Ma olen alati ennast rööprähklemises (multitasking) heaks pidanud. Teadupoolest on ikka naised selles paremad kui mehed ja ma olen alati uhke olnud kui osav ma selles olen.
Ma arvan, et minu rööprähkelmine sai alguse juba koolieas, kui käsitöötundides oli vaja sokke kududa. Mulle väga meeldis kududa, mul edenes see hästi ja tihti sisustasin õhtuid teleka vaatamise kõrvalt kududes. See on esimene tegevus, millega ma nii konkreetset topelt-tegevust mäletan. Mulle hakkas selline mitme asjaga tegelemine niivõrd meeldima, et sellest ajast saati olen tundud pidevat tegutsemise vajadust. Enamasti tunnen ma telekat vaadates, et mul hakkab igav ja mul on tung midagi muud veel sama-aegselt teha. Olles viimasel ajal pidevalt väga väsinud, olen ma reaalselt pingutanud, et ma suudaks telekast mõnda filmi või sarja vaadata ilma, et mul läheks vaja kõrvalist tegevust, et äkki ma saan nii natukenegi rohkem puhata. Selleks kõrvaliseks tegevuseks pole juba suhteliselt ammu enam kudumine, küll aga näiteks telefoniga mängimine, ristsõna lahendamine (eelkõige nt jaapani mõistatused vms, rohkem joonistamise laadis, kui et kirjutatavad) vms käeline ja mitte alati just väga suurt tähelepanu nõudev tegevus. Ka ülikoolis võtsin tihti läpaka loengu ajal lahti just selleks, et ma saaks kuulamisega paralleelselt arvutis mõnda kaardiladumise vms mängu mängida. Alternatiivina oli tihti kasutusel ka paberilehel numbrimängu mängimine või niisama kritseldamine. Ma tundsin, et just nii suudan ma räägitule rohkem keskenduda, ilma et mul igav hakkaks. Ma eeldan, et see võib-olla hoidis mul mõtet ringi rändamast.
Hetkel harjutame me mõlemat last erinevatesse kohtadesse hoidu ja lasteaeda. Umbes kuu aega käisid nad koos samas hoius, aga seal on ainult väiksemad lapsed. Suurem sai nüüd kodu lähedale lasteaeda, kus noorimad ongi 3-aastased. Sügisel hakkame me mehega rohkem jagama, kes keda kuhu viima hakkab, aga hetkel sõidan mina üksi nendega mitu korda päevas edasi-tagasi erinevate kohtade vahet. Hakates tüdima pidevast sõitmisest, otsustasin hakata sõidu ajal kuulama audioraamatut. Algselt pidasin silmas juturaamatuid, kuid siis hakkas mulle silma üks teine: "Ikigai: The Japanese secret to a long and happy life". Seal räägitakse palju erinevatest eluviisidest ja eelkõige sellest, kuidas on elanud oma elu, ja praegugi veel elavad, maailma vanimad inimesed. Üks läbiv teema on oma Ikigai leidmine - miski, mis annab su elule eesmärgi, innustab sind igal hommikul ärkama. Miski, mis on väärt elamist.
Ma samastusin selle raamatu teemaga koheselt, sest see on täpselt see, mille poole ka mina siin viimased poolteist aastat isekeskis tugevalt püüelnud olen. Ma kuulasin innukalt ja kujutasin elavalt ette, kuidas oleks ise elada sellises täiesti teistsuguses ühiskonnas, nagu raamatus kirjeldati. Ühiskond, kus ei olda puhtalt oma kasumi peal väljas, vaid elatakse omas rütmis ja rahus, kaasatakse ning ka aidatakse teisi, ilma vastutasu lootmata. Kus omandist ja saavutustest olulisem on üldine heaolu ja õnnelik elu. Ja siis jäi mul kõrva üks huvitav fakt. Rööprähklemine - just see sama asi, mille poole mina justkui pidevalt püüdlen - toob rohkem kahju kui kasu. Ma ei ole kunagi varem sellele niimoodi mõelnud. Väidetavalt keskendudes ühele asjale korraga, oled sa kuni 60% produktiivsem, kui multitask'ides. Sa suudad paremini keskenduda, sa saavutad rohkem ja väsid vähem.
See oli minu jaoks täiesti uus mõttemaailm. Mulle on multitasking alati jätnud produktiivsema mulje. Ma sain sokid kootud, meelelahutusega paralleelselt. Ma sain õppematerjalid omandatud, kaotamata liialt tähelepanu. Isegi igapäevaselt lapsega - veelgi enam, mitme lapsega - tegeleme me ju mitme asjaga korraga. Ükskõik, mis sa teed. Teed süüa, aga samal ajal jutustad lapsega või mängid temaga. Jälgid ja abistad last söömise juures, kuid jooksed ise kööki koristades ja nõudepesumasinat tühjaks tõstes ringi. Oled lapse jaoks pidevalt kõrval olemas, kuid samal ajal ajad telefonis 'tähtsaid asju' või loed uudiseid. Ajad abikaasaga juttu ja üritad samal ajal jälgida, mida lapsed teevad või teie jutule vahele hõikavad. Lisaks kõigele sellele, tunnen ma pidevat vajadust taustamüra järele - koguaeg peab mängima kas raadio või niisama taustamuusika. Mida rohkem ma sellele mõtlema hakkasin, seda rohkem ma nägin olukordi, kus ma rööprähklesin. Kasvõi seda sama raamatut kuulates siis, kui ma autoga sõitsin või suppi keetsin. See viimane oli see hetk, kui raamatus räägiti multitasking'ust. Ma taipasin, et isegi selle kuulamise ajal tõmblesin ma mitme asja vahel - üritasin retsepti lugeda, suppi keeta, kartulit lõigata ja lisaks veel tähelepanelikult raamatut jälgida. Ma avastasin, et ma tegelen mitme asjaga korraga, PIDEVALT, TERVE PÄEV ja IGA PÄEV.
Alustades sellest samast supikeetmise hetkest, hakkasin ma ennast rohkem jälgima. Ma taipasin, kui väga mulle meeldis süüa teha nii, et ma sain tegeleda ainult söögiga, ilma et mul oleks kõrval segavaid faktoreid (nt lapsi, kes olid too hetk mehega koos õues). Kui supp vajas tähelepanu, panin raamatu pausile. Kui supp kees iseseisvalt, istusin ja kuulasin rahulikult raamatut. Nõudepesumasinat tõstsin tühjaks siis, kui supp oli juba valmis. Kui ma sõin suppi, siis esimest korda üle pika aja, ma lihtsalt istusin ja sõin, ilma et oleks vaja olnud samal ajal telefoni näppida või telekat vaadata vms. Ja see kõik pakkus mulle äärmist rahuldust. Ma taipasin, et ma ei tee päevad otsa muud, kui muudkui jooksen ringi, tegelen millegagi ja hüplen korraga mitme erineva tegevuse vahel. See ei tähenda, et ma nüüd päevad otsa ainult lebotaks diivanil vms. Ei, üldsegi mitte. Ma endiselt tegelen pidevalt millegagi ja vähemalt sama paljud asjad saavad tehtud, aga seda kuidagi rahulikumas tempos. Kuigi see vajab vahepeal väga konkreetset jälgimist ja hoidumist, üritan ma teadlikult vältida mitme asjaga korraga tegelemist. Ma ei tunne enam nii pidevat "ringi tõmblemise" tunnet, ega ka vajadust selleks. Ma keskendun igale asjale eraldi ja mingil viisil annab see mulle rahuldust ja just rahu. Olgu see köögi koristamine, raamatu kuulamine või lastega mängimine.
Leia, mida sa naudid, ja keskendu just sellele. Isegi kui see, mida hetkel teha on vaja, ei ole just su lemmikutegevus, on see siiski hulka nauditavam ja kiiremini läbitav, kui sa keskendud ühele asjale korraga ja ei ürita seda muu asja kõrvalt teha. Lõpeta jooksmine. Aega on ja see ei kao kuhugi.
Ja mis kõige tähtsam - pööra tähelepanu selle, mida ja kuidas sa midagi täpselt teed.