Olla või mitte olla... lapsevanem

Alustame seekordset postitust kiire ülevaatega eelnevast paarist kuust. Suvi on olnud väsitav, tegemistest puudu ei tule. Iga kord, kui on tekkinud natukenegi puhanum tunne, teevad lapsed kambaka ja tõmbavad kõik nulli, kui et mitte miinusesse. Näiteks eelmine nädal, kui lapsed olid maganud ilusti terve nädala, öösel ülemäära ärkamata. Vanemat tüdrukut harjutame just täiesti mähkuvabaks, ka öösel. Seega teda oleme praegu vahel korra-paar öösel äratanud, et potile panna. Noorem sööb veel paar korda öö jooksul. Oli olnud just võrdlemisi rahulik nädal, väheste ärkamistega öösel jne. Jagasime mehega öö ära: mina käin suuremaga öösel potil, tema toidab väiksemat. Tulemus oli see, et mina jooksin öö jooksul korduvalt üles-alla, sest plika ärkas korduvalt. Mees ja pesamuna magasid aga keskööst kuni hommikul 6-7ni õndsat und - see on väga suur haruldus, kui väiksem nii pikalt järjest magab. Järgmine õhtu ütlesin mina, et davai - öiste laste vahetus - ma tahan ka korra suts rohkem magada ja välja puhata. Ja mis toimus järgmine öö - suurem magas normaalselt ja väiksem tibi ärkas iga tunni tagant.  Paar ööd hiljem oli jälle sarnane teema. Me harjutame suuremat nüüd ka paar korda nädalas hoius käima. Olime just asjaga seal maal, et mees viib ta hommikul enne tööle minekut hoidu ja enne lõunaund lähen toon mina ta koju magama. Lootsin siis, et äkki läheb hommikul kõik ladusalt, mees saab lapsega ise hakkama ja ÄKKI magab pisem piiga hommikul NATUKENEGI kauem ja ma saan ka üle hulga aja suts rohkem magada... Tühjagi... Mitte ainult ei istunud ma pisemaga öösel 2h järjest ärkvel, üritades teda tagasi magama saada, vaid lisaks sellele otsustas ta hommikul 6:30 luugid lahti lüüa... 4-5h und äkki kraapisin tolle öö peale kokku...

Ma arvan (LOODAN), et pisemal on praegu põhimureks ikka hambad, mis talle kambakat teevad. Juba vähemalt viimane kuu aega olen tal ülemistel hammastel silma peal hoidnud. Kuigi tal olid alles ainult all keskel kaks hammast, siis järgmistena tundusid punnitavat just külgmised lõikehambad (mitte kõige keskmised, aga järgmised ülemised hambad). Ja suruvad ja suruvad seal üleval, läbi igeme juba teravalt tunda ja kumavad tugevalt läbi. Ja üks päev jälle kontrollisin, et kas on lõikunud ka juba ja - oi näe üllatust - hoopis alla kolmas hammas ilmunud! Ja siis nädalake hiljem nägin, et ka üleval keskel juba ige katki, kuigi hambaotsa ennast veel otseselt ei paistnud. Ja ma olen endiselt päris kindel, et need järgmised lõikehambad ka kohe-kohe tulemas... juba vähemalt kuu aega :D Ilmselt see, ja ka väheke kinnine nina, mis pole nohust veel täielikult taastunud, teevad tal hetkel olekut raskemaks... ja teda ennast VÄÄÄGA palju memmekamaks. No viimaselt ajal ei sobi põhimõtteliselt mitte miski muu, kui ainult emme süles nunnutamine. Igal pool mujal - põrandal vms mängimas, kellegi teise (isegi issi) süles olles - hüsteeriline kisa. Kuni saab emme sülle, siis on jälle maailm roosa ja rõõmus.
Muidu on ta meil ikka täis-aktivist. Füüsilise arenguga on ta suuremast tüdrukust kuu-paar ees. Ta oli alles 6-kuuseks saanud, kui ma istusin diivanil, laps süles ja mängisin temaga. Oma suureks imestuseks avastasin üks hetk - ta seisab ju püsti! Ja oligi nii. 6 kuu ja 1 nädala vanuselt tõmbas ta ennast juba pidevalt minu kätest kinni hoides püsti. 7. kuuselt hakkas tegema esimesi samme toest või meie kätest kinni hoides. Praeguseks, 8-kuusena, unustab ennast vahel millegagi mängides ilma toeta paariks hetkeks seisma või kükitama. Ootame juba huviga, kaua läheb, enne kui meil siin juba ringi jooksma hakkab. Vanem tüdruk tegi esimesed sammud toe najal 9-kuuselt, 10,5-kuusena esimesed iseseisvad sammud ja unustatud seismised, 11-kuuselt esimesed paarimeetrised püstiretked.

Suurem tüdruk pettis hiljuti just poemüüja ära, kui me beebitarvete poes uut turvatooli ostmas olime (kuigi sel müüjal olevat omal sarnases vanuses laps). Viimane pakkus, et meie laps on 3- või 4-aastane, sattudes segadusse, mitut näppu täpselt tüdruk talle näitas. Igal juhul oli neid näppe 1-2 tk liiga palju :D Kaalusime, mis me kaalusime, aga ostsime talle valmis uue turvatooli, kus tema kinnitamiseks piisab ainult auto turvavööst. Kaalusime-mõtlesime pikalt. Padjaga tooli ei tahtnud ja poes selgus, et lisa 5-punkti rihmadega tool (kuni 18kg, edasi samuti auto turvavööga -36kg) on talle juba nii täpselt paras, et ei tasunud ära. Esialgu kasutab ta siiski enamasti veel oma eelmise astme tooli, vähemalt seni, kuni väiksem hällist välja kasvab, siis saab hakata toole vahetama. Uus tool läks aga meil seniks teise autosse, nii et mees saaks teda hommikuti hoidu viia ja mina pärastlõunal ta sealt ära tuua, ilma et me peaks omavahel autosid vahetama.
Hoius on ta enamikest ca aasta jagu vanem, nii et harjutamisega on ka hoidjate jaoks natukene ebatavaline olukord - ta saab juba väääga hästi asjadest aru ja oskab ennast selgeks teha jne. Kui öeldakse "emme käib korra poes ära, tuleb kohe tagasi", siis tema ei unusta olukorda ja ei lähe mängima, vaid ütleb "ma tahan ka emmega koos poodi minna", paneb välisriided selga ja istub esikus ukse juures, kuni ma tagasi tulen. Esimesel nädalal kaasnes sellega ka kahjuks rohkem pisaraid, kui ma lootsin, ning mind kutsuti ka paar korda plaanitust varem järgi. Arvasin, et tal läheb kohanemine paremini, aga ega selleks väga palju aega ei antudki. Juba teisel päeval hakati mind "poodi" saatma ja jäeti ta sinna üksi. Aga iga nädal on järjest edukam olnud. Võib-olla on ta juba natuke olukorraga harjuma hakanud, võib-olla aitas kaasa ka see, et hoidu viis teda mees, mitte mina. Nüüd on ta juba paaril korral seal ka lõunaune teinud ja ausalt öelda edukamalt, kui ma kartsin. Magama jäämisega probleemi olnud ei ole - pikutab ilusti voodis, vaatab lage, mingi hetk keerab ennast külili ja magab. Ka unede pikkused on täiesti normaalsed olnud. Viimasel ajal olen ma järgi läinud varsti pärast lõunaund. Vahel on ta endiselt niiske silmaga esikus mind juba oodanud, kui teiste emmed on varem jõudnud. Samas, enam ei pidavat ta kramplikult siiski esikus ootama, vaid mängib ja lööb ilusti ka teistes tegevustes kaasa.
Lapse sõnalise arengu kulg on ikka üks väga huvitav asi. Ma igapäevaselt imestan, mis väljendeid jms ta kasutab. Need on vägagi igapäevased jutud, mida me ise ilmselt kasutame, aga mitte sellised, mida ootaks 2-aastase suust. Näiteks sellised väljendid nagu "oota, ma puhkan/ringutan" või "oiii kui ilus!", "ma ei jaksanud potile istuda" või imestava häälega "ah-aa". Paar päeva tagasi hakkasid nad mehega poodi minema, kui mina samal ajal köögis alles sõin. Tüdruk ütles ust kinni pannes "Tsau-tsau! Kui söögi lõpetad, pese käed ära, käi pissil ja mine mängima!", osutades ise samal ajal elutoa nurga poole, kus on laste mänguasjad. Huvitav, kust ta küll sellise lause võttis.... :D


Ja nüüd teemasse - mis tunne on kasvatada neid kahte hakkajat? Mis tähendab olla lapsevanem?

Ma olen vahel mõtlema jäänud, et tunnen ennast endiselt küllaltki noorena. Selle noorena, kes ülikooli ajal tegi, mis pähe tuli, ja alles õppis iseseisvust. Siis meenub mulle, et mul on kaks last, kelle eest ma vastutan. Kaks pisikest tüdrukut, kes ei tea iseseisvusest veel midagi. Ma endiselt alles õpin iseseisvalt elama, oma elu ja oma tegevuste eest vastutama, "suuri" otsuseid vastu võtma. Ja juba on mul siin samas kaks PÄRIS inimest, kaks päris-päris pisikest tüdrukut, kes ei tea elust enesest veel midagi, kes on minust (ja mu mehest) täielikult sõltuvad. 

Kuidas see võimalik on...?

Lapsevanemaks olemine (minu seisukohast ja meie peremustrile vastavalt, kus mina, olles kodune ema, olen hetkel laste jaoks põhivaluuta) on oma elu ohverdamine. Ma mäletan, kui ma olin alles rasedaks jäänud, keegi veel väga seda ei teadnud, ja siis tööl üks mu meessoost kolleeg (paariaastase lapse isa) ütles: "Ärge saage lapsi. Oma elu enam üldse pole, väljas käia ei saa" vms. Mäletan ka, kuidas ma ise mõtlesin samal hetkel: "Pff, mul küll sellist muret pole, ma polegi eriline väljas käija ja pidutseja." Praeguseks ma saan aga aru, mis ta tegelikult mõelda võis. Jah, meil on päris hea tugisüsteem ja vajadusel, kui soovime isepäi kuhugi minna, on lastele hoidjad alati olemas. Küll aga on enda tegevused siiski teisejärgulised ja mind ennast häirib, kui me jälle oma lapsed teiste kanda jätame. See on minu jaoks ikkagi pigem selline hädavariant, sest see pole teiste, vaid siiski meie töö. Ma olen küll oma kaine mõistuse säilitamise eesmärgil viimasel ajal suhteliselt palju "oma aega" võtnud (seda küll mehe arvelt ja on seega minu jaoks kergem variant), aga muidu ei oleks mul oma närvikavast küll enam midagi järgi.
Ühe lapsega oli minu jaoks lihtsam - võtsin ühe õhtupooliku vabaks ja mul oli jälle nädala jagu vaba energiat. Praegu ma olen aga päris läbiväsinud ja väljapuhkamine tundub suht võimatu. Isegi kui ma saan mõni öö pikemalt magada, olen ma hommikul ikka väsinud. Ühest üksikust õhtust/ööst enam ei piisa. Mõnda aega oli parem olla ka siis, kui beebi pudelile üle läks ja mees sai mõne öö enda kanda võtta. Nüüd on aga iga öö mõlema lapsega tegemist ja ilma pausideta ööund ei ole jälle võimalik saada.

Minu jaoks tähendab lapse saamine kõikide enda vajaduste tahaplaanile panemist. Kui nii sina kui ka laps olete näljased, siis ikka annad lapsele enne süüa (sest muidu ta ei jäta karjumist vms), üritades ise ka mõne ampsu saada, ja siis loodad et pärast antakse sulle ka söömiseks mõni vaba hetk. Enda jaoks juuksuri, hambaarsti vms aja panek on suht võimatu. Iga kord plaanin, et panen mehe puhkuse ajaks endale aja, sest muidu on sunnitud mees selle pärast päeva vabaks võtma vms, mida mu südametunnistus just väga ei luba. Kuid ega ma siis ka ei pane ette tema puhkuse ajaks aega ära, vaid venitan aja panekuga (sest ma ju ei tea, mis meie täpsed plaanid on), kuni mehe puhkuse alguseni ja siis loodan, et äkki kiiruga viimasel minutil ikka saan mingi aja. Haigusepäeva võtmise jaoks on veel väiksem lootus ja see on minu arust ka lastega elu puhul üks kõige raskem osa. Kui mul on kehv olla, siis ma ei saa rahulikult diivanil lebotada ja teed juua vms, vaid ma pean ikka täistempos laste järgi jooksma. Taaskord, mehel vaba päeva niisama võtta ei saa ju lasta. Seda teen ma ainult juhul, kui ma tõesti täiesti siruli ja tegutsemisvõimatu olen. Eks ta on ühel või teisel põhjusel ka aja jooksul mõne päeva töölt vabaks võtnud, aga see ei ole ka just kuigi jäkusuutlik teguviis ja mõjutab koheselt ka ju palka.

Üks päris huvitav nüanss lastega elu juures on plaanide tegemine. Planeerima sa pead, eriti mitme lapsega. Ükskõik, kas minek on tunnikeseks poodi või nädalaks reisile, ikka pead mõtlema, mis ilm on, mis riideid kellelgi vaja on, mis kellelegi kaasa vaja võtta on (näiteks peab kindlasti kaasas olema VÄHEMALT üks vahetus riideid/mähkusid, muidu tuleb onu Murphy ja tekib kriis), mis ajal keegi söönud on, kas on vaja kaasa võtta piima tegemise vahendid või muud näksi, kas kõik enne minekut pissil käisid ja millal on esimene võimalus uuesti minna, millal igaühe uneajad on jne jne jne. Ja sama kindel, kui on need plaanid, mis sa ette teed, on ka see, et need plaanid luhtuvad. Ükskõik kui läbimõeldud need ka ei oleks. Kui saab midagi juhtuda, millele sa mõelnud ei ole, või mis võib valesti minna, siis see suure tõenäosusega nii ka läheb. Ja ei ole ka haruldus, kui kõik plaanid tuleb uuesti ümber mängida, sest näiteks keegi ei jäänud mingil X põhjusel oma uneajal autos magama (asi, millele enamasti loota siiski saab) ja seetõttu on kohale jõudes (kui iga loogika järgi oleks ta pidanud olema puhanud) üleväsinud. See on aga algus katastroofile. Muutujaid on kohutavalt palju, eriti neid, mida sa ise kontrollida ei saa. Vahel on kõige kindlamad plaanid ekspromt otsused, aga seegi ei garanteeri, et kõik töötab.

Öelda, et laste kasvatamine on käkitegu, ilma murede ja probleemideta, oleks valetamine. Eks raskusi ja tagasilööke tuleb igas eluetapis, aga teist sellist hetke, kus sul oleks NII suur vastutus, eriti kellegi teise ees, kellegi teise ELU eest, tuleb ette harva. Sa pead igal sammul mõtlema, et jah, ma teeks nii või tahaks naa, aga kuidas on parem lastele? Kuidas on nende jaoks parem, mugavam ja õigem. See ei ole lihtne. Üks asi on sukelduda sellisesse ellu siis, kui see on läbimõeldud otsus ja sa oled kõigeks vaimselt (nii palju kui saab) valmis. Aga kui see kõik prantsatab sulle sülle ootamatult, ette planeerimata? Sul võivad olla eluks ühed plaanid, aga elul on sinule hoopis teised. Enamasti on sul küll ligi 9 kuud aga selleks ette valmistuda, aga mitte alati. Milline oleks mõttekulg siis, nendel kõige raskematel hetkedel? Ma ei kujuta ette. Praegu saan mina näiteks ennast rahustada sellega, et ma olen seda alati tahtnud ja ega ma ei olekski olnud enne oma eluga rahul, kui ma ei oleks täpselt siin, kus ma praegu olen. Siia oleks ma jõudnud ühte või teistpidi.

Ja teha veel kaks last järjest? Ka see oli osa mu Masterplan'ist, mis ma loodan, et hakkab toitma siis, kui lapsed on natukene vanemad, mängivad omavahel rohkem ja on tänu sellele ka üksteisega lähedasemad.

Aga samas ei ole ka see selline asi, et keegi peaks minu postitust lugedes otsustama "Eii! Mina küll kindlasti lapsi ei taha!" Ei, üldsegi mitte. Laste saamine on olukord, mida EI OLE VÕIMALIK mõista, enne kui sa ei ole selles olukorras olnud. Sa võid kiruda oma elu, oma lapsi, ma ei tea mida veel, aga samal ajal oled sa seitsmendas taevas. Minul on hetkel üks äärmiselt väsitav eluetapp, aga see ei tähenda, et kõigil nii oleks. Mõni teine lapsevanem ei pruugi mõista seda etappi, mida ma hetkel kirjeldada üritan. Samas, ega mina ei pruugi ka tema elu päris täpselt mõista. Iga laps on erinev. Iga lapsevanem on erinev. Iga olukord on erinev. Iga kogemus on erinev. Ja seda ei saagi teada ega mõista enne, kui oled seda läbi elanud. Küll peab aga tõdema, et kes teeb, see jõuab. Mina võin siin kurta, kui keeruline mul on kahe lapsega, samas mõni teine tuleb oma kolme või viie lapsega ja jõuab nagu mööda minnes teha minu igapäevastele tegevustele 101 muud asja ka veel lisaks. Jah, sa võid diivanil istuda ja nukrutseda, et ohhh, ma olen nii väsinud ja ma ei saa midagi enda jaoks teha vms, aga tegelikult, kui sa tõused sealt püsti ja hakkad tegutsema, siis sa jõuad veel üllatavalt palju.

Juba esimese lapsega võtsime me mehega enda seisukohaks, et lapse saamine ei hakka meie elu segama. Me ei jätnud ühelegi üritusele minemata selle pärast, et meil oli laps. Me ei jätnud midagi tegemata selle pärast, et meil oli laps. Me käisime temaga metsas geopeitust otsimas, me käisime temaga pereüritusel telkimas, me käisime temaga koos spaas puhkamas, me käisime temaga igal pool, kuhu vähekegi tuli tahtmist minna. Me otsustasime kohe alguses, et meist ei saa need lapsevanemad, kes istuvad koguaeg ainult kodus, sest meil on nüüd lapsed ja muuks aega ei jagu. Me tegime ja me jõudsime. Jah, lapsega koos igal pool käimine oli keerulisem - tuli rohkem läbi mõelda ja planeerida jne - aga mitte kunagi võimatu. Nüüd on jah see olukord veel keerulisem, sest lapsi on kaks ja nüüd on nad mõlemad sellises vanuses ka veel, kus nad ei püsi kohe üldse paigal. Vahel me käime väljas eraldi, nii et üks on lastega kodus. Vahel me käime väljas koos, jättes lapsed vanavanemate hoolde. Aga enamasti käime me väljas siiski kõik koos ja me saame hakkama. Pole ühtegi hetke, kus ma kahetseksin laste saamist. Vahel olen ma küll masenduses, et miks see kõik nii raske peab olema, aga juba järgmisel hetkel tunnen ma taaskord ülevoolavat rõõmu, et mulle on antud nii super lapsed! Olgu mitmes laps sul tahes, ikka sa vaatad üllatunult ja õnnejoovastuses, kui ta esimest korda ennast kõhuli keerab, oma esimese sammu teeb või sulle esimest korda "emme/issi" ütleb. Aga kõige südant sulatavam hetk ÜLDSE, on see, kui su pisike beebi sulle otsa vaatab ja naeratab.

Mul on iga päev hämming, kui palju mul suurem laps juba rääkida oskab. Kui keerulised laused, milline mõttelend ja kuidas küll saaks meid üle kavaldada. Arvaks, et ta enam ei suuda meid üllatada, aga juba järgmisel päeval kasutab ta mingit uut väljendit, mida üldse ei ootaks. Ja noorem tüdruk.... mu lõputu rõõmupall! Kuidas kõige lihtsamad asjad - nagu talla alt kõditamine või pisike musi põsele - panevad ta näo särama ja huuled kilkama. Kuidas ma ootan juba, et näha seda hetke, kui ta kõndima hakkab. Samas kardan seda väga, sest see tähistab järjekordse arenguetapi lõppu - mu pisike beebi on läinud ja temast on saanud "suur" laps...


On päevi, kus ma naudin oma lastega koos aja veetmist rohkem, on päevi kus ma naudin seda vähem. On päris palju hetki, kus ma mõtlen "ma lihtsalt tahaks siit välja pääseda, ma ei jaksa enam!" Ja kui ma siis ükskord pääsengi eemale, siis mis ma teen praktiliselt terve aja, kui ma olen kuskil ilma lasteta? Igatsen neid. Meeletult. Mõtlen kuidas neil läheb, mida nad teevad, kas kõik on hästi ja millal ma ometi neid jälle näen.

25. nädala laul

"Beautiful In White"
(performed by Shane Filan)
(Early Version)

Not sure if you know this
But when we first met
I got so nervous I couldn't speak

In that very moment
I found the one and
My life had found its missing piece

So as long as I live I'll love you
Will have and hold you
You look so beautiful in white
And from now to my very last breath
This day I'll cherish
You look so beautiful in white
Tonight

What we have is timeless
My love is endless
And with this ring I say to the world

You're my every reason
You're all that I believe in
With all my heart I mean every word

So as long as I live I'll love you
Will have and hold you
You look so beautiful in white
And from now to my very last breath
This day I'll cherish
You look so beautiful in white
Tonight

You look so beautiful in white
So beautiful in white
Tonight

And if our daughter's what our future holds
I hope she has your eyes
Finds love like you and I did
But when she falls in love we'll let her go
I'll walk her down the aisle
She'll look so beautiful in white

You look so beautiful in white

So as long as I live I'll love you
Will have and hold you
You look so beautiful in white
And from now to my very last breath
This day I'll cherish
You look so beautiful in white
Tonight

You look so beautiful in white
Tonight 

 

 

 

"A mis sa seal kodus siis päev otsa teed?" ehk üks tavaline päev

Mis siis toimub kodus selle ühe päeva jooksul, et selleks ajaks, kui mees töölt koju jõuab, on naine väsinud ja ometi miski justkui ära tehtud ei ole?

Kodus on väga palju asju, mis tuleb igapäevaselt ära teha, kuid mille tulemus otseselt silma ei paista. Kõiki neid tegevusi saadab ka pikk ja põhjalik mõttetöö ja ajastamine. Näiteks lõuna- ja ööunedeks valmistumine algab meil põhimõtteliselt juba hommikuse ärkamisega. Varem me võtsime päevakava teemat natukene vabamalt, kuid kui suuremal tüdrukul ööune aeg nii hilja peale liikus, et me tahtsime vahel ise juba temast varem magama minna, siis otsustasime asja natuke sättima hakata. Nüüdseks oleme saavutanud täpse ajakava, mille järgimisel möödub päev enamasti sujuvalt.

Beebil on veel võrdlemisi "vaba" režiim, kuigi vaikselt peab ka seda ilmselt täpsemalt paika ajama hakkama. Praegu ma jälgin vaid, et ta jõuaks magama kõige hiljem siis, kui saab 2h ärkvelolekut täis ning et kõht ei oleks sel hetkel tühi. Juba suurema lapse beebieas õppisime ära, et mõnekuusena on lapse optimaalne ärkveloleku aeg 2 tundi. Kui sa üritad teda liialt vara magama panna, siis ta lihtsalt ei jää, kuni 2h saab ületatud ja siis ta on üleväsinud ja hakkab jaurama. Kui hakkad magama panema hiljem kui 2h pärast ärkamist, siis... nagu juba öeldud - on ta üleväsinud ja võib veel kasvõi tund aega järjest jaurata. Kui aga magamapanek täpselt ajastada, siis vahel kulub tal uinumiseks vaid mõni minut ja tips magab kärus juba enne, kui sa sellega õuegi jõuad. Põhiline, mis praegusel ajal "beebi teeb", on vürtsi lisamine elule, ehk siis kõige "paremini" ajastatud kiired vajadused. Kärus ärkamine just siis, kui ma suuremat magama panen. Süüa nõudmine just siis, kui mina sööma hakkan. Igavusest nukrutsemine just siis, kui mina vetsu üritan minna vms.

Kuigi iga mõne aja tagant on vaja kõike uuesti hinnata ja muudatusi sisse viia, siis päevaplaan, mis meil viimasel ajal väga hästi toiminud on, on järgmine.

Suurem plika on vaja hommikul üles ajada TÄPSELT kell 7:30 (kui ta just ise varem ei ärka vms). Siis, ja ainult siis, jääb ta lõunaunne kell 13:30 (sellest ärkab ta tavaliselt umbes kell 15:30) ja ööunne jääb 22:00.

Tavaliselt üritan ma ennast üles ajada hiljemalt kl 7:00-7:15 vahel. Siis ma jõuan enne laste ärkamist vähemalt riided ära vahetada, juuksed ära kammida, vetsus käia ja vahel ka lonksu kohvi haarata. See garanteerib värskema ja kergema hommiku mu enda jaoks - raske on näiteks kohe voodist püsti saades kõikide laste vajadustega kiiresti möllama hakata, kui endal tunne, et lased kohe püksid täis vms. Kui veab, siis ka beebi alles magab sellel ajal. Kui aga, ma olen hommikul jube unine ja otsustan natuke kauem pikutada või nautida veel paar rahulikku minutit kohvi, kasvõi ainult 10 (!) minutit kokku, siis on kogu päev tuksis. Kui tüdruku äratus on nt 7:40 ning me hakkame tavalisel ajal lõunaunne sättima ja laps on 13:15 ilusti voodis, siis heal päeval ta pikutab seal enam-vähem rahulikult, aga magama jääb kõige varem alles kl 15:00! Mis tähendab, et 15:30 mul pole mõtet teda äratada, sest pooletunnise une pealt küll normaalset õhtut oodata pole. Ehk siis see tähendab, et ma pean laskma tal ca tunnikese magada - umbes 16:00-16:30ni, olenevalt uinumise ajast. See aga, tähendab omakorda, et ööunne pole LOOTUSTKI teda enne 22:30-23:00 saada, kui sedagi. Aga miks mitte lõunauni vahele jätta, kui ta unine pole? Uskuge mind, ma olen seda päris mitmel korral kaalunud ning paaril korral isegi üritanud, aga ei. Tal lihtsalt on veel vaja seda lõunaund, sest ta ei pea muidu õhtuni vastu (v.a. hädavaevu juhul, kui ta on hommikul vähemalt 9ni maganud). 

Kõige hullem päev selle koha pealt oli kuu-paar tagasi, kui lasingi tal ainult 10 min kauem magada ning selle tulemusena jaurasin taga ca 16ni ja siis viskas kopa ette. Tema oli ilmselgelt juba ammu üleväsinud ja minul oli närv no niiiiiii must! Proovisin põhimõtteliselt kõike, mis pähe tuli, et veenda teda voodis püsima ja magama. Laulsin, jutustasin, olin vaikselt, olin tema toas, olin kõrval toas, andsin näksi, andsin juua, karjusin... no reaalselt kõike. Selle pika tralli peale väsis muidugi beebi ka ära. Proovisin teda ka suuremaga koos magama panna, niisama uinutades ja ka toites, aga lõpuks olid meil kõigil närvid nii krussis, et karjusime kolmekesi koos. Ja ma lihtsalt ei jaksanud enam. Jätsin suurema tüdruku ülemisele korrusele, sõnadega "tee, mis tahad" ja läksin alla elutuppa pisemat toitma, et temagi vähemalt rahuneks. Kui ma õigesti mäletan, siis beebi oli ka endast juba nii väljas, et ei suutnud süüagi ja viisin ta lõpuks lihtsalt kärru magama, kus ta õnneks ilusti kustus. Suurem tuli ka varsti alla. Mängis mõnda aega ringi. Silmist oli näha, et ta oli ka ikka võrdlemisi zombi juba. Kuni lõpuks tuli minu juurde diivanile, puges kaissu ja kustus minutitega. Viisin ta voodisse ära, ja nagu arvata, ega õhtugi kuigi kena ei olnud.

Ühesõnaga... tavaline päev... ☺
Voodist välja saan ma tavaliselt umbes kella 7:15 paiku, aga tegelikult algab minu päev ja planeerimine juba varem. 6:30-6:45 paiku üritan beebile viimase "öösöögi" ära anda, ise veel samal ajal pikutades unest viimast võttes. Siis on lootust, et ta magab veel natuke aega, kuni ma alguses suuremaga tegelen, või kui ärkabki, siis vähemalt ei vaja koheselt väga kiiret tähelepanu, vaid saab otse mänguplatsile mängima viia. Kui veab, jõuan hommikul isegi mehega paar sõna juttu vahetada, enne kui suuremat äratama lähen. Kuigi viimasel ajal on ta ise päris tihti 7:20-7:25 üles ärganud ja siis saab mees ta enne tööle minekut ise alla ära tuua. See on kindlasti talle endale ka mugavam - ärkamine, mitte äratamine. Lisaks vahel ma venitan äratamisega just selle pärast, et ma lähen vaatan teda ja... no kuidas sa sunnid ärkama väikest last, kes nii-nii sügavalt magab, et praktiliselt ühegi ärrituse peale isegi kulmu ei kortsuta. Vahel korra virgub, keerab teise külje, ütleb uniselt "tudu" ja magab edasi. Mul endal kurb teda äratada. Ise küll sellisest karuunest ärgata ei tahaks.
Järgmiseks, pärast ärkamist, üritan ta potile saada, meelitades mõne mänguasjaga vms. Muidu käib ta suhteliselt vabatahtlikult potil, aga mitte ärgates, ilmselt kuna ta on jõudnud hommikuse pissi juba mähkusse ära teha (mähkmega on ta meil praegu veel ainult ööunes ja vahel väljas käies). Seega parema meeleolu nimel ma seda enamasti liialt peale ei suru. Edasi tulevad ettevalmistused söögiks. Tavaliselt üritan ma talle paari erinevat varianti pakkuda - nt kas täna sööme putru või kalapulki. Kui ta ise valida saab, siis on ka suurem tõenäosus, et ta normaalselt sööb. Vahel ta ütleb, et ei tahagi süüa, siis ma olen talle natukene rohkem aega virgumiseks andnud. Sööki sisse suruda talle ei saa ning kui ta ise tunneb, et on näljane ja et tal on isu, sujub taas kõik paremini. Vahel leiab ta kohe ärgates endale mõne huvitava mängu selleks ajaks, kuni mina hommikuks süüa teen. Teinekord tuleb ta mulle aga "appi", ehk siis istub köögikapil, jälgib mind ja järab külmutatud kalapulka (jah, täitsa külmalt) või mõnda kurgijuppi.
Enne igat sööki käib pikk vaidlus riiete vahetuse üle. Nimelt on meil olemas eraldi "söögiriided", et pärast igat sööki kõiki riideid pessu panema ei peaks. Ega see riietevahetus just kõige libedamalt ei kipu minema. Eriti kuna üks on meil siin ikka ÕIGE kahene - koguaeg peab saama oma tahtmist ning kõike ise tegema. Kui ta nõustubki söögiriideid panema, siis tahab ta seda kindlasti just ISE teha. Kuigi enamasti tähendab see riided näpus muuga edasi mängimist või eest ära jooksmist. Kui söögiriided selga saavad ja laps juba laua ääres istub ning vaikselt sööki nokitsema hakkab, kammin ma tavaliselt tal juukseid. Selline komme on meil juba mõnda aega olnud, ühel väga lihtsalt põhjusel - ühelgi muul ajal ta lihtsalt ei lasknud seda teha, so I take what I can. Mingi vahemik lubas söögi ajaks isegi patsi teha, aga enam mitte. Hea kui peavõrugagi juuksed söögist eemale saab peletatud.

Süüa oskab ta päris edukalt ise. Oleme selle kallal palju kasvatust ja vaeva näinud ning nüüdseks suudab ta süüa ka paigal istudes, ilma et oleks vaja iga ampsu järel toolilt alla ronida, lollitada vms. Kuigi kõige tõhusam viis on ise toitmine, siis üritame seda siiski võimalikult vältida. Teine tõhus viis on see, kui ise otseselt kõrval ei istu, kui ta sööb - näiteks lähen ma just sel hetkel kontrollima, ega beebi ärganud ei ole. Umbes sellisel ajal ta tavaliselt ärkabki. Juba beebi sünnist saati, on see tal üks parim võimalik ajastus ärkamise jaoks olnud. Nii palju, kui ma asjade kulgu mõjutada sain (muutes põhiliselt suurema äratamise aega), üritasin alati väiksema mähkuvahetused jms ära teha vahetult enne suurema ärkamist või siis, kui teine juba sõi. Nii oli mu töökoormus korraga vähekenegi väiksem. Nüüd enam sellel nii suurt vahet ei ole, sest väiksem on piisavalt suur, et saab mõne hetke mängides ka ise hakkama. See-eest võib tema mähkme vahetamine tükk tööd olla. Mähkimislauda pole ma juba hulk aega enam kasutada saanud - mähin teda nüüd enamasti hoopiski põrandal. Nimelt sellest hetkest, kui ta keerama õppis, ta lihtsalt ei püsi enam sellili - kogu aeg on vaja üle kaela kuhugi vahtida, keerelda vms. Seega mööduvad enamasti mähkimised lolle nägusid tehes või viisijupikesi lauldes, et ta tähelepanu võimalikult kaua otse ees püsiks.
Kui väiksem on omadega valmis ja mänguplatsil, siis ma lähen ühinen suuremaga söögilaua taga. Enamasti sööb tütar kauem kui mina. Tihti sisustan ma oma aega siis veel nõudepesumasina puhastest nõudest tühjaks tõstmisega ja esimeste mustadega taas täites. Aga enamasti kulub kogu aeg siiski lapsega söögisõja pidamiseks (ehk siis vaidleme söömise, mitte söömise, paigal püsimise jms üle). Viimasel ajal kipuvad söögiaegsed vaidlemised võtma pool mu igapäevasest energiast.

Pärast sööki on kätepesu (mis võib ka vahel mitu minutit võtta, kui mõnel on vaja hoolega veega mängida), söögiriided seljast ja vutt-vutt potile minek. Järgmiseks päevakorra punktiks on mänguaeg (ja emme jaoks köögi koristamise aeg). Tihti saadab söömist ja muid päevas tegevusi ka järjekindel jorin beebi poolt. Mitte alati just negatiivses toonis. Vahel väsimusest, tühjast kõhust või põgenenud mänguasjast tingituna, kuid vahel rohkem ka "jutustamise" vormis... väga kindlalt ja järjepidevalt... Ehk siis alati on pidev taustamüra kuskilt tulemas. See annab märku järgmisest lähenevast ülesandest - beebit toitmine (+ mähkimine) ja magamapanek. Vahel, kui ta on varem ärganud, lasen ma tal 8-9 paiku toas väikse uinaku teha, kuid muidu algab umbes kl 10 pikema lõunaune aeg. See tähendab aga seda, et kuni ma väiksemat riidesse panen, kärru sätin ja õue terrassile viin, on suurem toas üksi. Õnneks on meil terrassi uks suur ning sealt näeb praktiliselt kogu elutuba ja kööki ning ma saan kärgu kõigutamise ajal silma peal hoida, mida ka suurem plika toas parajasti korraldab. Enamasti mängib ta sel ajal ilusti vaikselt, vahel jääb meist ka laua taha sööma või potile istuma. Halvemal juhul näed läbi klaasi, kuidas ta näiteks diivani vms täis laseb ning sa ei saa mitte kui midagi selle vältimiseks teha...

Beebi uneaeg on ideaalne (ja vahel ka ainus) hetk suuremaga õues käia. Nüüd, kus ilmad juba vähe soojemad (nii et beebi saab hälliga vms ka õues olla), käime ka väiksema ärkveloleku ajal väljas, aga muidu on uneaeg ainus võimalik aeg õues mängimiseks.

Õnneks soojemate ilmade (väiksemate riidekogustega) läheb sättimine kiiremini.
Talvel oli aga tüüpiline dialoog suuremaga järmine:
- "Kas sa õue tahad minna?"
- "Jah."
- "Pane siis palun riided/püksid/mähku/pluus selga."
- "Ei taha!"
- "Ma siis panen ise sulle."
- "EIIII!!! ISE!!!"
- "No pane siis..."
Millele järgneb pikk möllamine riiete ja muude asjadega, aga ei sisalda kuidagi riiete selga panemist, küll aga umbes sellist dialoogi:
- "Pane palun riided selga."
- "Ei taha!"
- "Hea küll, siis ei lähe õue."
- "Jah! Õue!"
- "Pane siis riided selga." / "Ma panen sulle siis riided selga."
- "Ei taha!" / "Ei taha õue!"
ja jätkub stiilis, kus lapse suust käivad läbi kordamööda laused "Jah! Õue!" ning "Ei taha õue!".

ENAMASTI me siiski jõuame õue, kuskil 10-11 ajal.
Õues (oma hoovis) on ta päris hea ise endale tegevuse leidja. Nii mõnigi kord mängib üksi rahulikult liivakastis, või leiutab mänge kivikeste, mulla, okste vms-ga. Vahel õnnestub mul ka natukene aias midagi asjalikku ära teha või vähemalt lonksu kohvi terrassil nautida. Aga enamus aega nõutakse siiski emme tähelepanu. On vaja kiigele aidata, batuudis möllata või lihtsalt seltsis olla. Väljas saame me enamasti max 1-1,5h olla, sest siis on vaja juba taas tuppa suunduda, et kl 12 hakata lõunat sööma ja siis juba ka suuremat tüdrukut tuttu sättima.

Lõunaune eelne aeg ja magamapaneku viis sõltuvad suuresti sellest, mis ajal pisike magama jäi, millal tal jälle söögiaeg ning siis uue une aeg on. Kui veab, jõuame me lõunasöögi valmis panna, enne kui beebi ärkab. Peaaegu alati on meil kodus soe söök olemas, mida on tarvis vaid soojaks ajada. Eks tuleb ette ka olukordi, kus ma laste une ajal midagi kiiremat valmis teen, või, muu puudumisel, pelmeene vms praen. Enamasti üritame siiski õhtuti söögi valmis ära teha, siis kui "abivägesid" on kodus rohkem. Kui kohe väga hästi veab, siis ma jõuan enne väiksema lõunaunest ärkamist ise ära süüa. Alati on võimalus ise süüa pärast beebi toitmist (vastupidi kipub suht rahutu õhkkond olema), kuid viimasel ajal on natukenegi pikem söögipaus mu enesetundele väga kiiresti ja tugevalt mõju avaldama hakanud, kuni sinna maani, et mul on tunne, et viskan pildi tasku. Tihtilugu möödub siiski lõunasöök nii, et üks laps nõuab sülle sööma, teine ripub rinna otsas ja ise üritan mõne ampsu ka enda suuni saada.

Pärast õueskäigu järgset potitamist, söögitralli, kätepesu, söögijärgset/une-eelset potitamist, beebi toitmist ja mähkimist on aeg hakata suuremat magama sättima. Tavaliselt me lähme kl 13 üles tema tuppa. Siis on tal 15 minutit aega, et mängida seal millega iganes süda lustib. Aeg-ajalt tuletan talle meelde, kui palju aega järgi on jäänud. Kui mänguaeg saab läbi, siis on aeg uks kinni panna, (tuled kustu), kardin ette, ja siis kui soovib, jalutame paar ringi toas (jalutab kas ise, või siis minu süles, pea õlal) ning siis on aeg just oma voodisse pikali minna. Kuni ta voodis püsib, me väga palju ei keela teda - võib (vaikselt) mängida millegagi, vett juua või galetti näksida. Paratamatult käib asja juurde ka pidev pikali olemise veenmine ja voodisse tagasi tõstmine. Soovi korral loen talle raamatut või laulan mõne väikese unelaulu, mis vahel võib venida ka pooletunniseks ühe ja sama lühikese laulu kordamiseks (sest muuga nõus ei olda). Enamasti, kui on vähekegi normaalne päev, siis kl 13:30, hiljemalt kl 14, ta uinub. Pisemast tüdrukust nüüd sõltub, mis magama jäämise protsessi ajal täpsemalt toimub. Ja mis sellele järgneb. Enamasti beebi sel ajal sööb, kas pika une järgset või järgmise une eelset sööki, vahel jääb rinna otsas magama, mängib niisama, või päris harva magab sellel ajal ilusti õues. Aeg-ajalt tuleb ette ka päevi, kus tulebki joosta ühe ja teise lapse vahet. Üks on õues kärus rahutu, tehes iga mõne aja tagant häält. Teine aga samal ajal üleval korrusel ning hea õnne korral püsib ka voodis või kustub ise. Kehvemal juhul jookseb iga kord voodist välja trepi peale vms, kuni mina väiksemat kõigutan.

Kui beebi sündis, üritasin ma ajastada kõike nii, et ma saaks võimalikult palju kummagagi eraldi tegeleda - nt et suurema magamapaneku ajal väiksem juba magaks. Nii oli esialgu lihtsam uue olukorraga harjuda. Praeguseks mul enamasti (kui on vähekegi normaalne päev) väga suurt vahet pole, lasen kummalgi omas rütmis kulgeda, peaasi et lastel endil mingi rütm oleks. Beebi rütm on hetkel kuidagi kaootiline (v.a. 2 tunnised ärkveloleku ajad ja 1-2 pikemat und päeval), nii et laste rütme omavahel päris täpselt sobitada pole praegu väga õnnestunud.

Kõigest eelnevast aga sõltub, kas ja kui pikalt mul päevas päris oma aega on. Väga õnnestunud päeval ühtivad laste lõunaunede ajad vähemalt tunni jagugi ning ma saan midagi ka enda jaoks ära teha. Kui hommikupoolik/öö on olnud väga väsitav, siis proovin sel hetkel ennast võimalikult lõdvaks lasta ja puhata. Joon kohvi, söön, vahin mõnda ajuvaba sarja või - võtan aja täielikult maha - magan. Üle tunni seda kindlasti teha ei saa - selle aja peale on kindlalt emmal-kummal juba ärkamise aeg. Päevadel, mis on kõige hullemad (lapsed on halvas tujus ja ei jää magama  ja uneaeg venib jne), on ka mul puhkust kõige rohkem vaja, kuid aega selleks on kõige vähem. Vahel üritan kasvõi 5-minutilise powernap-i teha, et natukenegi lisaenergiat saada.
Parematel päevadel jõuan lisaks väiksele einele ka õmmelda, blogi kirjutada, pesu pesemisega tegeleda vms kasulikku teha. Viimased nädalad on aga nii kaootilised kuidagi olnud, et iga vaba hetke olen veetnud magades - ärkan koos lastega, lõunal (kui lastakse) magan koos lastega ja nii pea kui lapsed õhtul magama saavad, lähen ka ise.

Kui kell saab 15:30, on aeg suurem tüdruk jälle üles võtta. Vahepeal oli tal nii ilus rütm juba sees, et kui ärkas ise hommikuti enne poolt 8, siis ärkas ka ise umbes-täpselt kl 15:30. Viimasel ajal on jälle päris palju äratamist teha vaja olnud. Tihti on ta veel mõnda aega unine ja vähe pahur. Muidu on õhtupoolikul natuke "vabam kava". Sõltuvalt lapsest endast, teeme kas tema ärgates pisikese eine ja õhtul, kui mees koju jõuab, sööb korralikumalt, või siis kohe korralikum eine ja õhtupoole väike näks veel lisaks. Hetkel oleme üritanud juurutada stiili, et viimane söök on hiljemalt kell 19, sest kui ta sööb-joob hiljem, siis ta magab halvemini, ärkab öösel rohkem ja hommikul varem (ilmselt pissihädaga seoses). Samas ei ole me kunagi talle sööki keelanud, kui ta on öelnud, et nälg on.
Seega kui preili ärkab, siis potitame-sööme ning algab "issi koju ootamise aeg". Nii mulle kui ka lapsele. Enamuses möödub see erinevaid mänge leiutades - kas näiteks legodega mängides, raamatuid lugedes, pallidega võimeldes, tegelusraamatuga möllates, puslesid pannes, joonistades vms. Ilusamate ilmadega oleme ka uuesti õues käinud (eriti juhul, kui hommikul mingil põhjusel ei käinud). Muidugi tuleb endiselt terve aeg kella jälgida, millal on jälle beebi söögi- või uneaeg vms.

Olen täheldanud, et mehe koju jõudmise aeg on just minu päevarütmi kuidagi väga tugevalt sisse kujunenud. Isegi näiteks nädalavahetusteti tunnen ma just kl 17:30 paiku suurt rammestust - ajal, mil mees tavaliselt töölt koju jõuab. See on see hetk, kui ma saan taaskord natukenegi jälle hinge tõmmata ja ei pea muretsema, mis möll elutoas tekitada võidakse, selle ajaga, kuni ma näiteks vetsus käin. Mehe koju saabudes saavad lastest justkui "minu laps" ja "sinu laps". Seda eelkõige selle pärast, et ma suts puhata saaks, ning sest beebi on veel rinnalaps. Kui viimane oli alles vastsündinu, siis olid mu õhtud sisustatud "diivanikaunistuseks" olemisega, sest ta oli nii suur tissipuuk, et ma reaalselt istusingi kl 18st õhtul kuni ca 23ni diivanil paigal, laps rinna otsas, sest muidu ta lihtsalt ei olnud rahul (lähedus-/imemisvajadus oli suur, aga lutti ta ju ei võtnud). Praegu enamasti sööme koos ning siis läheb mees tunnikeseks vanema lapsega õue asjatsema või hakkavad/hakkame koos järgmiseks päevaks süüa tegema.

Ülepäeviti teeme me vanni, mis tähendab, et kl 20ks õhtul peab kõik muu tehtud olema ning on aeg vanniks valmistuma hakata. Ka selleks on meil oma süsteem, et asjade käik võimalikult sujuv oleks. Mees läheb vanema lapsega ees - vanni kuuma vett lastes soojendavad vannitoa õhutemperatuuri ka beebile sobivamaks. Enamasti võtan mina seni veel beebit eelmisest unest üles ning annan tallegi kerget einet. Kui vesi on paras, ronib suurem vanni ning mina viin pisema samuti sinna. Kuni mees beebit vannitab (suurem saab ise samal ajal seal ilusti istutud ja mängitud), sätin mina veel viimased asjad valmis - otsin välja pisikesele preilile tuduriided ja mütsi ning panen teki valmis, et saaks ta kohe pärast vanni sisse mähkida. Beebi pestud, teen mina ta kuivaks, mähin ja panen riidesse ning lähen teda toitma. Samal ajal peseb mees suurema lapse ära, kuivatab ning saadab ta hommikumantlis meie juurde elutuppa. Kuni meie elutoas kuivame, käib mees tihti veel isegi kiirelt pesus. (Mina jõuan sinna enamasti õhtuti alles siis, kui kõik ilusti magavad.) Seejärel on suurema lapse riietamine, juuste kammimine ning hammaste pesu. Hammaste pesemisega on meil võrdlemisi vedanud lapsega (või siis ma ei tea, mis osad teised vanemad valesti on teinud, kellelt oleme kuulnud, et nad peavad reaalset tsirkust tegema, et lapsed hambaid pesema nõustuks). Suuremale piigale on väiksest peale meeldinud hambaid hambaharjaga sügada. Enamasti närib/hõõrub ta hambaid mõne aja ise ja siis käime meiegi need veel kiirelt üle, aga selle järgi vajadus juba järjest väheneb. 

Seejärel on musid-kallid emmele ja väikesele õele ning igaüks läheb "oma last" magama panema. Suuremat paneb mees õhtuti magama analoogse süsteemiga, kui mina lõunaunne. Kõigepealt mänguaeg üleval korrusel, siis tuled kustu, uksed kinni, kardinad ette, väike jalutus ja voodisse. Ka beebi vajab juba rohkem magama panemist - ei harrasta enam rinna otsas magama jäämist. Hetkel harjutan teda välja süles ja liikumise pealt uinumisest, mis talle pool-teadlikult sisse sai harjutatud. Väiksest peale on tal olnud väga suur lähedusvajadus, mistõttu olid pikalt tal ainsad uinumisviisid kas kärus, rinna otsas või kõhu peal kandelinas. Need kõik olid ka päris head variandid, kui seda teise lapse kõrvalt teha oli vaja - kõige kiiremad ja tõhusamad. Aga mida aeg edasi, seda raskem on lapse süles magama jalutamine. Heal päeval on lootust lapsed 21:30-22:00 vahel magama saada ning mehega pärast kümmet taas elutoas kohtuda. Tihti kasutame me järgmist paari tundi köögis või elutoas päeva jooksul tekkinud segaduse korrastamiseks, järgmiseks päevaks valmistumiseks (nt söögi tellimisega) ja lihtsalt omavahel jutustamiseks. Väga harva saame aega koos telekat vaadata (kas ühe osa sarja või 1/3 - 1/2 mõnest filmist, sest lihtsalt rohkem ei jaksa), kuid viimasel ajal oleme olnud mõlemad nii omadega läbi, et oleme lihtsalt otse magama kolinud (või kui mitte mõlemad, siis vähemalt üks meist).



Vot. Selline näeb välja üks lihtne päev lastega kodus. Nagu näha, siis väga palju käis läbi lause "kui on vähekegi normaalne/hea päev". Mitte alati ei suju kõik plaanipäraselt, isegi "range" ajakavaga. Kahjuks tunduvad ilusti sujuvad päevad pigem erand olema. Lisaks kõigile neile igapäevastele tegevustele, ei lakka aju päeva jooksul ka kõigest muust mõtlemast ja muretsemast:

Mis ajal beebi viimati sõi? Kas ta võtab ikka piisavalt juurde? Äkki peaks ikka pulbripiima lisaks andma? Kaua ta maganud on? Millal uuesti magama läheb? Miks ta nii rahutu on? Kas mähku on must? Kas hambad teevad muret? Ega tal palavikku pole?
Ega suuremal tüdrukul juba uuesti potile pole vaja minna? Kas ta sõi ikka piisavalt? Ega tal (nt õues) külm/palav pole? Millised võiks veel arendavad mängud talle olla? Millega pole ammu mänginud, mis teda huvitada võiks?
Kas homseks süüa jätkub? Kas oleks vaja juurde tellida midagi? Mis me järgmiseks süüa teeme? Mis on veel kodust otsa saamas?
Kas homme on vaja kuskil käia? Kas mul läheb lastega kuhugi minekuks autot vaja või on hoopis mehel pärast tööd vaja kuskilt autoga läbi käia?
Ega lastele riided väikseks pole jääma hakkamas? Kas järgmises suuruses on kõik asjad olemas? Mida on juurde vaja? Kust neid saab, kas on vaja tellida, poodi minna või hoopis järelturul surfata?
Pilte pole ammu välja printinud, peaks varasemast mingi valiku ära tegema. Peaks beebiraamatutesse pilte valima. Peaks beebiraamatuid täitma. 
Millal viimati koristatud sai? 2 päeva tagasi? Kõik on juba jälle nii must, peaks vähemalt tolmukaga üle käima. 
Meil on see nädalavahetus mitu üritust plaanis. Kas meil on peo jaoks kõik olemas? Mida veel vaja võiks minna? Kuidas me külla sõitu planeerime? Mis ajal me läheme/tuleme? Kuidas seda laste uneaegadega sobitada? Mis tüdrukutele kummalgi päeval selga panna? Kas need riided on puhtad või tuleb midagi muud valida? Kas ees on ka pikem sõit? Kas laste riided on mugavad autoga sõitmiseks, aga samas ka sobivad külas olemiseks? Peaks panema midagi, mida saaks vajadusel autos pealt ära võtta, kui palav hakkab... aga kas õues on sellega jällegi külm...? 
Kas peaks pesu pesema? Millal ma pesu kuivama panen? Eelmised pesud on vaja enne restilt ära korjata...

jne
jne
jne

Eeltutvustus ehk lühidalt meist

Jõudsin ükspäev tõdemuseni, et varem või hiljem jääb ainult käsitööst kirjutamine mulle piiravaks - mingi hetk saan kirjeldatud kõik, mis mul sel hetkel tehtud on, ning ka parima tahtmise juures iga nädala-paariga päris uut asja valmis ilmselt ei saa. Küll aga tuleb mulle kirjutamistuhin peale tihedamalt, kui näpud õmmelda jõuavad. Seetõttu toon blogisse sisse ka natuke isiklikumat tooni, kuigi seda võrdlemisi anonüümselt. Kirjutamine on mulle alati meeldinud ning teadmine, et minu kirjutistele leidub ka lugemishuvilisi, on ainult inspireeriv.

Ma olen 26-aastane, pärit Tallinnast. Ülikooli ajal olin põhiliselt Tartus ja nüüd oleme kõik koos tagasi Harjumaal, kuhu meil eelmisel aastal ka oma maja valmis. Pool aastat pärast ülikooli lõppu leidsin ma endale eriala-lähedase töö, kust ma natuke üle kahe aasta tagasi lapsehoolduspuhkusele jäin. Nüüdseks on meil võsukesi juba kaks, mõlemad tüdrukud - üks 2-aastane ja teine viie kuune. Mulle on öeldud, et ma olen väga perele pühendunud. Mul endal päris nii enesekindlat tunnet ei ole - koguaeg jääb mulje, nagu ma teeks pigem liiga vähe ja ma peaks nende jaoks veelgi rohkem tegema. Ometigi kulub 97% mu ajast ja ressursist tõesti just sinna valdkonda. Iseloomult olen ma melanhoolne pessimist ning pigem isegi liiga realistlik (ma polegi kindel, kas need asjad on omavahel vastanduvad või just ühelaadsed). Õnneks leidub viimasel ajal siin oma pere keskel nii mõndagi, mille üle ikka pidevalt ka õnnelik olla. Kui mul on hea tuju, siis ma tunnen jah, et nii on elu justkui kohe lihtsam, kui ise nii palju ei masetse. Aga no pidev rõõmutsemine ei ole lihtsalt minu loomuses.

Sama ei saa öelda aga meie noorima kohta, kes on iseloomult igavene rõõmupunn 😊 Nii kui temaga natukenegi jutustada/tegeleda, siis tal on koheselt suu kõrvuni ja jutustab hoolega vastu. Viimasel ajal on mul tunne, et enamus päevast möödub tal mänguasjade peale karjudes - "miks te nii kaugel olete!??!" - kuigi ta ise on see, kes ennast tagurpidi pidevalt neist eemale lükkab. Paar korda olevat ta ennast eneseteadmata ka edaspidi tõmmanud ning vahepeal ajab ennast hoolega ka juba käpuli. Meie suureks üllatuseks on ta endiselt rinnalaps - samas vanuses oli suurem plika juba mõnda aega üleni pulbripiima peal olnud, sest kaalu lihtsalt ei tulnud muidu piisavalt juurde. Väiksemal aga imemisega probleeme ei tundu olevat. Aktiivsem, kui esimene laps, oli ta juba kõhus - pidev möll käis, nii et kõht aina edasi-tagasi vappus. Suure tõenäosusega on ka tulevikus nii. Juba praegu annab ta koheselt häälekalt märku, kui vankris ärkab, miski häirib vms. Suurimaks murekohaks on hetkel vist hambad - vähemalt ma eeldan, et see on see põhjus, miks ta viimasel ajal nõnda rahutu on olnud. (Esimesed lõikusid juba hulk aega tagasi.)

Suurem tüdruk on seevastu beebist peale hästi rahulik olnud. Näiteks polnud meil raadiosaatjatestki väga kasu. Kui ta kärus ärkama juhtus, siis ta lihtsalt tšillis seal ja vaatas niisama ringi, aga mitte üht piuksu ei teinud. Käisime teda magamise ajal vahepeal niisama igaks juhuks kontrollimas ja nii mõnigi kord avastasime - oi näe, ärkvel on. Mõnikord reageerisime aga alles selle peale, kui raadiosaatja tema mängimise peale midagi edastas. Praegu on ta muidugi korralik "kohutav" kahene. Pidavat üks hullemaid vanuseid olema (vähemalt kuni teisme eani...?). KÕIKE on vaja ise teha ja kui ei lasta esimese hooga või ei saada temast aru vms, siis on kohe kisa taevani. Praeguseks oleme selle õnneks enam-vähem kontrolli alla saanud... ma arvan. Vähemalt ei ole olukord päris kontrolli alt väljas, kuigi vahel tulevad need hood nii lampi ja praktiliselt ilma põhjuseta. Tegelikult on ta väga tubli tüdruk ja mitte ainult viisil, mida iga vanem oma laste kohta ütleb. Ta läheb mööda koridori ühest toast teise ja paneb lahti unustatud vetsu ukse nii muuseas teepeal kinni. Kui mõni asi, seda ära pannes, ümber kukub, siis ta tuleb kohe uuesti tagasi ja paneb selle ilusti püsti. Mingi kord ei saanud ta enne kas õue või magama minna, kui oli kõik mänguasjad ilusti õigetele kohtadele ära pannud (see on siiski pigem erand kui reegel). Kui ta näeb, et mõni tass vms on elutuppa lauale unustatud, siis ta läheb viib selle sõnagi lausumata ise kööki ära. Kui palud tal ühe ukse kinni panna, teeb ta seda kõigi ustega, mis läheduses on. Kui tal miski ebaõnnestub, tahab ta koheselt seda õigesti uuesti teha (nt kui tooli pealt alla tulles komistab või kukub natuke, siis ronib ta kisaga kohe uuesti toolile ja tuleb ilusti uuesti alla). Jne jne. Ja ta on alles 2!
Juba ta sünnist saati me ikka ja jälle vaatame teda ja imestame - "millega me sellise imelapse väljateeninud oleme?"

Mu mees on minust paar aastat vanem. Me kohtusime ülikooli ajal läbi ühiste tuttavate ning nüüdseks oleme üle kuue aasta koos olnud ning pea 3 aastat abielus. Esimeste koosoldud aastate jooksul olime küll sunnitud suhteliselt palju lahus elama (eri linnades või vahepeal isegi eri riikides), kuid lõpuks jõudsime siiski koos Tallinna. Töö on tal 8-17, nii et enamasti saame õhtud kodus koos veeta, kuid suhteliselt palju tuleb tal ette ka tööasjus ringisõitmist, mis tähendab kas hiliseid õhtuid või vahel isegi mitut päeva äraolemist. Iseloomult on ta hooliv ja minuga väga arvestav. Õnneks ta saab aru, et lastega kodus olemine ei ole päris ainult lust ja lillepidu ning üritab mind alati võimalikult palju aidata. Selle poolest on mul temaga vedanud, muidu oleksin ma päris hullumas. Lastega on ta hämmastavalt osav - tema jaoks ei ole probleemi nendega ühist tegevust leida või neid oma tegemistesse kaasata. Iseloomult on ta minust mitmeti väga erinev - näiteks see, kui üdini optimistlik ta olla suudab. Kuid asi, mis on meid algusest peale tugevalt sidunud, on ühesugune mõttelaad. Eriti just laste kasvatuse poolest.

20. nädala laul

"Set It All Free"

Scarlett Johansson

(from "Sing" soundtrack)

I followed my heart into the fire
Got burned, got broken down by desire
I tried, I tried
But the smoke in my eyes
Left me blurry, blurry and blind

I picked all the pieces up off the ground
Got dirt on my fingers but that's gone now
Got the glue in my hands
And stickin' to the plan
Stickin' to the plan that says, I can...

Do anything at all
I can do anything at all

This is my kiss goodbye
You can stand alone and watch me fly
'Cause nothing's keeping me down
Gonna let it all out
Come on and say right now, right now, right now
This is my big "Hello"
'Cause I'm here and never letting go
I can finally see
It's not just a dream
When you set it all free, all free, all free

You set it all free

I was a girl caught under your thumb
But my star's gonna shine brighter than your sun
And I will reach so high
Shoot so far
Gonna hit, gonna hit, hit every target

Make it count this time
I will make it count this time

This is my kiss goodbye
You can stand alone and watch me fly
'Cause nothing's keeping me down
I'm gonna let it all out
Come on and say right now, right now, right now
This is my big "Hello"
'Cause I'm here and never letting go
I can finally see
It's not just a dream
When you set it all free, all free, all free

You set it all free
You set it all free
You set it all free

This is my kiss goodbye
You can stand alone and watch me fly
'Cause nothing's keeping me down
I'm gonna let it all out
Come on and say right now, right now, right now
This is my big "Hello"
'Cause I'm here and never letting go
I can finally see
It's not just a dream
When you set it all free, all free, all free

You set it all free
You set it all free
You set it all free
You set it all free
You set it all free 

Kujundid ja värvid

Pärast numbri-mängu valmimist tegin ma kujundite ja värvide mängud.

Kujundite mängu põhimõte on väga lihtne. On 9 erinevat kujundit (ruut, kuusnurk, romb, ring, ristkülik, süda, täht/viisnurk, rist ja kolmnurk). Igaühel on oma õige kujuga pesa, kuhu neid krõpsu abil kinnitada saab. Mängu tehes oli mul põhieesmärgiks, et laps õpiks kujundeid jälgima, et oskaks kaks ühesugust omavahel kokku panna. Tulemus on olnud aga veelgi tõhusam.

Avastasin ükskord suhteliselt hiljuti, võib-olla paar kuud tagasi, et mu tütar tunneb juba kujuneid, ka nimetuste järgi (seda siis umbes 1 aasta 9 kuuselt). Nimelt ma hakkasin talt küsima - kus on ring, kus on ruut jne. Iga kord võttis tema vastava kujundi krõpsust lahti ja pani uuesti kinni. Õigesti tundis ta ära 9st kujundist vähemalt 7, enne kui tähelepanu mängu juurest ära hajus. Ma üldse ei oodanud seda, kuigi iga kord koos seda mängu mängides oleme ka ikka kujundeid nimetanud.

Selle mängu valmistamisviise on mitmeid - kas teha kõik kujundid ühte värvi või igaüks erinevat värvi, kas "kodukohad" lehekülje peal eristada samuti värvi abil või näiteks ainult õmmelda õige kujutis tühja lehe peale ette jne. Mina otsustasin teha iga kujundi oma värvi ning kinnituskohad "pesadena" mitmekordse vildi sisse. Selle tarbeks õmblesin rohelise vilditüki peale sinise, millesse olid iga kujundi jaoks õige kujuga augud sisse lõigatud. Kaunistamise eesmärgil lõikasin sinise vildi ääred ka sakiliseks. Spetsiaalseid sakilisi kääre selle jaoks ei leidnud - silma jäid ainult paberikäärid ning ma ei olnud kindel, kuidas need riiet lõikavad. Seega said kõik sakid käsitsi lõigatud. Pärast kihtide kokku õmblemist (nii lehekülje äärest kui ka iga pesa äärtest), lisasin iga pesa sisse ühe krõpsupoole. Muu toimis analoogselt numbrite mänguga - kujundid tegin kahekordsest vildist, alumistele külgedele õmblesin krõpsu (seda siis enne poolte kokku õmblemist, et pealmine pool jääks "puhas") ning ühendasin iga kujundi oma kodukohaga paela abil.

Oma lahendusega jäin ma rahule - minu arust pesadega ja kahekordsest vildist lehekülg nägi hea välja. Lihtsalt õigete kujudega "kodukohtade" leheküljele ette õmblemine (mis oleks sarnane välja näinud minu variandi tagaküljega, millest ka ülevalpool pilt on) oleks ka ilus minimalistlik lahendus olnud ning teeks ilmselt ka lapsele ülesande keerukamaks, et kujund sinna õigesti saada.

Kokku õmblesin taaskord kõik masinaga, v.a. südamekujundi ülemised paunad - tundus, et nii väikse kujundi kaarjate äärete õmblemine on masinaga tülikas ning käsitsi on seda täpistööd lihtsam teha. Kolmnurga kokku õmblemisel oli ka üllataval kombel natuke probleeme. Pooled ei tahtnud hästi paigal püsida, kujund oli suhteliselt pisike ning ma proovisin uuesti ja uuesti õmmelda, aga ikka ei jäänud kujundi ääred päris kohakuti ning  kippusid lahti tulema. Tulemus lihtsalt ei olnud kuigi ilus. Käsitsi õmmeldes oleks ilmselt paremini õnnestunud ning nii väikese kujundi puhul poleks ka ajakulu väga palju suurem olnud, kui masinaga õmmeldes. Tagasi mõeldes, oleks võinud siis ju kujundi nullist uuesti teha, kui ilus ei tulnud. Samas ma kahtlustan, et ma isegi mõtlesin sellele, aga võib-olla oli mul seda värvi vilti otsas (see oli pärit sealt tükikeste kotist) vms.

Lõpptulemus

Värvide mängu otsustasin ma teha sektorite põhimõttel. On üks suur ring, mis on jagatud sektoriteks. Iga sektor on isevärvi ning vastava värvi nimetus on ka sektori peale kirjutatud. Ning muidugi taaskord - sektorid on eraldatavad ja krõpsu abil tagasi kinnitatavad. Sektorite alt tuleb välja samasuguse värvilahendusega ring, nii et igal tükil on taaskord oma "kodukoht". Et leheküljel rohkem tegevust oleks, lisasin lehe igasse nurka veel paela otsa rõngakesed, mis mul varasemast olemas olid.

"Sõjahaavaga" valge sektor

Selle mängu puhul osutus kegeks tagasilöögi kohaks leitud materjalide valik. Nimelt tahtsin sektoritele valida kõige levinumad ja konkreetsemad värvid (et ringis ei oleks lihtsalt sama värvi tumedamad ja heledamad toonid vms). Soovisin lisada teiste värvide hulka ka valge ja musta. Minu üllatuseks, ei olnud poes neid saadaval muul kujul, kui ainult pisikeste vilditükikeste kotis, teiste värvide hulgas. Need olid kaks värvi, mida ma lisaks sinisele, punasele, kollasele ja rohelisele oleks kindlasti natuke suuremas koguses osta tahtnud. Ju siis olid need värvid aga nii populaarsed, et olid juba otsas, või siis just vastupidi - neid ei olnud isegi hankima hakatud. Igal juhul valisin ma seda ülejääkide kotikest teiste hulgast suure hoolega, et seal oleks võimalikult palju valget. Valgete sektorite tegemise jaoks õmblesin ma mitu tükikest omavahel kokku. Musta ei saanudki nii palju kokku, et seda siin kasutada oleks õnnestunud.

Õmmeldud sai kõik masinaga, k.a. värvide nimetused sektorite peal - minu masinal on olemas eraldi programm, mille abil saab sellega õmmelda ka tähti või sisse kodeeritud kujundeid. Lihtsama töökäigu nimel õmblesin ma alumise ringi sektorid kõigepealt eraldi kinni ning seejärel katsin ilusama välimuse nimel need laia, 4mm madalpistega, nii et sektorite vahele vahesid ei jääks. Tänu sellele jäid sektorite vahed täpselt ühesuurused (olenemata sellest, kui ühtlaselt sektorite kinnitamine algselt õnnestus). See, ja ühel joonel asetsevad krõpsud, muutsid ringi väljanägemise päris ühtseks ja ilusaks. Kaasa aitasid ka niidi ja paelte värvide valik, mis omavahel hästi sobisid.

Lõpptulemus

Minu tehtud värvide mängu puhul tuleb eriti hästi välja paelte-süsteemi negatiivne külg. Sektorid on niivõrd suured, et paelte normaalse pikkuse korral, ei olegi neid valesse kohta väga võimalik kinnitada (äärmisel juhul ainult päris kõrval olevale), sest need lihtsalt ei ulata mujale.

Küll aga leidsin ma hiljuti analoogse mängu teistsuguse lahendusega, mis mulle väga meeldis - kui ma kunagi veel värvide mängu teen, siis ma kasutaksin just sellist väljanägemist. Mäng oli samuti ringikujuline, kuid värvid ei olnud sektoritena, vaid trapetsilaadsed, ning moodustasid kokku laia ringjoone. Kõikide värvide kinnituspaelad jõudsid keskele kokku, ühisesse punkti. Kui kinnituspunkt välja arvata, oli ring seest tühi. See on väga hea idee sellisele mängule ning nägi välja ka väga hea.

Umbkaudne pilt nähtud mängust

13. nädala tsitaat

Numbrimäng

Tegelusraamatu valmistamist alustasin ma numbrite ja kujundite mängudest, seejärel tegin ma värvide mängu ja siis kaaned. Praegu valmis olevatest lehtedest viimasena tegin hiire-juustu ning teo mängud.

Numbrite mäng oli esimene asi, millega ma tegelema ja katsetama hakkasin, isegi enne kaante tegemist. Ühest küljest tundub selline järjekord ebaloogiline, samas teisest küljest on lihtsam teha kaasi sisu järgi, kui sisu kaante järgi. Muidugi kui on väga täpne plaan ette ära tehtud, siis ei tohiks vahet olla, aga kuna see oli mu esimene raamat ja mul päris reaalne ettekujutus tulemusest puudus, siis oli see ilmselt siiski õige tegutsemisviis. Näiteks algselt ei osanud ma arvestada (või ei mõelnud sellele), et ei pane lehekülgi otse kaante küljes olevate rõngaste külge, vaid õmblen iga lehekülje äärde selle jaoks eraldi ühist värvi ribad.

Numbrimängu algne skeem

Numbrimäng on natukene arvelaua moodi. Mina tegin 10 erinevat rida (kokku kahel leheküljel), nii et iga rea otsas on üks number ühest kümneni ja igal real vastav arv nööpe. Viimaseid saab mööda nööri edasi-tagasi liigutada, kas niisama mängides või nende kokku lugemiseks. Rea alguses olevad numbrid on eemaldatavad - need saab küljest ära võtta, proovida neile õige koht leida ja sinna krõpsu abil taas uuesti kinnitada.

  

Algselt plaanisin ma liigutatavate osadena kasutada pärleid vms, mis oleks kõik ühesugused, kuid igal real oma värvi. Täpselt selliseid, nagu ma tahtsin, siiski ei leidnud. Selle asemel jäid käsitööpoes silma erikujulised nööbid, mida oli erinevaid värve. Kahjuks kõikide numbrite tarvis täpselt ühesuguseid kujundeid ei saanud, aga sain kõik vajaliku kokku kahe erinevaga - karud ja naerunäod. 

Nagu mainitud, said iga rea nööbid valitud erinevat värvi ja iga numbri panin vastavusse sama rea nööpidega - esimeseks on üks roheline karu ning selle ees olev nr 1 on samuti rohelist värvi. Kuna kõik numbrid oli plaanis teha eemaldatavad, otsustasin teha neile ka leheküljele õiget tooni "kodukoha". Iga rea jaoks lõikasin välja kolm identset numbrit - kahele õmblesin vastaskülgedele krõpsud, millest ühe (kõvemate harjastega krõpsupoole) õmblesin leheküljele ja teise viimase identse numbritüki külge. Tulemuseks olid kenad, kahekordsest vildist numbrid, mida saab krõpsuga kinnitada leheküljel olevatele võrdlemisi viisakatele "kodukohtadele". Need numbrid olidki esimesed, mis lapsele mängida andes, kohe kaduma hakkasid. Kuigi ma algselt ei tahtnud, lisasin neile hiljem paelad, mis ühendasid iga numbrit oma "kodukohaga". See tundus küll natuke asjatu mängu lihtsustamine (õiged numbrid on koguaeg omavahel ühenduses), aga kui ma oleks kõik ühte kohta kinnitanud, siis oleks paelad väga pikad jäänud ja segadust veel rohkem olnud.

Alguses ma millegi pärast arvasin, et hea idee oleks paelte, mida mööda saab nööpe liigutada, kinnitamiseks lõigata kummasegi otsa pilud, et saaks nööri enne kinni õmblemist läbi augu lehekülje teisele poolele tõmmata... Peagi aga taipasin, et sälkude sisse lõikamine ainult nõrgestas kangast ja raskendas õmblemist, mitte ei teinud asja kuidagi paremaks. Edasi õmblesin lihtsalt üle paela ja siis lõikasin paela otsa ära.


 

Paelad tuleb kinnitada võrdlemisi tugevalt. Üksikud nööbid püsivad päris hästi, aga mida rohkem neid on, seda rohkem nad tõmbavad nööri lonti. Vilt ise on ka suhteliselt pehme ja ei hoia paela pingul. Ma enda mängul just hiljuti õmblesin praktiliselt kõikide ridade otsad uuesti üle, et need ilusti sirged oleks (olid aja jooksul kuidagi lõdvaks läinud).

Lõpptulemus

Tähelepanekud - lisaks paelte kasutamise ja kinnitamise kohta käivatele.

* Paelte ja ka "kodukohtade" kinnitamise jaoks  kasutasin masinal 4mm madalpistet.

* Kõik õmblused tegin masinaga. Praeguseks olen avastanud, et väiksemate detailide tegemine (krõpsude külge õmblemine, lahti käivate numbrite kokku õmblemiseks) on käsitsi õmblemine lihtsam ja täpsem ning laste kõrvalt mugavam (saan paralleelselt samal ajal midagi õmmelda ja ka lastega tegeleda). Masinat eelistasin vist selleks, et õmblus oleks vastupidavam ja läbi krõpsu on käsitsi nõela päris raske suruda.

* Õmblemiseks kasutasin kas vildiga võimalikult sama värvi niiti või just kontrasti loovat tooni - nii tundus kõige kenam.

* Hiljem olen näinud ka erinevatel mängudel lahendusi, kus iga väiksem number või täht on õmmeldud nt ümmarguse tausta/padjakese peale ja on nii ilmselt natuke vastupidavam, kui erikujulised numbrid.

* Lehekülgede mõõdud on umbes 22x22cm (+ 3cm kinnitusriba köitmiseks) - seda sellepärast, et poest materjale otsides leidsin erinevas toonis ühesuurused vildi-ruudud ning kõige lihtsam oli see baassuuruseks võtta. Põhivärve (sinine, kollane, roheline, punane), mida eeldasin et kulub ka rohkem, võtsin meetriga. Lisaks leidsin kotikese, kus oli erinevaid värve vilditükkide jääke - sealt sai väiksemate detailide jaoks erinevaid värve, ilma et oleks pidanud selle jaoks suure tüki kangast ostma.

* Esialgu kasutasin igal pool kinnitusteks krõpsusid - hea lihtne igas vanuses. Minu laps avas neid juba aastasena, kinni hakkas panema võib-olla 1,5 aastasena. Praegu teen esimesi katsetusi magnetitega. Varsti lisan ilmselt ka trukke ja nööpe - praegu, pea 2-aastasena, tunduvad need talle just huvipakkuvad ja paraja pusimisena.

Erinevas suuruses vilditükid

Minu esimene

Oma esimese tegelusraamatu valmistamist alustasin ma umbes aastake tagasi, 2017. aasta lõpus või 2018. aasta alguses.

Minu esimene

Ma ei mäletagi päris täpselt, millal või kust mul see idee tuli, et ise nüüd järsku quiet book'i tegema hakata. Üheks ajendiks võisid olla kaks samas stiilis raamatut, mis meile ühed tuttavad edasi pärandasid, sest nende laps oli neist juba n.ö. välja kasvanud. Need tundusid toredad, kuid väga algelised. Kummaski oli umbes neli lehekülge ning igal pöördel üks üksik tegevus. Näiteks tee üks lukuke või nööp lahti. Seo üks pael kinni. Õpi tähti ja numbreid lehekülgedelt, kus ühel leheküljel oli täht A ning pildil üks õun (ing.k. apple), mille sees sai natuke ussikest edasi-tagasi liigutada. Või number 2 ja kaks linnukest, kes "paistsid aknast", millel sai katted eest ära võtta. (Paar näite-pilti on postituse lõpus.) Aga lehekülgi oli kokku nii vähe, et tähti ja numbreid saaks sealt õppida vaid mõne üksiku... Seega ega neist kuigi pikaks just tegevust ei olnud ja need tundusid võrdlemisi mõttetud.

Ilmselt millalgi tol hetkel mul tuligi meelde see isetehtud tegelusraamat, mida mulle paar aastat varem tutvustati. Sellele järgneski pikk guugeldamine, mis asi quiet book täpselt on, kuidas seda teha ning milliseid mänge ja tegevusi teised enda raamatutesse teinud on. Uurisin, kas kuskil isetehtud raamtuid ka müüakse, aga üldmulje neist oli suht sama kui mul juba kodus olevatestki ja hind ülemäära kallis. Niisiis saigi mingihetk vastu võetud otsus - ma teen ise!

Mõeldud, tehtud! Või no vähemalt tegema hakatud.

Kogusin netist (eelkõige vist Pinterestist) ideid ning uurisin ka oma tuttava käest, mis tema tegi - mäletasin, et tal olid väga põhjalikud ja korralikud raamatud. Saadud ideedest panin kokku ja kujundasin mängud, mis tundusid mulle kõige huvitavamad. Mõne lehekülje kujundasin ka nullist ise, aga neid veel kahjuks teostada jõudnud ei ole. Käsitöö-projektid algavad mul alati hääästi suure tuhinaga - ideed kogutud, tegevus planeeritud, kähku materjale hankima ja muudkui kukun tegema. 

Natuke märkmeid erinevatest ideedest

Kahjuks niimõnigi kord raugeb see inspiratsioon poole töö pealt ning projekt võib jääda katki. Ka seekord jäi asi alguses natuke poolikuks - raamat on iseenesest ilusti valmis ja mängitav, kuid lehekülgi natuke vähem kui võiks. Üheks peamiseks piiravaks faktoriks oli ajapuudus.

Quiet book'i valmistamine on võrdlemisi ajamahukas töö, sest detaile ja nokitsemist on omajagu. Poole aasta jooksul sain valmis 6 lehekülge (+ kaaned), mis sisaldasid kokku 5 erinevat mängu. Raamat täitis oma eesmärki, kui see suvel ringi reisides meie aasta ja paarikuu vanusele lapsele autosõidu ajaks tegevust andis. Küll aga muutus selle suvega elu väga kiireks ja keerukaks. Esiteks olin ma umbes 4. kuud rase. Lisaks sellele, et minu jaoks oli see rasedus raskem, kui eelmine, pidin ma terve raseduse aja tegelema ka oma 1,5 aastasega. See aga tähendas, et ma olin koguaeg väga väsinud. Teiseks, me ehitasime (loe: lasime ehitada) endale maja, kuid selle valmimine muudkui venis ja venis. Siis tagatipuks, nagu maja ehitamine veel liiga vähe tegevuses hoiaks, müüdi suvel maha korter, mida me üürisime, ning me elasime 3-4 kuud kohvritega minu vanemate juures. Poole aasta jooksul kolisime põhimõtteliselt kaks korda. Ühesõnaga, kuni praeguseni, kus me oleme lõpuks oma uues majas paar kuud sees olnud ja sisse elanud, ei olnud mul õmblemisele kuigi palju aega mõeldagi.

Ükspäev ma siin istusin diivanil ja mõtlesin - kahe lapsega igapäevaselt kodus istumine võib muutuda kaunis üksluiseks ning mul läheb vaja mingit lisaväljundit, et tekiks tunne, et ma olen midagi ära teinud. Ärge saage valesti aru - lapsed ise on väga suur saavutus, kuid nendega päevast-päeva koos olemine ei tekita enam igapäevaelus seda saavutustunnet. Kuid siis jäi mulle silma veidi poolelijäänud raamat ning kujutlusvõime hakkas taas kiirgama ja jooksma. 

Mu esimene tegelusraamat on tehtud üleni vildist ning enamus kinnitusi on krõpsud. See kombo ei ole aga kõige ideaalsem. Vilt ise on läinud aja jooksul topiliseks ja ega laps krõpsusid alati just väga täpselt kinni ei pane - need jäävad päris hästi ka vildi enda külge kinni. See on aga topilisust veelgi suurendanud. Seega otsustasin siirduda uue raamatu kallale algsest plaanist varem - ma tahan proovida teha uue raamatu osalt muust riidest lootuses, et nii on tulemus parem ning võib-olla ka valmistusprotsess natukene lihtsam. Teine asi, mis mind esimese raamatu puhul häirib, on kaunis pehmed leheküljed - mõne mängu edukamaks toimimiseks peaks need paremini oma kuju hoidma. Ma plaanin natuke veel uurida kuidas lehekülgi tugevamaks saaks teha. Suvel olin ma aga uue vildist lehekülje tegemist alustatud, seega ma lisan eelmisesse raamatusse veel viimane lehekülje, enne kui selle juurest päris edasi liigun. See annab mulle ka võimaluse enne uue raamatu alustamist katsetada magnetite kasutamist krõpsude asemel. 

Juba raamatut tegema hakates teadsin, et ma tahan selle lapsele mängimiseks kätte anda enne, kui mul võib-olla päris kõik leheküljed valmis on. Seetõttu ei õmmelnud ma lehekülgi kaante külge, vaid kinnitasin kaante külge rõngad, mille külge omakorda kinnitasin leheküljed. See jättis vabaduse soovi korral lehekülgi juurde panna, vahetada või eemaldada. Lisaks näeb see hea välja ja lehekülgede keeramine on väga mugav. Ma olen selle otsusega väga rahul ja teen järgmisele raamatule kindlasti samasuguse kinnitus-süsteemi. 

Asi mis ma esimeses raamatus algsest plaanist erinevalt tegin, oli suures koguses paela kasutamine lahtikäivate detailide kinnitamiseks. Alguses ma seda teha ei tahtnud, aga kui esimesed krõpsuga numbrid olid juba diivani alla kadunud enne, kui ma leheküljed kokkugi õmmeldud sain, pidasin seda siiski vajalikuks. Selle tulemusena näeb raamat palju rohkem ülekoormatud välja, kuid vähemalt on kõik tükid veel alles, mis muidu oleks kindlalt autos, ja teab kus mujal, kadunud. Eks ma pean selle üle veel mõtlema, aga tahaks uude raamatusse vähem segadust. Võib-olla õnnestub teha vähem väikseid lahtiseid detaile.

Paeltega ja ilma

Asi, mille üle olen ma väga uhke ja oma esimese raamatu puhul väga rahul (eriti veel selle kohta, et see on siiski mu kõige esimene), on kaaned. Nende valmistamisse panin ma väga palju tööd, aga peab tunnistama, et need tulid ka väga korralikud. Rahul olen ma ka kõikide raamatus olevate mängudega - kujundid, numbrid, värvid, tigu ja hiire-juustu mäng - kuigi mõnda neist oleks saanud teostada ilmselt veelgi paremini.
Kõige selle valmimiskäigu ja ka olemuse tutvustamisega jätkan ma järgmistes postitustes. 

Näide poe tegelusraamatust

Näide poe tegelusraamatust