Ma arvan (LOODAN), et pisemal on praegu põhimureks ikka hambad, mis talle kambakat teevad. Juba vähemalt viimane kuu aega olen tal ülemistel hammastel silma peal hoidnud. Kuigi tal olid alles ainult all keskel kaks hammast, siis järgmistena tundusid punnitavat just külgmised lõikehambad (mitte kõige keskmised, aga järgmised ülemised hambad). Ja suruvad ja suruvad seal üleval, läbi igeme juba teravalt tunda ja kumavad tugevalt läbi. Ja üks päev jälle kontrollisin, et kas on lõikunud ka juba ja - oi näe üllatust - hoopis alla kolmas hammas ilmunud! Ja siis nädalake hiljem nägin, et ka üleval keskel juba ige katki, kuigi hambaotsa ennast veel otseselt ei paistnud. Ja ma olen endiselt päris kindel, et need järgmised lõikehambad ka kohe-kohe tulemas... juba vähemalt kuu aega :D Ilmselt see, ja ka väheke kinnine nina, mis pole nohust veel täielikult taastunud, teevad tal hetkel olekut raskemaks... ja teda ennast VÄÄÄGA palju memmekamaks. No viimaselt ajal ei sobi põhimõtteliselt mitte miski muu, kui ainult emme süles nunnutamine. Igal pool mujal - põrandal vms mängimas, kellegi teise (isegi issi) süles olles - hüsteeriline kisa. Kuni saab emme sülle, siis on jälle maailm roosa ja rõõmus.
Muidu on ta meil ikka täis-aktivist. Füüsilise arenguga on ta suuremast tüdrukust kuu-paar ees. Ta oli alles 6-kuuseks saanud, kui ma istusin diivanil, laps süles ja mängisin temaga. Oma suureks imestuseks avastasin üks hetk - ta seisab ju püsti! Ja oligi nii. 6 kuu ja 1 nädala vanuselt tõmbas ta ennast juba pidevalt minu kätest kinni hoides püsti. 7. kuuselt hakkas tegema esimesi samme toest või meie kätest kinni hoides. Praeguseks, 8-kuusena, unustab ennast vahel millegagi mängides ilma toeta paariks hetkeks seisma või kükitama. Ootame juba huviga, kaua läheb, enne kui meil siin juba ringi jooksma hakkab. Vanem tüdruk tegi esimesed sammud toe najal 9-kuuselt, 10,5-kuusena esimesed iseseisvad sammud ja unustatud seismised, 11-kuuselt esimesed paarimeetrised püstiretked.
Suurem tüdruk pettis hiljuti just poemüüja ära, kui me beebitarvete poes uut turvatooli ostmas olime (kuigi sel müüjal olevat omal sarnases vanuses laps). Viimane pakkus, et meie laps on 3- või 4-aastane, sattudes segadusse, mitut näppu täpselt tüdruk talle näitas. Igal juhul oli neid näppe 1-2 tk liiga palju :D Kaalusime, mis me kaalusime, aga ostsime talle valmis uue turvatooli, kus tema kinnitamiseks piisab ainult auto turvavööst. Kaalusime-mõtlesime pikalt. Padjaga tooli ei tahtnud ja poes selgus, et lisa 5-punkti rihmadega tool (kuni 18kg, edasi samuti auto turvavööga -36kg) on talle juba nii täpselt paras, et ei tasunud ära. Esialgu kasutab ta siiski enamasti veel oma eelmise astme tooli, vähemalt seni, kuni väiksem hällist välja kasvab, siis saab hakata toole vahetama. Uus tool läks aga meil seniks teise autosse, nii et mees saaks teda hommikuti hoidu viia ja mina pärastlõunal ta sealt ära tuua, ilma et me peaks omavahel autosid vahetama.
Hoius on ta enamikest ca aasta jagu vanem, nii et harjutamisega on ka hoidjate jaoks natukene ebatavaline olukord - ta saab juba väääga hästi asjadest aru ja oskab ennast selgeks teha jne. Kui öeldakse "emme käib korra poes ära, tuleb kohe tagasi", siis tema ei unusta olukorda ja ei lähe mängima, vaid ütleb "ma tahan ka emmega koos poodi minna", paneb välisriided selga ja istub esikus ukse juures, kuni ma tagasi tulen. Esimesel nädalal kaasnes sellega ka kahjuks rohkem pisaraid, kui ma lootsin, ning mind kutsuti ka paar korda plaanitust varem järgi. Arvasin, et tal läheb kohanemine paremini, aga ega selleks väga palju aega ei antudki. Juba teisel päeval hakati mind "poodi" saatma ja jäeti ta sinna üksi. Aga iga nädal on järjest edukam olnud. Võib-olla on ta juba natuke olukorraga harjuma hakanud, võib-olla aitas kaasa ka see, et hoidu viis teda mees, mitte mina. Nüüd on ta juba paaril korral seal ka lõunaune teinud ja ausalt öelda edukamalt, kui ma kartsin. Magama jäämisega probleemi olnud ei ole - pikutab ilusti voodis, vaatab lage, mingi hetk keerab ennast külili ja magab. Ka unede pikkused on täiesti normaalsed olnud. Viimasel ajal olen ma järgi läinud varsti pärast lõunaund. Vahel on ta endiselt niiske silmaga esikus mind juba oodanud, kui teiste emmed on varem jõudnud. Samas, enam ei pidavat ta kramplikult siiski esikus ootama, vaid mängib ja lööb ilusti ka teistes tegevustes kaasa.
Lapse sõnalise arengu kulg on ikka üks väga huvitav asi. Ma igapäevaselt imestan, mis väljendeid jms ta kasutab. Need on vägagi igapäevased jutud, mida me ise ilmselt kasutame, aga mitte sellised, mida ootaks 2-aastase suust. Näiteks sellised väljendid nagu "oota, ma puhkan/ringutan" või "oiii kui ilus!", "ma ei jaksanud potile istuda" või imestava häälega "ah-aa". Paar päeva tagasi hakkasid nad mehega poodi minema, kui mina samal ajal köögis alles sõin. Tüdruk ütles ust kinni pannes "Tsau-tsau! Kui söögi lõpetad, pese käed ära, käi pissil ja mine mängima!", osutades ise samal ajal elutoa nurga poole, kus on laste mänguasjad. Huvitav, kust ta küll sellise lause võttis.... :D
Ja nüüd teemasse - mis tunne on kasvatada neid kahte hakkajat? Mis tähendab olla lapsevanem?
Ma olen vahel mõtlema jäänud, et tunnen ennast endiselt küllaltki noorena. Selle noorena, kes ülikooli ajal tegi, mis pähe tuli, ja alles õppis iseseisvust. Siis meenub mulle, et mul on kaks last, kelle eest ma vastutan. Kaks pisikest tüdrukut, kes ei tea iseseisvusest veel midagi. Ma endiselt alles õpin iseseisvalt elama, oma elu ja oma tegevuste eest vastutama, "suuri" otsuseid vastu võtma. Ja juba on mul siin samas kaks PÄRIS inimest, kaks päris-päris pisikest tüdrukut, kes ei tea elust enesest veel midagi, kes on minust (ja mu mehest) täielikult sõltuvad.
Kuidas see võimalik on...?
Lapsevanemaks olemine (minu seisukohast ja meie peremustrile vastavalt, kus mina, olles kodune ema, olen hetkel laste jaoks põhivaluuta) on oma elu ohverdamine. Ma mäletan, kui ma olin alles rasedaks jäänud, keegi veel väga seda ei teadnud, ja siis tööl üks mu meessoost kolleeg (paariaastase lapse isa) ütles: "Ärge saage lapsi. Oma elu enam üldse pole, väljas käia ei saa" vms. Mäletan ka, kuidas ma ise mõtlesin samal hetkel: "Pff, mul küll sellist muret pole, ma polegi eriline väljas käija ja pidutseja." Praeguseks ma saan aga aru, mis ta tegelikult mõelda võis. Jah, meil on päris hea tugisüsteem ja vajadusel, kui soovime isepäi kuhugi minna, on lastele hoidjad alati olemas. Küll aga on enda tegevused siiski teisejärgulised ja mind ennast häirib, kui me jälle oma lapsed teiste kanda jätame. See on minu jaoks ikkagi pigem selline hädavariant, sest see pole teiste, vaid siiski meie töö. Ma olen küll oma kaine mõistuse säilitamise eesmärgil viimasel ajal suhteliselt palju "oma aega" võtnud (seda küll mehe arvelt ja on seega minu jaoks kergem variant), aga muidu ei oleks mul oma närvikavast küll enam midagi järgi.Ühe lapsega oli minu jaoks lihtsam - võtsin ühe õhtupooliku vabaks ja mul oli jälle nädala jagu vaba energiat. Praegu ma olen aga päris läbiväsinud ja väljapuhkamine tundub suht võimatu. Isegi kui ma saan mõni öö pikemalt magada, olen ma hommikul ikka väsinud. Ühest üksikust õhtust/ööst enam ei piisa. Mõnda aega oli parem olla ka siis, kui beebi pudelile üle läks ja mees sai mõne öö enda kanda võtta. Nüüd on aga iga öö mõlema lapsega tegemist ja ilma pausideta ööund ei ole jälle võimalik saada.
Minu jaoks tähendab lapse saamine kõikide enda vajaduste tahaplaanile panemist. Kui nii sina kui ka laps olete näljased, siis ikka annad lapsele enne süüa (sest muidu ta ei jäta karjumist vms), üritades ise ka mõne ampsu saada, ja siis loodad et pärast antakse sulle ka söömiseks mõni vaba hetk. Enda jaoks juuksuri, hambaarsti vms aja panek on suht võimatu. Iga kord plaanin, et panen mehe puhkuse ajaks endale aja, sest muidu on sunnitud mees selle pärast päeva vabaks võtma vms, mida mu südametunnistus just väga ei luba. Kuid ega ma siis ka ei pane ette tema puhkuse ajaks aega ära, vaid venitan aja panekuga (sest ma ju ei tea, mis meie täpsed plaanid on), kuni mehe puhkuse alguseni ja siis loodan, et äkki kiiruga viimasel minutil ikka saan mingi aja. Haigusepäeva võtmise jaoks on veel väiksem lootus ja see on minu arust ka lastega elu puhul üks kõige raskem osa. Kui mul on kehv olla, siis ma ei saa rahulikult diivanil lebotada ja teed juua vms, vaid ma pean ikka täistempos laste järgi jooksma. Taaskord, mehel vaba päeva niisama võtta ei saa ju lasta. Seda teen ma ainult juhul, kui ma tõesti täiesti siruli ja tegutsemisvõimatu olen. Eks ta on ühel või teisel põhjusel ka aja jooksul mõne päeva töölt vabaks võtnud, aga see ei ole ka just kuigi jäkusuutlik teguviis ja mõjutab koheselt ka ju palka.
Üks päris huvitav nüanss lastega elu juures on plaanide tegemine. Planeerima sa pead, eriti mitme lapsega. Ükskõik, kas minek on tunnikeseks poodi või nädalaks reisile, ikka pead mõtlema, mis ilm on, mis riideid kellelgi vaja on, mis kellelegi kaasa vaja võtta on (näiteks peab kindlasti kaasas olema VÄHEMALT üks vahetus riideid/mähkusid, muidu tuleb onu Murphy ja tekib kriis), mis ajal keegi söönud on, kas on vaja kaasa võtta piima tegemise vahendid või muud näksi, kas kõik enne minekut pissil käisid ja millal on esimene võimalus uuesti minna, millal igaühe uneajad on jne jne jne. Ja sama kindel, kui on need plaanid, mis sa ette teed, on ka see, et need plaanid luhtuvad. Ükskõik kui läbimõeldud need ka ei oleks. Kui saab midagi juhtuda, millele sa mõelnud ei ole, või mis võib valesti minna, siis see suure tõenäosusega nii ka läheb. Ja ei ole ka haruldus, kui kõik plaanid tuleb uuesti ümber mängida, sest näiteks keegi ei jäänud mingil X põhjusel oma uneajal autos magama (asi, millele enamasti loota siiski saab) ja seetõttu on kohale jõudes (kui iga loogika järgi oleks ta pidanud olema puhanud) üleväsinud. See on aga algus katastroofile. Muutujaid on kohutavalt palju, eriti neid, mida sa ise kontrollida ei saa. Vahel on kõige kindlamad plaanid ekspromt otsused, aga seegi ei garanteeri, et kõik töötab.
Öelda, et laste kasvatamine on käkitegu, ilma murede ja probleemideta, oleks valetamine. Eks raskusi ja tagasilööke tuleb igas eluetapis, aga teist sellist hetke, kus sul oleks NII suur vastutus, eriti kellegi teise ees, kellegi teise ELU eest, tuleb ette harva. Sa pead igal sammul mõtlema, et jah, ma teeks nii või tahaks naa, aga kuidas on parem lastele? Kuidas on nende jaoks parem, mugavam ja õigem. See ei ole lihtne. Üks asi on sukelduda sellisesse ellu siis, kui see on läbimõeldud otsus ja sa oled kõigeks vaimselt (nii palju kui saab) valmis. Aga kui see kõik prantsatab sulle sülle ootamatult, ette planeerimata? Sul võivad olla eluks ühed plaanid, aga elul on sinule hoopis teised. Enamasti on sul küll ligi 9 kuud aga selleks ette valmistuda, aga mitte alati. Milline oleks mõttekulg siis, nendel kõige raskematel hetkedel? Ma ei kujuta ette. Praegu saan mina näiteks ennast rahustada sellega, et ma olen seda alati tahtnud ja ega ma ei olekski olnud enne oma eluga rahul, kui ma ei oleks täpselt siin, kus ma praegu olen. Siia oleks ma jõudnud ühte või teistpidi.
Ja teha veel kaks last järjest? Ka see oli osa mu Masterplan'ist, mis ma loodan, et hakkab toitma siis, kui lapsed on natukene vanemad, mängivad omavahel rohkem ja on tänu sellele ka üksteisega lähedasemad.
Aga samas ei ole ka see selline asi, et keegi peaks minu postitust lugedes otsustama "Eii! Mina küll kindlasti lapsi ei taha!" Ei, üldsegi mitte. Laste saamine on olukord, mida EI OLE VÕIMALIK mõista, enne kui sa ei ole selles olukorras olnud. Sa võid kiruda oma elu, oma lapsi, ma ei tea mida veel, aga samal ajal oled sa seitsmendas taevas. Minul on hetkel üks äärmiselt väsitav eluetapp, aga see ei tähenda, et kõigil nii oleks. Mõni teine lapsevanem ei pruugi mõista seda etappi, mida ma hetkel kirjeldada üritan. Samas, ega mina ei pruugi ka tema elu päris täpselt mõista. Iga laps on erinev. Iga lapsevanem on erinev. Iga olukord on erinev. Iga kogemus on erinev. Ja seda ei saagi teada ega mõista enne, kui oled seda läbi elanud. Küll peab aga tõdema, et kes teeb, see jõuab. Mina võin siin kurta, kui keeruline mul on kahe lapsega, samas mõni teine tuleb oma kolme või viie lapsega ja jõuab nagu mööda minnes teha minu igapäevastele tegevustele 101 muud asja ka veel lisaks. Jah, sa võid diivanil istuda ja nukrutseda, et ohhh, ma olen nii väsinud ja ma ei saa midagi enda jaoks teha vms, aga tegelikult, kui sa tõused sealt püsti ja hakkad tegutsema, siis sa jõuad veel üllatavalt palju.
Juba esimese lapsega võtsime me mehega enda seisukohaks, et lapse saamine ei hakka meie elu segama. Me ei jätnud ühelegi üritusele minemata selle pärast, et meil oli laps. Me ei jätnud midagi tegemata selle pärast, et meil oli laps. Me käisime temaga metsas geopeitust otsimas, me käisime temaga pereüritusel telkimas, me käisime temaga koos spaas puhkamas, me käisime temaga igal pool, kuhu vähekegi tuli tahtmist minna. Me otsustasime kohe alguses, et meist ei saa need lapsevanemad, kes istuvad koguaeg ainult kodus, sest meil on nüüd lapsed ja muuks aega ei jagu. Me tegime ja me jõudsime. Jah, lapsega koos igal pool käimine oli keerulisem - tuli rohkem läbi mõelda ja planeerida jne - aga mitte kunagi võimatu. Nüüd on jah see olukord veel keerulisem, sest lapsi on kaks ja nüüd on nad mõlemad sellises vanuses ka veel, kus nad ei püsi kohe üldse paigal. Vahel me käime väljas eraldi, nii et üks on lastega kodus. Vahel me käime väljas koos, jättes lapsed vanavanemate hoolde. Aga enamasti käime me väljas siiski kõik koos ja me saame hakkama. Pole ühtegi hetke, kus ma kahetseksin laste saamist. Vahel olen ma küll masenduses, et miks see kõik nii raske peab olema, aga juba järgmisel hetkel tunnen ma taaskord ülevoolavat rõõmu, et mulle on antud nii super lapsed! Olgu mitmes laps sul tahes, ikka sa vaatad üllatunult ja õnnejoovastuses, kui ta esimest korda ennast kõhuli keerab, oma esimese sammu teeb või sulle esimest korda "emme/issi" ütleb. Aga kõige südant sulatavam hetk ÜLDSE, on see, kui su pisike beebi sulle otsa vaatab ja naeratab.
Mul on iga päev hämming, kui palju mul suurem laps juba rääkida oskab. Kui keerulised laused, milline mõttelend ja kuidas küll saaks meid üle kavaldada. Arvaks, et ta enam ei suuda meid üllatada, aga juba järgmisel päeval kasutab ta mingit uut väljendit, mida üldse ei ootaks. Ja noorem tüdruk.... mu lõputu rõõmupall! Kuidas kõige lihtsamad asjad - nagu talla alt kõditamine või pisike musi põsele - panevad ta näo särama ja huuled kilkama. Kuidas ma ootan juba, et näha seda hetke, kui ta kõndima hakkab. Samas kardan seda väga, sest see tähistab järjekordse arenguetapi lõppu - mu pisike beebi on läinud ja temast on saanud "suur" laps...
On päevi, kus ma naudin oma lastega koos aja veetmist rohkem, on päevi kus ma naudin seda vähem. On päris palju hetki, kus ma mõtlen "ma lihtsalt tahaks siit välja pääseda, ma ei jaksa enam!" Ja kui ma siis ükskord pääsengi eemale, siis mis ma teen praktiliselt terve aja, kui ma olen kuskil ilma lasteta? Igatsen neid. Meeletult. Mõtlen kuidas neil läheb, mida nad teevad, kas kõik on hästi ja millal ma ometi neid jälle näen.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar