kuju hoidma. Ma plaanin natuke veel uurida kuidas lehekülgi tugevamaks saaks teha. Suvel olin ma aga uue vildist lehekülje tegemist alustatud, seega ma lisan eelmisesse raamatusse veel viimane lehekülje, enne kui selle juurest päris edasi liigun. See annab mulle ka võimaluse enne uue raamatu alustamist katsetada magnetite kasutamist krõpsude asemel.
Juba raamatut tegema hakates teadsin, et ma tahan selle lapsele mängimiseks kätte anda enne, kui mul võib-olla päris kõik leheküljed valmis on. Seetõttu ei õmmelnud ma lehekülgi kaante külge, vaid kinnitasin kaante külge rõngad, mille külge omakorda kinnitasin leheküljed. See jättis vabaduse soovi korral lehekülgi juurde panna, vahetada või eemaldada. Lisaks näeb see hea välja ja lehekülgede keeramine on väga mugav. Ma olen selle otsusega väga rahul ja teen järgmisele raamatule kindlasti samasuguse kinnitus-süsteemi.
Asi mis ma esimeses raamatus algsest plaanist erinevalt tegin, oli suures koguses paela kasutamine lahtikäivate detailide kinnitamiseks. Alguses ma seda teha ei tahtnud, aga kui esimesed krõpsuga numbrid olid juba diivani alla kadunud enne, kui ma leheküljed kokkugi õmmeldud sain, pidasin seda siiski vajalikuks. Selle tulemusena näeb raamat palju rohkem ülekoormatud välja, kuid vähemalt on kõik tükid veel alles, mis muidu oleks kindlalt autos, ja teab kus mujal, kadunud. Eks ma pean selle üle veel mõtlema, aga tahaks uude raamatusse vähem segadust. Võib-olla õnnestub teha vähem väikseid lahtiseid detaile.
Asi, mille üle olen ma väga uhke ja oma esimese raamatu puhul väga rahul (eriti veel selle kohta, et see on siiski mu kõige esimene), on kaaned. Nende valmistamisse panin ma väga palju tööd, aga peab tunnistama, et need tulid ka väga korralikud. Rahul olen ma ka kõikide raamatus olevate mängudega - kujundid, numbrid, värvid, tigu ja hiire-juustu mäng - kuigi mõnda neist oleks saanud teostada ilmselt veelgi paremini.
Kõige selle valmimiskäigu ja ka olemuse tutvustamisega jätkan ma järgmistes postitustes.
Paeltega ja ilma |
Asi, mille üle olen ma väga uhke ja oma esimese raamatu puhul väga rahul (eriti veel selle kohta, et see on siiski mu kõige esimene), on kaaned. Nende valmistamisse panin ma väga palju tööd, aga peab tunnistama, et need tulid ka väga korralikud. Rahul olen ma ka kõikide raamatus olevate mängudega - kujundid, numbrid, värvid, tigu ja hiire-juustu mäng - kuigi mõnda neist oleks saanud teostada ilmselt veelgi paremini.
Kõige selle valmimiskäigu ja ka olemuse tutvustamisega jätkan ma järgmistes postitustes.
Näide poe tegelusraamatust |
Näide poe tegelusraamatust |
laupäev, 16. märts 2019
11. nädala laul
Ooh La La
Faces
Poor old granddad
I laughed at all his words
I thought he was a bitter man
He spoke of woman's ways
I laughed at all his words
I thought he was a bitter man
He spoke of woman's ways
They'll trap you, then they use you
Before you even know
For love is blind and you're far too kind
Don't ever let it show
Before you even know
For love is blind and you're far too kind
Don't ever let it show
I wish that I knew what I know now
When I was younger
I wish that I knew what I know now
When I was stronger
When I was younger
I wish that I knew what I know now
When I was stronger
The can can's such a pretty show
They'll steal your heart away
But backstage, back on earth again
The dressing rooms are gray
They'll steal your heart away
But backstage, back on earth again
The dressing rooms are gray
They come on strong and it ain't too long
Before they make you feel a man
But love is blind and you soon will find
You're just a boy again
Before they make you feel a man
But love is blind and you soon will find
You're just a boy again
When you want her lips, you get a cheek
Makes you wonder where you are
If you want some more and she's fast asleep
Then she's twinkling with the stars
Makes you wonder where you are
If you want some more and she's fast asleep
Then she's twinkling with the stars
Poor young grandson, there's nothing I can say
You'll have to learn, just like me
And that's the hardest way
Ooh la la, ooh la la la yeh
You'll have to learn, just like me
And that's the hardest way
Ooh la la, ooh la la la yeh
I wish that I knew what I know now
When I was younger
I wish that I knew what I know now
When I was stronger
When I was younger
I wish that I knew what I know now
When I was stronger
Tegelusraamat aka Quiet Book
Minu praeguse hetke üks suurimaid projekte käsitöös on tegelusraamatu(te) valmistamine. Ingliskeelne väljend "Quiet Book" meeldib mulle hulka rohkem ja minu arust eestikeelne vääriline vaste sellele puudub. Parim nimetus, mis tundub eesti keeles olevat, on tegelusraamat.
Lühidalt kirjeldades on tegemist vildist/riidest meisterdatud raamatuga, kus on sees erinevad mängud/ülesanded/tegevused väikelapsele. Ei saa eirata fakti, millele ka nimi (eelkõige siis ingliskeelne) vihjab, et selle üks eesmärkidest on last tegevuses hoida. Mõni soovitab tegelusraamatut alates kolmandast eluaastast, aga mina ütleksin, et see oleneb väga raamatu sisust. Minu esimese raamatuga mängis mu oma plika juba aasta ja paari kuusena päris hoolega ning ka praegu, kahesena, pole raamat unarusse jäänud. Algselt seisnes jah mäng põhiliselt krõpsude lahti tõmbamises, kuid aja jooksul on see raamat kaunis arendavaks muutunud - selle abil on ta õppinud kujundeid, värve ning kindlasti ka koordinatsiooni.
Netist otsides leiab nii mõnegi raamatu ka müügist, kuid enamasti jätavad need pigem ülehinnatud mulje ning eriti veel selle kohta, kui vähe need tegelikult sisaldavad - leheküljel on ilusti tekst juures ja ülesanne antud, aga tegelikult saab laps võib-olla ainult ühte lukukest liigutada. Kuna mulle endale nokitsemine meeldib, ja seda eriti veel detailide kallal, siis otsustasin ise midagi ära teha. Ma usun, et tulemuseks oli vähe asjalikum tegevustik, kui nii mõnigi müügis olev. Päris aus olles ega see ilmselt väga odavam just ei tulnudki... eriti kui veel ajakulu ka arvesse võtta.
Näide meile kingitud raamatust |
Esimest korda puutusin ma sellise raamatuga kokku mõne aasta eest, kui mulle näidati ühte isevalmistatud tegelusraamatut. Mulle jättis see koheselt väga sügava ja hämmastava mulje. Mõneks ajaks jäi see unustuste maale. Kui mu esimene laps oli aastaseks saamas ja me plaanisime suvel paar nädalat autoga mööda Eestit ringi reisida, hakkasin nuputama, millega võiks last autosõidu ajal tegevuses hoida. Siis meenuski mulle taas mainitud raamat. Hakkasin tuttavatelt nende tegemise ja sisu kohta rohkem uurima ning veetsin ilmselt nii mõnegi tunni netiavarustes ja paberil kritseldades, et ma saaksin ellu viia parimad ideed ja mängud.
Esimesse raamatusse plaanisingi esialgu lihtsamaid tegevusi, sest ka laps oli väiksem. Ei olnud mõtet teha raamatut, kus ta saaks näiteks tähtedest sõnu moodustada. Küll on mul aga aja jooksul erinevaid ideid olnud, milliseid mänge ja raamatuid veel teha (piiravaks on ainult omaenda kujutlusvõime). Näiteks võiks teine raamat olla n.ö. level 2, ehk siis juba natukene nuputamist ja pikemat tegelemist vajavad mängud - puslede kokku panemine või nuku riietamine ning temaga tegutsemine.
Vot, selline asi siis see tegelusraamat ongi.
Järgmiseks hakkangi ma nüüd tegema postitusi, kus ma tutvustan lähemalt oma esimest Quiet Book'i, räägin kuidas selle tegemine läks, millised mängud seal sees on ning seejärel liigun edasi oma uute ideede tutvustamiseni ja ka nende ellu viimiseni.
Järgmiseks hakkangi ma nüüd tegema postitusi, kus ma tutvustan lähemalt oma esimest Quiet Book'i, räägin kuidas selle tegemine läks, millised mängud seal sees on ning seejärel liigun edasi oma uute ideede tutvustamiseni ja ka nende ellu viimiseni.
Minu esimene |
Tellimine:
Postitused (Atom)