Me KÕIK elame oma elu valesti - ja me teame seda

Kas sa tead, et sa elad oma elu valesti? Ei? Või lihtsalt keeldud seda endale tunnistamast?

Ma olen päris kindlal arvamusel, et praktiliselt me kõik elame oma elu valesti. Me teame seda, but we wont do anything about it. Miks? Ilmselt sellepärast, et nii on lihtsam ja mugavam. Ja kui sul ongi oma elu nii palju kontrolli all, et sa ei tunne ennast puudutatuna - super! Mul on su üle hea meel!

Mina ise paraku nii ei tunne.

Kuidas ma jõudsin sellise arvamuseni? 

Meil on kodus üks õhuniisuti, millesse ei tohi panna otse kraanist vett, vaid see vesi peab olema läbikeedetud ning jahtunud. Nii et me oleme jõudnud süsteemini, et me aeg-ajalt keedame läbi kannutäie/kaks vett ning kallame selle 3L purki jahtuma ning purgist saame siis vee omakorda niisutisse panna. Ja kuidas see antud konteksti nüüd siis mahutub? Tehes läbi seda protseduuri, olen ma selle juures leidnud ühe kitsaskoha, mis mind häirib. Kui kallata teekannu tühjaks kraanikaussi, saab kaane lahti võtta ja prauhti! kõik korraga kraani valada. Kui aga purki kallata... tuleb teha seda rahulikult... ja aeglaselt... läbi tila... sest muidu hakkab kaane vahelt ja teab-kust läbi ja mööda ja igale poole mujale voolama. Aga. See võtab niiii palju aegaaaa!!! Viimasel ajal olen ma ennast pidevalt tabanud mõttelt "miks see nii kaua võtma peab? Kas kiiremini ei saaks kuidagi?" ja siis olen ikka üritanud kannu rohkem kallutada, et rohkem vett korraga läbi tila välja tuleks... ja siis juhtub mis? Täpselt see sama, mis ma just eespool kirjeldasin. Ja jälle ma hakkan ennast kiruma. Nii mitu korda olen ma arvanud, et ma lihtsalt pole suutnud välja mõelda viisi, kuidas seda protsessi kiirendada. Kuni nüüd viimati tabasin ma ennast mõttelt... "MIKS ma tahan seda kiirendada?" Et säästa 10 sekundit? Nädalas? Mis teeb, mis? Võib-olla 10 minutit kokku aastas? Mis see annab mulle, kui ma saan selle tegevuse nüüd 10sek kiiremini lõpetatud? Ma seisan siin ja stressan selle üle, et see võtab oii nii kaua! Lausa 10sek! Milline ajaraiskamine! Selle asemel, lükkasin nüüd viimati selle kiirendamise mõtte peast ja olin hetkes - võtsin rahulikult, jälgisin kuidas vesi voolab, tundsin ennast vabamalt (sest stressifaktor kadus koheselt) ja mõtlesin muid mõtteid... 

Nagu näiteks seda, et miks meil on vaja pidevalt kiirustada? Me elame maailmas, kus kõigil on koguaeg kiire kooli-tööle-poodi-koju-... pole ühtegi vaba hetke, koguaeg on üks "see, mis on vaja ära teha", "see, mis on vaja lõpuni teha", "see, kus on vaja ära käia". See on uus normaalsus, kui sul on koguaeg kiire. Kui keegi küsib, kuidas sul läheb, siis mis sa vastad? "Kiirelt". Me ei oska enam teistmoodi eladagi. Ja mis see tegelikult annab sulle? Pinget, et sul on nii palju vaja ära teha / tegemata. Pinget, et sa oled koguaeg kuhugi hiljaks jäämas ja ei saa oma asju kõiki tehtud. Pinget. Stressi. Ilma selleta oleks palju parem, eksole? 😀 

Kas see 2 min, mis sa hommikul säästaksid (kas säästaksid?), kui sa ei stressaks ennast ja lapsi sellega, et sa käid peale / karjud / mida iganes, et on vaja ennast kiiremini liigutada, et normaalsel ajal välja saada... mis see reaalselt annaks sulle? Kui sa jõuaksid tööle 2min varem/hiljem? Kui tihti see REAALSELT midagi mõjutab? Suure tõenäosusega tekitad endale päeva jooksul telefonis tühja näppides mitu korda rohkem ajakulu, kui see 2min.

Teine koht, kus ma seda sarnast olukorda juba eelmisel suvel märkasin oli õues taimede kastmisega. Sa paned lastele keset hoovi suure ämbitäie vett ja nad võivad pool tundi järjest oma väikeste kastekannukestega selle ja taimede vahet joosta ja vahetpidamata kõike kasta. Ja siis veel vett juurde nõuda. Ja kui sa pead ühe korra ise taimi kastma, suure kastekannuga  - ja kui see saab tühjaks siis tuleb tunne "õhhhh kas ma pean veel ühe korra seda täitma ja tagasi siia kastma tulema???"

Juba siis hakkasin mõtlema - kuidas saab minu jaoks üks tegevus nii võrd raske ja tüütu tunduda ja mu lapsed suudavad sama asja pool tundi - tund aega järjest teha? Sest ma tahtsin. Kiiremini. Valmis saada. Aga lapsed? Nemad nautisid seda protsessi. See oli neile mäng. Aga miks mina ei võiks seda sama protsessi nautida?

 "If you change the way you look at things, the things you look at change." 

 - dr. Wayne Dyer           

Veider, aga tõsi. Ja samas üldsegi mitte väga lihtne teostada. See on tsitaat, mida ma plaanin endale ükspäev veel seinale panna, kui ma endale sobiva formaadi välja mõelnud olen. See on üks eriti keeruline aspekt minu jaoks, sest ma olen loomu / harjumuse / ma-ei-teagi-mille poolest pessimist. Ja vaadata mõnda olukorda optimistlikumast küljest, tundub minu jaoks justkui petmine või vale-tõeks-rääkimine. Aga teisest küljest, eeldusel et ma olen liig-pessimist, pole tegelikult ka see õige. Igal juhul on see teema, mille kallal ma olen viimase aasta jooksul erinevatest külgedest tööd püüdnud teha ning ma arvan, et esimest korda näen ma sellel tööl ka väikseid vilju. Ja see tsitaat toob selle mõtte just eriti hästi koju. 

Minnes tagasi nüüd uuesti nende eelmiste vee valamiste / taimede kastmiste teemade juurde - nende juures ma nägin muutust omaenda mõtlemise muutumisega. Nagu ka kirjeldasin kuidas teekannust vett ümber valades suutsin hetkega kaotada enda seest pinge - ma arvan, et see on üks kõige otsesemaid muutusi, mis ma niimoodi näinud olen. See hetk, kui ma muutsin oma pessimistliku vaatenurga - "miks see nii tüütu ja nii aeglane tegevus on??" - optimistlikuma vastu - "hmm... see vesi voolab nii rahulikult... päris nauditav ja rahustav on seda jälgida" - siis muutus koheselt ka mu enesetunne. Ja mul reaalselt hakkaski parem olla.

Nii, mida me siis veel valesti teeme? 

Teisel punktil ma nõnda kaua ei peatukski. Ma arvan, et väga paljud teavad, et nad teevad seda valesti, aga siiski vaikselt ignoreerivad seda häält oma peas. Või leiavad lihtsalt "häid" vabandusi. Tervislik toitumine. (Või üldse tervislik eluviis ja - liikumine käib ka siia alla). 
Minule meeldib Fitlappida. Ma teen igapäevaselt Fitlap kava ja koguste järgi endale sööke. Mulle meeldib see, sest ma näen täpselt mis ja kuidas on vaja teha, ma tunnen et ma toitun tervislikult, kõht püsib pikemalt täis ning ma ei tunne, et seal oleks otseselt ühtegi toiduainet välistatud (et seda elueest süüa ei tohiks, nagu liha, kõik magus vms). AGA. Oii kuidas ma leian vabandusi. "Ohh, täna on tema-või-teise sünnipäev-või-muu-pidustus, täna võib ka kõrvale kalduda". "Oii, ma olen täna nii väsinud ja küps omadega, mul lihtsalt on rohkem (magusa)energiat vaja". "Täna on üle nii pika aja vaba õhtu, täna ma võin ju ometi ennast vabaks lasta". You see where i'm going with this? Mis te arvate, kas see "täna" oli ainult täna-täna, või ka eile-täna ja ka homme-täna? Kas kõlab kuidagi tuttavalt? Ma arvan, et mu keha on juba lihtsalt ära harjunud kõigi nende näksimiste ja muuga ning seepärast ka nõuab rohkem. Ma isegi tunnen, et kui ma suudan paar päeva vähema näksimisega hakkama saada, siis on juba hulka kergem ka edaspidi hoiduda... kuni jälle reelt kukun.

Ühesõnaga, see on üks punkt mille kallal ma ise endiselt kõvasti vaeva näen ja iseendaga sõdin 😅 Kuid üritan siinkohal kuulata omaenda eelnevat soovitust ning jõuda ka siin lahenduseni. Nt hiljuti ma tulin mõttele, et mul on viimasel ajal õnnestunud paar endale esitatud challenge-it lõpuni viia ning ma peagi esitan endale uue - "1 terve nädal (alustuseks), kus ma toitun 100% oma fitlap kava järgi" - ei ühtegi vahepealset vabandust ega näksimist ning vaatan, kuidas mu keha sellele reageerib ja kaua ümberharjumine võtab.

Jah, ma tean, et ma kasutasin sõna "peagi", kuid see ei ole stiilis "homme hakkan õppima (ja sedasi mõtled iga päev)" lubadus, vaid sellega on mul reaalne plaan, mis saab ka täide viidud.

Ja kolmas "kõige suurem pahe", mida ma just enda juures näen - telefon. Kes meist ei oleks lugematu arv tunde veetnud facebooki / instagrami / take-your-pick-kohas scrollides, telefoni mänge mängides või suvakaid youtube'i videosid järjest vaadates ning siis avastanud, et "oih, kuhu küll kõik aeg on kadunud". Eriti just siis, kui oleks vaja magada või midagi muud asjalikku teha. See on üks asi, mida ma olen enda juures juba päris pikalt järjest jälginud ja selle kallal ka tööd teinud. Aga ikkagi on see nii lihtne auk, kuhu kukkuda. Tihtipeale suundun ma sinna sügavikku siis, kui ma tunnen, et mul ongi vaja teha midagi "lõõgastavat" või nö "aju-rakukesi-tapvat". Midagi, kus ma ei pea midagi mõtlema. Aga tead, mida rohkem ma jälgin, seda rohkem ma taipan, kui palju pinget see telefonis istumine mulle tegelikult tekitab. See ei ole üldsegi lõõgastav! Kui ma mängin mõnda mängu, siis seal on tihti midagi aja peale teha või kedagi teist edastada või millestki jagu saada... mis tekitab aga pinget ja stressi. Ja väga tihti ka tunnet "oot, ma teen selle veel ära, siis lõpetan" või "kohe kui mul on võimalus, siis ma võtan mängu uuesti lahti ja teen selle-või-teise asja veel ära". Või vaadates neid totakaid fb videoid, mille lõppedes piisab kergest viipest, et uus hakkaks. "Need on nii põnevad!" Aga mis nad tegelikult annavad mulle? Mitte. Kui. Midagi. Ainult mingit lühiajalist dopamiini-vms-laksu, korraks on hea ja siis pärast mõtled kaine mõistusega... no kas see oli nüüd vajalik?

Kas sa tead, mis tundest ma räägin? Ma usun, et ka sina oled midagigi sarnast tundnud.

Kui hästi on sul õnnestunud ennast sundida telefoni käest panema ja maa peale tagasi tulla?

Ja nüüd uus vaatenurk sulle. Kui sa mõtled sellele, kui raske sinul seda teha on, siis nüüd kujuta ette, kuidas peaks seda suutma teha nt üks algklassi laps (või veel nooremgi), kes elus esimest korda telefoni nö "vabasse kasutusse" saab? Sina ilmselt kasvõi alateadlikult natukenegi teadvustad endale, kuivõrd kahjulik see olla võib. Aga kui suur on tõenäosus, et see väike laps seda märkab? Seda teadvustab? Või veel rohkem - ennast selles ohjata suudab? Meil on selles teemas ca 10-15aastane kogemus ning me oleme olnud selle arengu juures. Ja meil on tugevaid raskusi sellega. Aga nemad on sündinud sellesse kirjusse maailma ja muud ei teagi.
Taaskord - justkui uus normaalsus.
Kuidas õpetada oma lapsele, et selles on midagi halba või midagi, mida tuleks vältida, kui sa ei suuda seda isegi iseenda juures kontrollida...?

Kõik need asjad on sellised, mida me tegelikult teame, et teisiti OLEKS parem ja et me VÕIKS teisiti teha, aga ometi me seda ei tee. Samas usun ma ka (oma-elulisel näitel), et esimene samm on endale seda teadvustada. Korraks lihtsalt mõelda selle peale sügavamalt. Võib-olla lugeda seda sama postitust siin uuesti ja peatuda korra uuesti iga punkti juures ning mõelda, "kuidas mina tavaliselt selles olukorras käitun või kuidas võiksin käituda". Ning kui vahel mõni neist olukordadest ette tuleb (nt avastad ennast telefonis scrollimast asju, mis on tegelikult täiesti tähtsusetud, kuid ometi ei suuda telefoni käest panna), teadvusta endale "ahaa... see on siis nüüd SEE hetk". Ja järjest tihemini märkad sa teadvustada ennast nendes tegevustes ning niimoodi samm-sammu haaval on sul võimalik ennast muutma hakata. Ükski muutus ei käi üleöö täielikult. Kõik on järkjärguline. Kuid selle jaoks on vaja märgata ning taibata, et ainult halamisest / kurtmisest / põhenduste toomisest ei muutu midagi.

"If you want your life to be different, you have to be willing to do something different." 

- Hal Elrod