Mis siis toimub kodus selle ühe päeva jooksul, et selleks ajaks, kui mees töölt koju jõuab, on naine väsinud ja ometi miski justkui ära tehtud ei ole?
Kodus on väga palju asju, mis tuleb igapäevaselt ära teha, kuid mille tulemus otseselt silma ei paista. Kõiki neid tegevusi saadab ka pikk ja põhjalik mõttetöö ja ajastamine. Näiteks lõuna- ja ööunedeks valmistumine algab meil põhimõtteliselt juba hommikuse ärkamisega. Varem me võtsime päevakava teemat natukene vabamalt, kuid kui suuremal tüdrukul ööune aeg nii hilja peale liikus, et me tahtsime vahel ise juba temast varem magama minna, siis otsustasime asja natuke sättima hakata. Nüüdseks oleme saavutanud täpse ajakava, mille järgimisel möödub päev enamasti sujuvalt.
Beebil on veel võrdlemisi "vaba" režiim, kuigi vaikselt peab ka seda ilmselt täpsemalt paika ajama hakkama. Praegu ma jälgin vaid, et ta jõuaks magama kõige hiljem siis, kui saab 2h ärkvelolekut täis ning et kõht ei oleks sel hetkel tühi. Juba suurema lapse beebieas õppisime ära, et mõnekuusena on lapse optimaalne ärkveloleku aeg 2 tundi. Kui sa üritad teda liialt vara magama panna, siis ta lihtsalt ei jää, kuni 2h saab ületatud ja siis ta on üleväsinud ja hakkab jaurama. Kui hakkad magama panema hiljem kui 2h pärast ärkamist, siis... nagu juba öeldud - on ta üleväsinud ja võib veel kasvõi tund aega järjest jaurata. Kui aga magamapanek täpselt ajastada, siis vahel kulub tal uinumiseks vaid mõni minut ja tips magab kärus juba enne, kui sa sellega õuegi jõuad. Põhiline, mis praegusel ajal "beebi teeb", on vürtsi lisamine elule, ehk siis kõige "paremini" ajastatud kiired vajadused. Kärus ärkamine just siis, kui ma suuremat magama panen. Süüa nõudmine just siis, kui mina sööma hakkan. Igavusest nukrutsemine just siis, kui mina vetsu üritan minna vms.
Kuigi iga mõne aja tagant on vaja kõike uuesti hinnata ja muudatusi sisse viia, siis päevaplaan, mis meil viimasel ajal väga hästi toiminud on, on järgmine.
Suurem plika on vaja hommikul üles ajada TÄPSELT kell 7:30 (kui ta just ise varem ei ärka vms). Siis, ja ainult siis, jääb ta lõunaunne kell 13:30 (sellest ärkab ta tavaliselt umbes kell 15:30) ja ööunne jääb 22:00.
Tavaliselt üritan ma ennast üles ajada hiljemalt kl 7:00-7:15 vahel. Siis ma jõuan enne laste ärkamist vähemalt riided ära vahetada, juuksed ära kammida, vetsus käia ja vahel ka lonksu kohvi haarata. See garanteerib värskema ja kergema hommiku mu enda jaoks - raske on näiteks kohe voodist püsti saades kõikide laste vajadustega kiiresti möllama hakata, kui endal tunne, et lased kohe püksid täis vms. Kui veab, siis ka beebi alles magab sellel ajal. Kui aga, ma olen hommikul jube unine ja otsustan natuke kauem pikutada või nautida veel paar rahulikku minutit kohvi, kasvõi ainult 10 (!) minutit kokku, siis on kogu päev tuksis. Kui tüdruku äratus on nt 7:40 ning me hakkame tavalisel ajal lõunaunne sättima ja laps on 13:15 ilusti voodis, siis heal päeval ta pikutab seal enam-vähem rahulikult, aga magama jääb kõige varem alles kl 15:00! Mis tähendab, et 15:30 mul pole mõtet teda äratada, sest pooletunnise une pealt küll normaalset õhtut oodata pole. Ehk siis see tähendab, et ma pean laskma tal ca tunnikese magada - umbes 16:00-16:30ni, olenevalt uinumise ajast. See aga, tähendab omakorda, et ööunne pole LOOTUSTKI teda enne 22:30-23:00 saada, kui sedagi. Aga miks mitte lõunauni vahele jätta, kui ta unine pole? Uskuge mind, ma olen seda päris mitmel korral kaalunud ning paaril korral isegi üritanud, aga ei. Tal lihtsalt on veel vaja seda lõunaund, sest ta ei pea muidu õhtuni vastu (v.a. hädavaevu juhul, kui ta on hommikul vähemalt 9ni maganud).
Kõige hullem päev selle koha pealt oli kuu-paar tagasi, kui lasingi tal ainult 10 min kauem magada ning selle tulemusena jaurasin taga ca 16ni ja siis viskas kopa ette. Tema oli ilmselgelt juba ammu üleväsinud ja minul oli närv no niiiiiii must! Proovisin põhimõtteliselt kõike, mis pähe tuli, et veenda teda voodis püsima ja magama. Laulsin, jutustasin, olin vaikselt, olin tema toas, olin kõrval toas, andsin näksi, andsin juua, karjusin... no reaalselt kõike. Selle pika tralli peale väsis muidugi beebi ka ära. Proovisin teda ka suuremaga koos magama panna, niisama uinutades ja ka toites, aga lõpuks olid meil kõigil närvid nii krussis, et karjusime kolmekesi koos. Ja ma lihtsalt ei jaksanud enam. Jätsin suurema tüdruku ülemisele korrusele, sõnadega "tee, mis tahad" ja läksin alla elutuppa pisemat toitma, et temagi vähemalt rahuneks. Kui ma õigesti mäletan, siis beebi oli ka endast juba nii väljas, et ei suutnud süüagi ja viisin ta lõpuks lihtsalt kärru magama, kus ta õnneks ilusti kustus. Suurem tuli ka varsti alla. Mängis mõnda aega ringi. Silmist oli näha, et ta oli ka ikka võrdlemisi zombi juba. Kuni lõpuks tuli minu juurde diivanile, puges kaissu ja kustus minutitega. Viisin ta voodisse ära, ja nagu arvata, ega õhtugi kuigi kena ei olnud.
Ühesõnaga... tavaline päev... ☺
Voodist välja saan ma tavaliselt umbes kella 7:15 paiku, aga tegelikult algab minu päev ja planeerimine juba varem. 6:30-6:45 paiku üritan beebile viimase "öösöögi" ära anda, ise veel samal ajal pikutades unest viimast võttes. Siis on lootust, et ta magab veel natuke aega, kuni ma alguses suuremaga tegelen, või kui ärkabki, siis vähemalt ei vaja koheselt väga kiiret tähelepanu, vaid saab otse mänguplatsile mängima viia. Kui veab, jõuan hommikul isegi mehega paar sõna juttu vahetada, enne kui suuremat äratama lähen. Kuigi viimasel ajal on ta ise päris tihti 7:20-7:25 üles ärganud ja siis saab mees ta enne tööle minekut ise alla ära tuua. See on kindlasti talle endale ka mugavam - ärkamine, mitte äratamine. Lisaks vahel ma venitan äratamisega just selle pärast, et ma lähen vaatan teda ja... no kuidas sa sunnid ärkama väikest last, kes nii-nii sügavalt magab, et praktiliselt ühegi ärrituse peale isegi kulmu ei kortsuta. Vahel korra virgub, keerab teise külje, ütleb uniselt "tudu" ja magab edasi. Mul endal kurb teda äratada. Ise küll sellisest karuunest ärgata ei tahaks.
Järgmiseks, pärast ärkamist, üritan ta potile saada, meelitades mõne mänguasjaga vms. Muidu käib ta suhteliselt vabatahtlikult potil, aga mitte ärgates, ilmselt kuna ta on jõudnud hommikuse pissi juba mähkusse ära teha (mähkmega on ta meil praegu veel ainult ööunes ja vahel väljas käies). Seega parema meeleolu nimel ma seda enamasti liialt peale ei suru. Edasi tulevad ettevalmistused söögiks. Tavaliselt üritan ma talle paari erinevat varianti pakkuda - nt kas täna sööme putru või kalapulki. Kui ta ise valida saab, siis on ka suurem tõenäosus, et ta normaalselt sööb. Vahel ta ütleb, et ei tahagi süüa, siis ma olen talle natukene rohkem aega virgumiseks andnud. Sööki sisse suruda talle ei saa ning kui ta ise tunneb, et on näljane ja et tal on isu, sujub taas kõik paremini. Vahel leiab ta kohe ärgates endale mõne huvitava mängu selleks ajaks, kuni mina hommikuks süüa teen. Teinekord tuleb ta mulle aga "appi", ehk siis istub köögikapil, jälgib mind ja järab külmutatud kalapulka (jah, täitsa külmalt) või mõnda kurgijuppi.
Enne igat sööki käib pikk vaidlus riiete vahetuse üle. Nimelt on meil olemas eraldi "söögiriided", et pärast igat sööki kõiki riideid pessu panema ei peaks. Ega see riietevahetus just kõige libedamalt ei kipu minema. Eriti kuna üks on meil siin ikka ÕIGE kahene - koguaeg peab saama oma tahtmist ning kõike ise tegema. Kui ta nõustubki söögiriideid panema, siis tahab ta seda kindlasti just ISE teha. Kuigi enamasti tähendab see riided näpus muuga edasi mängimist või eest ära jooksmist. Kui söögiriided selga saavad ja laps juba laua ääres istub ning vaikselt sööki nokitsema hakkab, kammin ma tavaliselt tal juukseid. Selline komme on meil juba mõnda aega olnud, ühel väga lihtsalt põhjusel - ühelgi muul ajal ta lihtsalt ei lasknud seda teha, so I take what I can. Mingi vahemik lubas söögi ajaks isegi patsi teha, aga enam mitte. Hea kui peavõrugagi juuksed söögist eemale saab peletatud.
Süüa oskab ta päris edukalt ise. Oleme selle kallal palju kasvatust ja vaeva näinud ning nüüdseks suudab ta süüa ka paigal istudes, ilma et oleks vaja iga ampsu järel toolilt alla ronida, lollitada vms. Kuigi kõige tõhusam viis on ise toitmine, siis üritame seda siiski võimalikult vältida. Teine tõhus viis on see, kui ise otseselt kõrval ei istu, kui ta sööb - näiteks lähen ma just sel hetkel kontrollima, ega beebi ärganud ei ole. Umbes sellisel ajal ta tavaliselt ärkabki. Juba beebi sünnist saati, on see tal üks parim võimalik ajastus ärkamise jaoks olnud. Nii palju, kui ma asjade kulgu mõjutada sain (muutes põhiliselt suurema äratamise aega), üritasin alati väiksema mähkuvahetused jms ära teha vahetult enne suurema ärkamist või siis, kui teine juba sõi. Nii oli mu töökoormus korraga vähekenegi väiksem. Nüüd enam sellel nii suurt vahet ei ole, sest väiksem on piisavalt suur, et saab mõne hetke mängides ka ise hakkama. See-eest võib tema mähkme vahetamine tükk tööd olla. Mähkimislauda pole ma juba hulk aega enam kasutada saanud - mähin teda nüüd enamasti hoopiski põrandal. Nimelt sellest hetkest, kui ta keerama õppis, ta lihtsalt ei püsi enam sellili - kogu aeg on vaja üle kaela kuhugi vahtida, keerelda vms. Seega mööduvad enamasti mähkimised lolle nägusid tehes või viisijupikesi lauldes, et ta tähelepanu võimalikult kaua otse ees püsiks.
Kui väiksem on omadega valmis ja mänguplatsil, siis ma lähen ühinen suuremaga söögilaua taga. Enamasti sööb tütar kauem kui mina. Tihti sisustan ma oma aega siis veel nõudepesumasina puhastest nõudest tühjaks tõstmisega ja esimeste mustadega taas täites. Aga enamasti kulub kogu aeg siiski lapsega söögisõja pidamiseks (ehk siis vaidleme söömise, mitte söömise, paigal püsimise jms üle). Viimasel ajal kipuvad söögiaegsed vaidlemised võtma pool mu igapäevasest energiast.
Pärast sööki on kätepesu (mis võib ka vahel mitu minutit võtta, kui mõnel on vaja hoolega veega mängida), söögiriided seljast ja vutt-vutt potile minek. Järgmiseks päevakorra punktiks on mänguaeg (ja emme jaoks köögi koristamise aeg). Tihti saadab söömist ja muid päevas tegevusi ka järjekindel jorin beebi poolt. Mitte alati just negatiivses toonis. Vahel väsimusest, tühjast kõhust või põgenenud mänguasjast tingituna, kuid vahel rohkem ka "jutustamise" vormis... väga kindlalt ja järjepidevalt... Ehk siis alati on pidev taustamüra kuskilt tulemas. See annab märku järgmisest lähenevast ülesandest - beebit toitmine (+ mähkimine) ja magamapanek. Vahel, kui ta on varem ärganud, lasen ma tal 8-9 paiku toas väikse uinaku teha, kuid muidu algab umbes kl 10 pikema lõunaune aeg. See tähendab aga seda, et kuni ma väiksemat riidesse panen, kärru sätin ja õue terrassile viin, on suurem toas üksi. Õnneks on meil terrassi uks suur ning sealt näeb praktiliselt kogu elutuba ja kööki ning ma saan kärgu kõigutamise ajal silma peal hoida, mida ka suurem plika toas parajasti korraldab. Enamasti mängib ta sel ajal ilusti vaikselt, vahel jääb meist ka laua taha sööma või potile istuma. Halvemal juhul näed läbi klaasi, kuidas ta näiteks diivani vms täis laseb ning sa ei saa mitte kui midagi selle vältimiseks teha...
Beebi uneaeg on ideaalne (ja vahel ka ainus) hetk suuremaga õues käia. Nüüd, kus ilmad juba vähe soojemad (nii et beebi saab hälliga vms ka õues olla), käime ka väiksema ärkveloleku ajal väljas, aga muidu on uneaeg ainus võimalik aeg õues mängimiseks.
Õnneks soojemate ilmade (väiksemate riidekogustega) läheb sättimine kiiremini.
Talvel oli aga tüüpiline dialoog suuremaga järmine:
- "Kas sa õue tahad minna?"
- "Jah."
- "Pane siis palun riided/püksid/mähku/pluus selga."
- "Ei taha!"
- "Ma siis panen ise sulle."
- "EIIII!!! ISE!!!"
- "No pane siis..."
Millele järgneb pikk möllamine riiete ja muude asjadega, aga ei sisalda kuidagi riiete selga panemist, küll aga umbes sellist dialoogi:
- "Pane palun riided selga."
- "Ei taha!"
- "Hea küll, siis ei lähe õue."
- "Jah! Õue!"
- "Pane siis riided selga." / "Ma panen sulle siis riided selga."
- "Ei taha!" / "Ei taha õue!"
ja jätkub stiilis, kus lapse suust käivad läbi kordamööda laused "Jah! Õue!" ning "Ei taha õue!".
ENAMASTI me siiski jõuame õue, kuskil 10-11 ajal.
Õues (oma hoovis) on ta päris hea ise endale tegevuse leidja. Nii mõnigi kord mängib üksi rahulikult liivakastis, või leiutab mänge kivikeste, mulla, okste vms-ga. Vahel õnnestub mul ka natukene aias midagi asjalikku ära teha või vähemalt lonksu kohvi terrassil nautida. Aga enamus aega nõutakse siiski emme tähelepanu. On vaja kiigele aidata, batuudis möllata või lihtsalt seltsis olla. Väljas saame me enamasti max 1-1,5h olla, sest siis on vaja juba taas tuppa suunduda, et kl 12 hakata lõunat sööma ja siis juba ka suuremat tüdrukut tuttu sättima.
Lõunaune eelne aeg ja magamapaneku viis sõltuvad suuresti sellest, mis ajal pisike magama jäi, millal tal jälle söögiaeg ning siis uue une aeg on. Kui veab, jõuame me lõunasöögi valmis panna, enne kui beebi ärkab. Peaaegu alati on meil kodus soe söök olemas, mida on tarvis vaid soojaks ajada. Eks tuleb ette ka olukordi, kus ma laste une ajal midagi kiiremat valmis teen, või, muu puudumisel, pelmeene vms praen. Enamasti üritame siiski õhtuti söögi valmis ära teha, siis kui "abivägesid" on kodus rohkem. Kui kohe väga hästi veab, siis ma jõuan enne väiksema lõunaunest ärkamist ise ära süüa. Alati on võimalus ise süüa pärast beebi toitmist (vastupidi kipub suht rahutu õhkkond olema), kuid viimasel ajal on natukenegi pikem söögipaus mu enesetundele väga kiiresti ja tugevalt mõju avaldama hakanud, kuni sinna maani, et mul on tunne, et viskan pildi tasku. Tihtilugu möödub siiski lõunasöök nii, et üks laps nõuab sülle sööma, teine ripub rinna otsas ja ise üritan mõne ampsu ka enda suuni saada.
Pärast õueskäigu järgset potitamist, söögitralli, kätepesu, söögijärgset/une-eelset potitamist, beebi toitmist ja mähkimist on aeg hakata suuremat magama sättima. Tavaliselt me lähme kl 13 üles tema tuppa. Siis on tal 15 minutit aega, et mängida seal millega iganes süda lustib. Aeg-ajalt tuletan talle meelde, kui palju aega järgi on jäänud. Kui mänguaeg saab läbi, siis on aeg uks kinni panna, (tuled kustu), kardin ette, ja siis kui soovib, jalutame paar ringi toas (jalutab kas ise, või siis minu süles, pea õlal) ning siis on aeg just oma voodisse pikali minna. Kuni ta voodis püsib, me väga palju ei keela teda - võib (vaikselt) mängida millegagi, vett juua või galetti näksida. Paratamatult käib asja juurde ka pidev pikali olemise veenmine ja voodisse tagasi tõstmine. Soovi korral loen talle raamatut või laulan mõne väikese unelaulu, mis vahel võib venida ka pooletunniseks ühe ja sama lühikese laulu kordamiseks (sest muuga nõus ei olda). Enamasti, kui on vähekegi normaalne päev, siis kl 13:30, hiljemalt kl 14, ta uinub. Pisemast tüdrukust nüüd sõltub, mis magama jäämise protsessi ajal täpsemalt toimub. Ja mis sellele järgneb. Enamasti beebi sel ajal sööb, kas pika une järgset või järgmise une eelset sööki, vahel jääb rinna otsas magama, mängib niisama, või päris harva magab sellel ajal ilusti õues. Aeg-ajalt tuleb ette ka päevi, kus tulebki joosta ühe ja teise lapse vahet. Üks on õues kärus rahutu, tehes iga mõne aja tagant häält. Teine aga samal ajal üleval korrusel ning hea õnne korral püsib ka voodis või kustub ise. Kehvemal juhul jookseb iga kord voodist välja trepi peale vms, kuni mina väiksemat kõigutan.
Kui beebi sündis, üritasin ma ajastada kõike nii, et ma saaks võimalikult palju kummagagi eraldi tegeleda - nt et suurema magamapaneku ajal väiksem juba magaks. Nii oli esialgu lihtsam uue olukorraga harjuda. Praeguseks mul enamasti (kui on vähekegi normaalne päev) väga suurt vahet pole, lasen kummalgi omas rütmis kulgeda, peaasi et lastel endil mingi rütm oleks. Beebi rütm on hetkel kuidagi kaootiline (v.a. 2 tunnised ärkveloleku ajad ja 1-2 pikemat und päeval), nii et laste rütme omavahel päris täpselt sobitada pole praegu väga õnnestunud.
Ühesõnaga... tavaline päev... ☺
Voodist välja saan ma tavaliselt umbes kella 7:15 paiku, aga tegelikult algab minu päev ja planeerimine juba varem. 6:30-6:45 paiku üritan beebile viimase "öösöögi" ära anda, ise veel samal ajal pikutades unest viimast võttes. Siis on lootust, et ta magab veel natuke aega, kuni ma alguses suuremaga tegelen, või kui ärkabki, siis vähemalt ei vaja koheselt väga kiiret tähelepanu, vaid saab otse mänguplatsile mängima viia. Kui veab, jõuan hommikul isegi mehega paar sõna juttu vahetada, enne kui suuremat äratama lähen. Kuigi viimasel ajal on ta ise päris tihti 7:20-7:25 üles ärganud ja siis saab mees ta enne tööle minekut ise alla ära tuua. See on kindlasti talle endale ka mugavam - ärkamine, mitte äratamine. Lisaks vahel ma venitan äratamisega just selle pärast, et ma lähen vaatan teda ja... no kuidas sa sunnid ärkama väikest last, kes nii-nii sügavalt magab, et praktiliselt ühegi ärrituse peale isegi kulmu ei kortsuta. Vahel korra virgub, keerab teise külje, ütleb uniselt "tudu" ja magab edasi. Mul endal kurb teda äratada. Ise küll sellisest karuunest ärgata ei tahaks.
Järgmiseks, pärast ärkamist, üritan ta potile saada, meelitades mõne mänguasjaga vms. Muidu käib ta suhteliselt vabatahtlikult potil, aga mitte ärgates, ilmselt kuna ta on jõudnud hommikuse pissi juba mähkusse ära teha (mähkmega on ta meil praegu veel ainult ööunes ja vahel väljas käies). Seega parema meeleolu nimel ma seda enamasti liialt peale ei suru. Edasi tulevad ettevalmistused söögiks. Tavaliselt üritan ma talle paari erinevat varianti pakkuda - nt kas täna sööme putru või kalapulki. Kui ta ise valida saab, siis on ka suurem tõenäosus, et ta normaalselt sööb. Vahel ta ütleb, et ei tahagi süüa, siis ma olen talle natukene rohkem aega virgumiseks andnud. Sööki sisse suruda talle ei saa ning kui ta ise tunneb, et on näljane ja et tal on isu, sujub taas kõik paremini. Vahel leiab ta kohe ärgates endale mõne huvitava mängu selleks ajaks, kuni mina hommikuks süüa teen. Teinekord tuleb ta mulle aga "appi", ehk siis istub köögikapil, jälgib mind ja järab külmutatud kalapulka (jah, täitsa külmalt) või mõnda kurgijuppi.
Enne igat sööki käib pikk vaidlus riiete vahetuse üle. Nimelt on meil olemas eraldi "söögiriided", et pärast igat sööki kõiki riideid pessu panema ei peaks. Ega see riietevahetus just kõige libedamalt ei kipu minema. Eriti kuna üks on meil siin ikka ÕIGE kahene - koguaeg peab saama oma tahtmist ning kõike ise tegema. Kui ta nõustubki söögiriideid panema, siis tahab ta seda kindlasti just ISE teha. Kuigi enamasti tähendab see riided näpus muuga edasi mängimist või eest ära jooksmist. Kui söögiriided selga saavad ja laps juba laua ääres istub ning vaikselt sööki nokitsema hakkab, kammin ma tavaliselt tal juukseid. Selline komme on meil juba mõnda aega olnud, ühel väga lihtsalt põhjusel - ühelgi muul ajal ta lihtsalt ei lasknud seda teha, so I take what I can. Mingi vahemik lubas söögi ajaks isegi patsi teha, aga enam mitte. Hea kui peavõrugagi juuksed söögist eemale saab peletatud.
Süüa oskab ta päris edukalt ise. Oleme selle kallal palju kasvatust ja vaeva näinud ning nüüdseks suudab ta süüa ka paigal istudes, ilma et oleks vaja iga ampsu järel toolilt alla ronida, lollitada vms. Kuigi kõige tõhusam viis on ise toitmine, siis üritame seda siiski võimalikult vältida. Teine tõhus viis on see, kui ise otseselt kõrval ei istu, kui ta sööb - näiteks lähen ma just sel hetkel kontrollima, ega beebi ärganud ei ole. Umbes sellisel ajal ta tavaliselt ärkabki. Juba beebi sünnist saati, on see tal üks parim võimalik ajastus ärkamise jaoks olnud. Nii palju, kui ma asjade kulgu mõjutada sain (muutes põhiliselt suurema äratamise aega), üritasin alati väiksema mähkuvahetused jms ära teha vahetult enne suurema ärkamist või siis, kui teine juba sõi. Nii oli mu töökoormus korraga vähekenegi väiksem. Nüüd enam sellel nii suurt vahet ei ole, sest väiksem on piisavalt suur, et saab mõne hetke mängides ka ise hakkama. See-eest võib tema mähkme vahetamine tükk tööd olla. Mähkimislauda pole ma juba hulk aega enam kasutada saanud - mähin teda nüüd enamasti hoopiski põrandal. Nimelt sellest hetkest, kui ta keerama õppis, ta lihtsalt ei püsi enam sellili - kogu aeg on vaja üle kaela kuhugi vahtida, keerelda vms. Seega mööduvad enamasti mähkimised lolle nägusid tehes või viisijupikesi lauldes, et ta tähelepanu võimalikult kaua otse ees püsiks.
Kui väiksem on omadega valmis ja mänguplatsil, siis ma lähen ühinen suuremaga söögilaua taga. Enamasti sööb tütar kauem kui mina. Tihti sisustan ma oma aega siis veel nõudepesumasina puhastest nõudest tühjaks tõstmisega ja esimeste mustadega taas täites. Aga enamasti kulub kogu aeg siiski lapsega söögisõja pidamiseks (ehk siis vaidleme söömise, mitte söömise, paigal püsimise jms üle). Viimasel ajal kipuvad söögiaegsed vaidlemised võtma pool mu igapäevasest energiast.
Pärast sööki on kätepesu (mis võib ka vahel mitu minutit võtta, kui mõnel on vaja hoolega veega mängida), söögiriided seljast ja vutt-vutt potile minek. Järgmiseks päevakorra punktiks on mänguaeg (ja emme jaoks köögi koristamise aeg). Tihti saadab söömist ja muid päevas tegevusi ka järjekindel jorin beebi poolt. Mitte alati just negatiivses toonis. Vahel väsimusest, tühjast kõhust või põgenenud mänguasjast tingituna, kuid vahel rohkem ka "jutustamise" vormis... väga kindlalt ja järjepidevalt... Ehk siis alati on pidev taustamüra kuskilt tulemas. See annab märku järgmisest lähenevast ülesandest - beebit toitmine (+ mähkimine) ja magamapanek. Vahel, kui ta on varem ärganud, lasen ma tal 8-9 paiku toas väikse uinaku teha, kuid muidu algab umbes kl 10 pikema lõunaune aeg. See tähendab aga seda, et kuni ma väiksemat riidesse panen, kärru sätin ja õue terrassile viin, on suurem toas üksi. Õnneks on meil terrassi uks suur ning sealt näeb praktiliselt kogu elutuba ja kööki ning ma saan kärgu kõigutamise ajal silma peal hoida, mida ka suurem plika toas parajasti korraldab. Enamasti mängib ta sel ajal ilusti vaikselt, vahel jääb meist ka laua taha sööma või potile istuma. Halvemal juhul näed läbi klaasi, kuidas ta näiteks diivani vms täis laseb ning sa ei saa mitte kui midagi selle vältimiseks teha...
Beebi uneaeg on ideaalne (ja vahel ka ainus) hetk suuremaga õues käia. Nüüd, kus ilmad juba vähe soojemad (nii et beebi saab hälliga vms ka õues olla), käime ka väiksema ärkveloleku ajal väljas, aga muidu on uneaeg ainus võimalik aeg õues mängimiseks.
Õnneks soojemate ilmade (väiksemate riidekogustega) läheb sättimine kiiremini.
Talvel oli aga tüüpiline dialoog suuremaga järmine:
- "Kas sa õue tahad minna?"
- "Jah."
- "Pane siis palun riided/püksid/mähku/pluus selga."
- "Ei taha!"
- "Ma siis panen ise sulle."
- "EIIII!!! ISE!!!"
- "No pane siis..."
Millele järgneb pikk möllamine riiete ja muude asjadega, aga ei sisalda kuidagi riiete selga panemist, küll aga umbes sellist dialoogi:
- "Pane palun riided selga."
- "Ei taha!"
- "Hea küll, siis ei lähe õue."
- "Jah! Õue!"
- "Pane siis riided selga." / "Ma panen sulle siis riided selga."
- "Ei taha!" / "Ei taha õue!"
ja jätkub stiilis, kus lapse suust käivad läbi kordamööda laused "Jah! Õue!" ning "Ei taha õue!".
ENAMASTI me siiski jõuame õue, kuskil 10-11 ajal.
Õues (oma hoovis) on ta päris hea ise endale tegevuse leidja. Nii mõnigi kord mängib üksi rahulikult liivakastis, või leiutab mänge kivikeste, mulla, okste vms-ga. Vahel õnnestub mul ka natukene aias midagi asjalikku ära teha või vähemalt lonksu kohvi terrassil nautida. Aga enamus aega nõutakse siiski emme tähelepanu. On vaja kiigele aidata, batuudis möllata või lihtsalt seltsis olla. Väljas saame me enamasti max 1-1,5h olla, sest siis on vaja juba taas tuppa suunduda, et kl 12 hakata lõunat sööma ja siis juba ka suuremat tüdrukut tuttu sättima.
Lõunaune eelne aeg ja magamapaneku viis sõltuvad suuresti sellest, mis ajal pisike magama jäi, millal tal jälle söögiaeg ning siis uue une aeg on. Kui veab, jõuame me lõunasöögi valmis panna, enne kui beebi ärkab. Peaaegu alati on meil kodus soe söök olemas, mida on tarvis vaid soojaks ajada. Eks tuleb ette ka olukordi, kus ma laste une ajal midagi kiiremat valmis teen, või, muu puudumisel, pelmeene vms praen. Enamasti üritame siiski õhtuti söögi valmis ära teha, siis kui "abivägesid" on kodus rohkem. Kui kohe väga hästi veab, siis ma jõuan enne väiksema lõunaunest ärkamist ise ära süüa. Alati on võimalus ise süüa pärast beebi toitmist (vastupidi kipub suht rahutu õhkkond olema), kuid viimasel ajal on natukenegi pikem söögipaus mu enesetundele väga kiiresti ja tugevalt mõju avaldama hakanud, kuni sinna maani, et mul on tunne, et viskan pildi tasku. Tihtilugu möödub siiski lõunasöök nii, et üks laps nõuab sülle sööma, teine ripub rinna otsas ja ise üritan mõne ampsu ka enda suuni saada.
Pärast õueskäigu järgset potitamist, söögitralli, kätepesu, söögijärgset/une-eelset potitamist, beebi toitmist ja mähkimist on aeg hakata suuremat magama sättima. Tavaliselt me lähme kl 13 üles tema tuppa. Siis on tal 15 minutit aega, et mängida seal millega iganes süda lustib. Aeg-ajalt tuletan talle meelde, kui palju aega järgi on jäänud. Kui mänguaeg saab läbi, siis on aeg uks kinni panna, (tuled kustu), kardin ette, ja siis kui soovib, jalutame paar ringi toas (jalutab kas ise, või siis minu süles, pea õlal) ning siis on aeg just oma voodisse pikali minna. Kuni ta voodis püsib, me väga palju ei keela teda - võib (vaikselt) mängida millegagi, vett juua või galetti näksida. Paratamatult käib asja juurde ka pidev pikali olemise veenmine ja voodisse tagasi tõstmine. Soovi korral loen talle raamatut või laulan mõne väikese unelaulu, mis vahel võib venida ka pooletunniseks ühe ja sama lühikese laulu kordamiseks (sest muuga nõus ei olda). Enamasti, kui on vähekegi normaalne päev, siis kl 13:30, hiljemalt kl 14, ta uinub. Pisemast tüdrukust nüüd sõltub, mis magama jäämise protsessi ajal täpsemalt toimub. Ja mis sellele järgneb. Enamasti beebi sel ajal sööb, kas pika une järgset või järgmise une eelset sööki, vahel jääb rinna otsas magama, mängib niisama, või päris harva magab sellel ajal ilusti õues. Aeg-ajalt tuleb ette ka päevi, kus tulebki joosta ühe ja teise lapse vahet. Üks on õues kärus rahutu, tehes iga mõne aja tagant häält. Teine aga samal ajal üleval korrusel ning hea õnne korral püsib ka voodis või kustub ise. Kehvemal juhul jookseb iga kord voodist välja trepi peale vms, kuni mina väiksemat kõigutan.
Kui beebi sündis, üritasin ma ajastada kõike nii, et ma saaks võimalikult palju kummagagi eraldi tegeleda - nt et suurema magamapaneku ajal väiksem juba magaks. Nii oli esialgu lihtsam uue olukorraga harjuda. Praeguseks mul enamasti (kui on vähekegi normaalne päev) väga suurt vahet pole, lasen kummalgi omas rütmis kulgeda, peaasi et lastel endil mingi rütm oleks. Beebi rütm on hetkel kuidagi kaootiline (v.a. 2 tunnised ärkveloleku ajad ja 1-2 pikemat und päeval), nii et laste rütme omavahel päris täpselt sobitada pole praegu väga õnnestunud.
Kõigest eelnevast aga sõltub, kas ja kui pikalt mul päevas päris oma aega on. Väga õnnestunud päeval ühtivad laste lõunaunede ajad vähemalt tunni jagugi ning ma saan midagi ka enda jaoks ära teha. Kui hommikupoolik/öö on olnud väga väsitav, siis proovin sel hetkel ennast võimalikult lõdvaks lasta ja puhata. Joon kohvi, söön, vahin mõnda ajuvaba sarja või - võtan aja täielikult maha - magan. Üle tunni seda kindlasti teha ei saa - selle aja peale on kindlalt emmal-kummal juba ärkamise aeg. Päevadel, mis on kõige hullemad (lapsed on halvas tujus ja ei jää magama ja uneaeg venib jne), on ka mul puhkust kõige rohkem vaja, kuid aega selleks on kõige vähem. Vahel üritan kasvõi 5-minutilise powernap-i teha, et natukenegi lisaenergiat saada.
Parematel päevadel jõuan lisaks väiksele einele ka õmmelda, blogi kirjutada, pesu pesemisega tegeleda vms kasulikku teha. Viimased nädalad on aga nii kaootilised kuidagi olnud, et iga vaba hetke olen veetnud magades - ärkan koos lastega, lõunal (kui lastakse) magan koos lastega ja nii pea kui lapsed õhtul magama saavad, lähen ka ise.
Kui kell saab 15:30, on aeg suurem tüdruk jälle üles võtta. Vahepeal oli tal nii ilus rütm juba sees, et kui ärkas ise hommikuti enne poolt 8, siis ärkas ka ise umbes-täpselt kl 15:30. Viimasel ajal on jälle päris palju äratamist teha vaja olnud. Tihti on ta veel mõnda aega unine ja vähe pahur. Muidu on õhtupoolikul natuke "vabam kava". Sõltuvalt lapsest endast, teeme kas tema ärgates pisikese eine ja õhtul, kui mees koju jõuab, sööb korralikumalt, või siis kohe korralikum eine ja õhtupoole väike näks veel lisaks. Hetkel oleme üritanud juurutada stiili, et viimane söök on hiljemalt kell 19, sest kui ta sööb-joob hiljem, siis ta magab halvemini, ärkab öösel rohkem ja hommikul varem (ilmselt pissihädaga seoses). Samas ei ole me kunagi talle sööki keelanud, kui ta on öelnud, et nälg on.
Seega kui preili ärkab, siis potitame-sööme ning algab "issi koju ootamise aeg". Nii mulle kui ka lapsele. Enamuses möödub see erinevaid mänge leiutades - kas näiteks legodega mängides, raamatuid lugedes, pallidega võimeldes, tegelusraamatuga möllates, puslesid pannes, joonistades vms. Ilusamate ilmadega oleme ka uuesti õues käinud (eriti juhul, kui hommikul mingil põhjusel ei käinud). Muidugi tuleb endiselt terve aeg kella jälgida, millal on jälle beebi söögi- või uneaeg vms.
Olen täheldanud, et mehe koju jõudmise aeg on just minu päevarütmi kuidagi väga tugevalt sisse kujunenud. Isegi näiteks nädalavahetusteti tunnen ma just kl 17:30 paiku suurt rammestust - ajal, mil mees tavaliselt töölt koju jõuab. See on see hetk, kui ma saan taaskord natukenegi jälle hinge tõmmata ja ei pea muretsema, mis möll elutoas tekitada võidakse, selle ajaga, kuni ma näiteks vetsus käin. Mehe koju saabudes saavad lastest justkui "minu laps" ja "sinu laps". Seda eelkõige selle pärast, et ma suts puhata saaks, ning sest beebi on veel rinnalaps. Kui viimane oli alles vastsündinu, siis olid mu õhtud sisustatud "diivanikaunistuseks" olemisega, sest ta oli nii suur tissipuuk, et ma reaalselt istusingi kl 18st õhtul kuni ca 23ni diivanil paigal, laps rinna otsas, sest muidu ta lihtsalt ei olnud rahul (lähedus-/imemisvajadus oli suur, aga lutti ta ju ei võtnud). Praegu enamasti sööme koos ning siis läheb mees tunnikeseks vanema lapsega õue asjatsema või hakkavad/hakkame koos järgmiseks päevaks süüa tegema.
Ülepäeviti teeme me vanni, mis tähendab, et kl 20ks õhtul peab kõik muu tehtud olema ning on aeg vanniks valmistuma hakata. Ka selleks on meil oma süsteem, et asjade käik võimalikult sujuv oleks. Mees läheb vanema lapsega ees - vanni kuuma vett lastes soojendavad vannitoa õhutemperatuuri ka beebile sobivamaks. Enamasti võtan mina seni veel beebit eelmisest unest üles ning annan tallegi kerget einet. Kui vesi on paras, ronib suurem vanni ning mina viin pisema samuti sinna. Kuni mees beebit vannitab (suurem saab ise samal ajal seal ilusti istutud ja mängitud), sätin mina veel viimased asjad valmis - otsin välja pisikesele preilile tuduriided ja mütsi ning panen teki valmis, et saaks ta kohe pärast vanni sisse mähkida. Beebi pestud, teen mina ta kuivaks, mähin ja panen riidesse ning lähen teda toitma. Samal ajal peseb mees suurema lapse ära, kuivatab ning saadab ta hommikumantlis meie juurde elutuppa. Kuni meie elutoas kuivame, käib mees tihti veel isegi kiirelt pesus. (Mina jõuan sinna enamasti õhtuti alles siis, kui kõik ilusti magavad.) Seejärel on suurema lapse riietamine, juuste kammimine ning hammaste pesu. Hammaste pesemisega on meil võrdlemisi vedanud lapsega (või siis ma ei tea, mis osad teised vanemad valesti on teinud, kellelt oleme kuulnud, et nad peavad reaalset tsirkust tegema, et lapsed hambaid pesema nõustuks). Suuremale piigale on väiksest peale meeldinud hambaid hambaharjaga sügada. Enamasti närib/hõõrub ta hambaid mõne aja ise ja siis käime meiegi need veel kiirelt üle, aga selle järgi vajadus juba järjest väheneb.
Seejärel on musid-kallid emmele ja väikesele õele ning igaüks läheb "oma last" magama panema. Suuremat paneb mees õhtuti magama analoogse süsteemiga, kui mina lõunaunne. Kõigepealt mänguaeg üleval korrusel, siis tuled kustu, uksed kinni, kardinad ette, väike jalutus ja voodisse. Ka beebi vajab juba rohkem magama panemist - ei harrasta enam rinna otsas magama jäämist. Hetkel harjutan teda välja süles ja liikumise pealt uinumisest, mis talle pool-teadlikult sisse sai harjutatud. Väiksest peale on tal olnud väga suur lähedusvajadus, mistõttu olid pikalt tal ainsad uinumisviisid kas kärus, rinna otsas või kõhu peal kandelinas. Need kõik olid ka päris head variandid, kui seda teise lapse kõrvalt teha oli vaja - kõige kiiremad ja tõhusamad. Aga mida aeg edasi, seda raskem on lapse süles magama jalutamine. Heal päeval on lootust lapsed 21:30-22:00 vahel magama saada ning mehega pärast kümmet taas elutoas kohtuda. Tihti kasutame me järgmist paari tundi köögis või elutoas päeva jooksul tekkinud segaduse korrastamiseks, järgmiseks päevaks valmistumiseks (nt söögi tellimisega) ja lihtsalt omavahel jutustamiseks. Väga harva saame aega koos telekat vaadata (kas ühe osa sarja või 1/3 - 1/2 mõnest filmist, sest lihtsalt rohkem ei jaksa), kuid viimasel ajal oleme olnud mõlemad nii omadega läbi, et oleme lihtsalt otse magama kolinud (või kui mitte mõlemad, siis vähemalt üks meist).
Vot. Selline näeb välja üks lihtne päev lastega kodus. Nagu näha, siis väga palju käis läbi lause "kui on vähekegi normaalne/hea päev". Mitte alati ei suju kõik plaanipäraselt, isegi "range" ajakavaga. Kahjuks tunduvad ilusti sujuvad päevad pigem erand olema. Lisaks kõigile neile igapäevastele tegevustele, ei lakka aju päeva jooksul ka kõigest muust mõtlemast ja muretsemast:
Mis ajal beebi viimati sõi? Kas ta võtab ikka piisavalt juurde? Äkki peaks ikka pulbripiima lisaks andma? Kaua ta maganud on? Millal uuesti magama läheb? Miks ta nii rahutu on? Kas mähku on must? Kas hambad teevad muret? Ega tal palavikku pole?
Ega suuremal tüdrukul juba uuesti potile pole vaja minna? Kas ta sõi ikka piisavalt? Ega tal (nt õues) külm/palav pole? Millised võiks veel arendavad mängud talle olla? Millega pole ammu mänginud, mis teda huvitada võiks?
Kas homseks süüa jätkub? Kas oleks vaja juurde tellida midagi? Mis me järgmiseks süüa teeme? Mis on veel kodust otsa saamas?
Kas homme on vaja kuskil käia? Kas mul läheb lastega kuhugi minekuks autot vaja või on hoopis mehel pärast tööd vaja kuskilt autoga läbi käia?
Ega lastele riided väikseks pole jääma hakkamas? Kas järgmises suuruses on kõik asjad olemas? Mida on juurde vaja? Kust neid saab, kas on vaja tellida, poodi minna või hoopis järelturul surfata?
Pilte pole ammu välja printinud, peaks varasemast mingi valiku ära tegema. Peaks beebiraamatutesse pilte valima. Peaks beebiraamatuid täitma.
Millal viimati koristatud sai? 2 päeva tagasi? Kõik on juba jälle nii must, peaks vähemalt tolmukaga üle käima.
Meil on see nädalavahetus mitu üritust plaanis. Kas meil on peo jaoks kõik olemas? Mida veel vaja võiks minna? Kuidas me külla sõitu planeerime? Mis ajal me läheme/tuleme? Kuidas seda laste uneaegadega sobitada? Mis tüdrukutele kummalgi päeval selga panna? Kas need riided on puhtad või tuleb midagi muud valida? Kas ees on ka pikem sõit? Kas laste riided on mugavad autoga sõitmiseks, aga samas ka sobivad külas olemiseks? Peaks panema midagi, mida saaks vajadusel autos pealt ära võtta, kui palav hakkab... aga kas õues on sellega jällegi külm...?
Kas peaks pesu pesema? Millal ma pesu kuivama panen? Eelmised pesud on vaja enne restilt ära korjata...
jne
jne
jne
Parematel päevadel jõuan lisaks väiksele einele ka õmmelda, blogi kirjutada, pesu pesemisega tegeleda vms kasulikku teha. Viimased nädalad on aga nii kaootilised kuidagi olnud, et iga vaba hetke olen veetnud magades - ärkan koos lastega, lõunal (kui lastakse) magan koos lastega ja nii pea kui lapsed õhtul magama saavad, lähen ka ise.
Kui kell saab 15:30, on aeg suurem tüdruk jälle üles võtta. Vahepeal oli tal nii ilus rütm juba sees, et kui ärkas ise hommikuti enne poolt 8, siis ärkas ka ise umbes-täpselt kl 15:30. Viimasel ajal on jälle päris palju äratamist teha vaja olnud. Tihti on ta veel mõnda aega unine ja vähe pahur. Muidu on õhtupoolikul natuke "vabam kava". Sõltuvalt lapsest endast, teeme kas tema ärgates pisikese eine ja õhtul, kui mees koju jõuab, sööb korralikumalt, või siis kohe korralikum eine ja õhtupoole väike näks veel lisaks. Hetkel oleme üritanud juurutada stiili, et viimane söök on hiljemalt kell 19, sest kui ta sööb-joob hiljem, siis ta magab halvemini, ärkab öösel rohkem ja hommikul varem (ilmselt pissihädaga seoses). Samas ei ole me kunagi talle sööki keelanud, kui ta on öelnud, et nälg on.
Seega kui preili ärkab, siis potitame-sööme ning algab "issi koju ootamise aeg". Nii mulle kui ka lapsele. Enamuses möödub see erinevaid mänge leiutades - kas näiteks legodega mängides, raamatuid lugedes, pallidega võimeldes, tegelusraamatuga möllates, puslesid pannes, joonistades vms. Ilusamate ilmadega oleme ka uuesti õues käinud (eriti juhul, kui hommikul mingil põhjusel ei käinud). Muidugi tuleb endiselt terve aeg kella jälgida, millal on jälle beebi söögi- või uneaeg vms.
Olen täheldanud, et mehe koju jõudmise aeg on just minu päevarütmi kuidagi väga tugevalt sisse kujunenud. Isegi näiteks nädalavahetusteti tunnen ma just kl 17:30 paiku suurt rammestust - ajal, mil mees tavaliselt töölt koju jõuab. See on see hetk, kui ma saan taaskord natukenegi jälle hinge tõmmata ja ei pea muretsema, mis möll elutoas tekitada võidakse, selle ajaga, kuni ma näiteks vetsus käin. Mehe koju saabudes saavad lastest justkui "minu laps" ja "sinu laps". Seda eelkõige selle pärast, et ma suts puhata saaks, ning sest beebi on veel rinnalaps. Kui viimane oli alles vastsündinu, siis olid mu õhtud sisustatud "diivanikaunistuseks" olemisega, sest ta oli nii suur tissipuuk, et ma reaalselt istusingi kl 18st õhtul kuni ca 23ni diivanil paigal, laps rinna otsas, sest muidu ta lihtsalt ei olnud rahul (lähedus-/imemisvajadus oli suur, aga lutti ta ju ei võtnud). Praegu enamasti sööme koos ning siis läheb mees tunnikeseks vanema lapsega õue asjatsema või hakkavad/hakkame koos järgmiseks päevaks süüa tegema.
Ülepäeviti teeme me vanni, mis tähendab, et kl 20ks õhtul peab kõik muu tehtud olema ning on aeg vanniks valmistuma hakata. Ka selleks on meil oma süsteem, et asjade käik võimalikult sujuv oleks. Mees läheb vanema lapsega ees - vanni kuuma vett lastes soojendavad vannitoa õhutemperatuuri ka beebile sobivamaks. Enamasti võtan mina seni veel beebit eelmisest unest üles ning annan tallegi kerget einet. Kui vesi on paras, ronib suurem vanni ning mina viin pisema samuti sinna. Kuni mees beebit vannitab (suurem saab ise samal ajal seal ilusti istutud ja mängitud), sätin mina veel viimased asjad valmis - otsin välja pisikesele preilile tuduriided ja mütsi ning panen teki valmis, et saaks ta kohe pärast vanni sisse mähkida. Beebi pestud, teen mina ta kuivaks, mähin ja panen riidesse ning lähen teda toitma. Samal ajal peseb mees suurema lapse ära, kuivatab ning saadab ta hommikumantlis meie juurde elutuppa. Kuni meie elutoas kuivame, käib mees tihti veel isegi kiirelt pesus. (Mina jõuan sinna enamasti õhtuti alles siis, kui kõik ilusti magavad.) Seejärel on suurema lapse riietamine, juuste kammimine ning hammaste pesu. Hammaste pesemisega on meil võrdlemisi vedanud lapsega (või siis ma ei tea, mis osad teised vanemad valesti on teinud, kellelt oleme kuulnud, et nad peavad reaalset tsirkust tegema, et lapsed hambaid pesema nõustuks). Suuremale piigale on väiksest peale meeldinud hambaid hambaharjaga sügada. Enamasti närib/hõõrub ta hambaid mõne aja ise ja siis käime meiegi need veel kiirelt üle, aga selle järgi vajadus juba järjest väheneb.
Seejärel on musid-kallid emmele ja väikesele õele ning igaüks läheb "oma last" magama panema. Suuremat paneb mees õhtuti magama analoogse süsteemiga, kui mina lõunaunne. Kõigepealt mänguaeg üleval korrusel, siis tuled kustu, uksed kinni, kardinad ette, väike jalutus ja voodisse. Ka beebi vajab juba rohkem magama panemist - ei harrasta enam rinna otsas magama jäämist. Hetkel harjutan teda välja süles ja liikumise pealt uinumisest, mis talle pool-teadlikult sisse sai harjutatud. Väiksest peale on tal olnud väga suur lähedusvajadus, mistõttu olid pikalt tal ainsad uinumisviisid kas kärus, rinna otsas või kõhu peal kandelinas. Need kõik olid ka päris head variandid, kui seda teise lapse kõrvalt teha oli vaja - kõige kiiremad ja tõhusamad. Aga mida aeg edasi, seda raskem on lapse süles magama jalutamine. Heal päeval on lootust lapsed 21:30-22:00 vahel magama saada ning mehega pärast kümmet taas elutoas kohtuda. Tihti kasutame me järgmist paari tundi köögis või elutoas päeva jooksul tekkinud segaduse korrastamiseks, järgmiseks päevaks valmistumiseks (nt söögi tellimisega) ja lihtsalt omavahel jutustamiseks. Väga harva saame aega koos telekat vaadata (kas ühe osa sarja või 1/3 - 1/2 mõnest filmist, sest lihtsalt rohkem ei jaksa), kuid viimasel ajal oleme olnud mõlemad nii omadega läbi, et oleme lihtsalt otse magama kolinud (või kui mitte mõlemad, siis vähemalt üks meist).
Vot. Selline näeb välja üks lihtne päev lastega kodus. Nagu näha, siis väga palju käis läbi lause "kui on vähekegi normaalne/hea päev". Mitte alati ei suju kõik plaanipäraselt, isegi "range" ajakavaga. Kahjuks tunduvad ilusti sujuvad päevad pigem erand olema. Lisaks kõigile neile igapäevastele tegevustele, ei lakka aju päeva jooksul ka kõigest muust mõtlemast ja muretsemast:
Mis ajal beebi viimati sõi? Kas ta võtab ikka piisavalt juurde? Äkki peaks ikka pulbripiima lisaks andma? Kaua ta maganud on? Millal uuesti magama läheb? Miks ta nii rahutu on? Kas mähku on must? Kas hambad teevad muret? Ega tal palavikku pole?
Ega suuremal tüdrukul juba uuesti potile pole vaja minna? Kas ta sõi ikka piisavalt? Ega tal (nt õues) külm/palav pole? Millised võiks veel arendavad mängud talle olla? Millega pole ammu mänginud, mis teda huvitada võiks?
Kas homseks süüa jätkub? Kas oleks vaja juurde tellida midagi? Mis me järgmiseks süüa teeme? Mis on veel kodust otsa saamas?
Kas homme on vaja kuskil käia? Kas mul läheb lastega kuhugi minekuks autot vaja või on hoopis mehel pärast tööd vaja kuskilt autoga läbi käia?
Ega lastele riided väikseks pole jääma hakkamas? Kas järgmises suuruses on kõik asjad olemas? Mida on juurde vaja? Kust neid saab, kas on vaja tellida, poodi minna või hoopis järelturul surfata?
Pilte pole ammu välja printinud, peaks varasemast mingi valiku ära tegema. Peaks beebiraamatutesse pilte valima. Peaks beebiraamatuid täitma.
Millal viimati koristatud sai? 2 päeva tagasi? Kõik on juba jälle nii must, peaks vähemalt tolmukaga üle käima.
Meil on see nädalavahetus mitu üritust plaanis. Kas meil on peo jaoks kõik olemas? Mida veel vaja võiks minna? Kuidas me külla sõitu planeerime? Mis ajal me läheme/tuleme? Kuidas seda laste uneaegadega sobitada? Mis tüdrukutele kummalgi päeval selga panna? Kas need riided on puhtad või tuleb midagi muud valida? Kas ees on ka pikem sõit? Kas laste riided on mugavad autoga sõitmiseks, aga samas ka sobivad külas olemiseks? Peaks panema midagi, mida saaks vajadusel autos pealt ära võtta, kui palav hakkab... aga kas õues on sellega jällegi külm...?
Kas peaks pesu pesema? Millal ma pesu kuivama panen? Eelmised pesud on vaja enne restilt ära korjata...
jne
jne
jne
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar