Imeline emadepäev

Nädal tagasi oli minu elu neljas emadepäev, kuid peab tõdema, et see oli esimene, kus ma tõesti tundsin, et see on tore ja eriline päev. Päris esimene emadepäev ununes meil praktiliselt ära. Beebi oli alles paari nädalane ja mõte emaks olemisest ja veelgi enam emadepäeva tähistamisest oli niivõrd uudne, et alles vahetult enne magamaminekut, hilisõhtul meenus, et võiks ju vähemalt lapsega koos piltigi teha. Järgnevad aastad, ma üritasin meeles pidada, et võiks ju vähemalt lastegagi koos pilti teha. Eriti kuna enamus pilte igapäevaselt kodus teen mina, siis piltidel kajastub mind ennast eriti vähe.

See aasta oli mul emadepäevaga kindel eesmärk - ma tahan endast koos lastega saada vähemalt ÜHTE ilusat pilti ja et oleks lihtsalt üks tore koosveedetud päev. Viimasel ajal olen ma mõnel korral vist oma ootused liiga kõrgele seadnud, et mida kõike ühe päeva jooksul koos ära võiks teha, et see eriti tore oleks ja siis kokkuvõttes on asi ikka luhta läinud. Kartsin ka seekord, et võib nii minna, seega üritasin mitte liiga palju kriteeriume vms ette seada, samas salamisi ikka lootsin nii mõndagi. Ja peab ütlema, et selle aasta emadepäev oli lihtsalt... IMELINE. Ma jäin niiiii rahule! Ma olin niiii rõõmus selle päeva üle!

Kui me tavaliselt vabadel päevadel magame kordamööda hommikuti pikemalt ja mees ütles eelmisel õhtul, et homme on sinu päev, sina saad magada (kuigi olin eelmine päev juba pikemalt maganud), siis seekord ütlesin ma ei! Minu jaoks on mõnus hommik selline, kus saab kõik koos perega rahulikult ärgata ja asjatseda. Et ei pea kumbki üksi hommikul kahe lapse vahet rabelema ja kõike ise ära tegema. Magasime kõik koos, kaua magasime, ca 8:30-9ni (mis on meie puhul võrdlemisi hiline hommik). Kui me suurema tüdrukuga alla korrusele jõudsime, saatis mees mind elutuppa ootama. Peagi tulid nad lastega magamistoast, kolme uue t-särgiga minule, kummalgi lapsel üks seljas, ja tõid mulle oma krundilt korjatud nurmenukud. Tüdrukud olid nii nunnud minu särkides, mis neile olid nagu ülipikad kleidid, samas täpselt parajad, et käimist ei seganud. Väiksem plika peab siia maani seda pluusi, mis tal too hommik seljas oli, enda omaks 😃 Iga kord kui ma seda selga üritan panna, nõuab ta selle endale. Ühel korral vastasin talle, et ei, see on emme oma. Ta noogutas, ütles "jahh", läks minu sahtli juurde ja küsis endale teist uut särki 😃 Juba hommikul saime me mõned väga armsad pildid, kuigi mitte mõlema lapsega korraga. Sõime rahulikult kõik koos hommikust, pakkisime võikud endale kaasa ja sõitsime autoga Lohusalu randa.

Randa jalutama mineku plaan oli meil juba ammu ning kui ma nägin, et emadepäevaks lubati ilusat ilma, siis tegime otsuse, et see on see päev, kui läheme. Külma tuule kartuses olime mitu korda randa jalutama minekut edasi lükanud, aga seekord oli ilm täesti ilus, auto näitas vahepeal isegi 19 kraadi. Olin ükskord varem 'skautimas' ka käinud, et kuidas seal ja mõnel teisel pool olukord on, et kas tasub sinna lastega minna. Eelmine kord läksin samuti hommikupoole ja nägin, et siis oli rahulik, aga lõunast hakkas inimesi juurde voorima. Seetõttu alustasime ka seekord pigem varakult. Sõitsime kohe pärast hommikusööki Lohusallu, kuigi reaalsuses tähendas see siiski ca 11:30 kohale jõudmist. Jalutuskäik oli mõnus. 
   Lapsed mängisid liiva, teokarpide ja käbidega, käisid jalgupidi vees (kummikutega) mängimas. Jalutuskäiku alustasime sadamast ning lõpp-punktiks oli suur pikali puu rannas. Kahjuks suurem tüdruk ei olnud väga tujus seal ronida ja pilte teha, pigem mängis oma hiirekesega liivas. Oleme viimasel ajal mitmel korral metsas jms jalutamas käinud ja suuremast plikast on saanud suur jalutus-entusiast. Vahepeal küsis ise juba igapäevaselt, et lähme täna ka pikemale jalutuskäigule. Muidu on ta väga tubli jalutaja, aga tagasimineku alustamine võtab iga kord hulk veenmist. Nii ka see kord. Kuna tahtsime sadama juures muruplatsil ka väikse pikniku maha pidada, innustasime plikat jäätise saamisega, et tagasi sadamani jõuaksime - väiksem oli juba päris väsinud ja ootas pikisilmi oma lõunaund. Piknikuteki muidugi unustasime maha, aga selle asemel tegime väikse pingi-lõuna.  

Lohusalu rand ja sadam ise on hästi ilusad kohad. Ilus pikk liivarand, teepeal leidub puid ja kive lastele mängimiseks. Sadamas on mõnus muul, kus peal on suur muruplats ja mida ümbritsevad suured kivid, mida mööda meil ka suurem plika väga osavalt ringi turnis. Väiksem on kahjuks veel väheke väike ja natuke liiga hulljulge nende veeäärsete kivide jaoks. Veel enne edasiliikumist vaatasid lapsed huviga, kuidas üks väiksem paat sadamast sõitu läks ning nautisid samaaegselt sadama kohviku juures rahnu-suuruste kivide jms äärte peal turnimist. 

Peagi olime aga sunnitud tagasi autosse suunduma, sest väikesel oli juba ammugi uneaeg ja enam hilisemaks seda venitada ei tahtnud. Hakkasime vaikselt sõitma, lapsed autos kustumas ja arutasime isekeskis. Nii ilus ilm, mõnus päev, kuidagi ei tahaks veel koju minna. Nagunii lapsed magavad autos ja väiksem võiks vähemalt paar tunnikest magada... Miks aega raisku lasta? Järgnes mõningane guugeldamine ja saabus otsus sõita Kaisma Suurjärve äärde. Seal olevat matkarada, vaatetorn ja isegi paadisõidu võimalus. Netist leitud info oli küll natukene lahtine - kui pikk matkarada seal ikka tegelikult on ja kaugel vaatetorn on jne. Ka kohale jõudes algselt ühtegi infotahvlit ei leidnud ja järv paistis suhteliselt suur. Kuigi netis oli midagi kirjas ka 1,6km pikkusest rajast, paistis, et pigem on tegu 6-7km pikkuse ümber järve mineva teega. Noh, mis seal ikka, kui me nii kaugele juba tulime, teeme ära. Käru on kaasas, kuhu väiksem panna ja kui suurem peaks väga ära väsima, saame panna tema kärru ja siis on väiksemat lihtsam süles tassida, kui suuremat. 

Järve äärde jõudsime kl 16. Parklast mitte väga kaugele jäi kohe tehisbassein ning laste mänguplatsike mängumajade, liumäe ja ronimisalaga. Teekond sai alguse muidugi sealt ning kasutasime seal juhust ka väike eine oma võikude näol teha. Peagi alustasime ka matkaraja läbimist. Üpris kohe jõudsime ka Kaisma puhkealani, kus oli peopidamise majake ja isegi ujuv saun. Pärast seda aga algas ka see õige matkarada - lõpuks leidus ka üks infotahvel. Sealt nägime, et kogu rada on jah ilmselt ca 6km, aga vaatetornini vaid 1,6km. Super! See tundus väheke realistlikum variant, kui 6km kahe väikse lapsega. Sealt maalt algas ka laudtee. Suurem tüdruk pani sellise entusiasmiga kohe alguses minema, et raske oli sammu temaga pidada. Rahvast kuigi palju ei olnud, mõni üksik seltskond tuli vastu või tagant, keda paar korda oli vaja mööda lasta. Parklaski oli kokku võib-olla 4-5 autot. Mõniaeg enne vaatetorni hakkas suurem tüdruk väsima ja tegime käruvahetuse vangerduse ära ning võtsime väiksema sülle. Sellse aga ei olnud midagi väga imestada, sest suurem ei olnud tegelikult suurt midagi söönud. Olime küll võikusid kaasa teinud, ka tema maitse järgi, kuid kohapeal selgus, et talle ei sobinud see, et olime kodus võileiva-masinaga saiad ka soojaks teinud, et need paremini koos püsiks ja vähem pudiseks. Vaatetorni juures saime ta kokkulepetega sööma, kuid sõi ära vaid pool võikut - näost oli juba näha, et seegi läks poolvägisi ja talle tegelikult väga ei meeldinud. Õnneks olid mul kotti jäänud ka paar tuubi-püreed, mis meil päeva päästsid ja tagasitee läks veelgi lõbusamalt.

Kaisma matkarada oli siis esimesed 1,6km laudteena, kuni vaatetornini. Vahetult enne vaatetorni keeras üks pisikene jalgrada metsa - ilmselt see oli siis see ümber järve minev tee. Me ise seda aga lähemalt vaatlema ei läinud. Vaatetorn väga kõrge ei olnud, paar trepi kõrgust, aga võrreldes järveäärse teega üllatavalt tuulevaikne, sest ühest küljest oli see piiratud kõrge metsaga. Teisel pool laius ääretu raba. Lastele olid need trepid aga põnevad ronimised ja peagi (pärast suurema tüdruku taaskordset pikka veenmist) alustasime tagasiteed pikki ilusat järvekallast. Algselt me ei julgenud väiksemat väga kärust välja lasta, kuna kartsime, et ta hakkab laudteelt pidevalt maha ronima/kukkuma. Tagasiteed aga alustasime selle peale, kui ta pikki teed jooksu pani. Väga ilusti püsis tee peal ja nautis seda ringi jooksmist. Temal jagus jaksu ca 0,5 kilomeetriks ning pärast mähkuvahetuspausi jätkas ta väsinuna kärus. Suurem plika aga! Ma tean, et ta on ääretult tubli, aga mul tõsiselt jäi karp lahti, et ta jalutas terve tagasitee ka veel iseseisvalt ära! Minnes tegi aeg-ajalt õlekõrte ja vee jms uudistamispeatusi, kuid tagasiteel üritasime teda laulu ja mänguga pidevas liikumises hoida (kell hakkas ka taaskord omajagu saama) ja ta kõndiski terve tee ise ilusti tagasi ära! Meie gps-id näitasid kogu edasi-tagasi läbitud tee pikkuseks umbes 4km. Ja kokku, koos kõikide pausidega, läks umbes 2,5h. 

Tagasi mänguplatsini jõudes kaalusime ja uurisime sügavalt ka paadiga järvele mineku võimalust - seda oli meil plika küsinud juba Lohusaluski, kui seal paate nägi. Lõpuks otsustasime, et kuna kell hakkab juba 20le lähenema ja väiksem tüdruk on suhteliselt kutu omadega, on õigem vist tagasiteed kodupoole alustada. Üritasime veel natukene venitada, et lapsed liiga varakult magama ei jääks, sõitsime esialgu vaid Järvakandini ja käisime seal poest natuke süüa ostmas ja tegime veel õhtuse eine. Kella 22ks olime jälle tagasi kodus, panime lapsed voodisse ja muljetasime oma toredast päevast.

*Tähelepanek  - mees peab ikka aeg-ajalt tõdema, et minu "igaks juhuks" asjade kaasa võtmine, kui me kuhugigi lähme, kannab ikka vilja. Kuna ma teadsin, et lähme lastega mere äärde, olid mul igaks juhuks mõlemale lisaks tavalistele hädaabi vahetusriietele ka täisvarustus õueriideid ja jalanõusid jms kaasas. Lisaks lõunasöögi võikud jms. Kui neid ei oleks olnud, ei oleks me saanud teha ekspromt väljasõitu kaugemale, sest oleks olnud liiga palju aga'sid, mis oleks võinud valesti minna. 

Kokkuvõtteks oli aga viimase aasta üks ilusamaid päevi, mis kulges mõnusalt, rahulikult ja ilma pingeteta. Tänu minu pidevale telefoniga piltide klõpsimisele õnnestus meil saada ka palju väga ilusaid pilte ning lõpuks ka minu ihaldatud ilus pilt minust koos mõlema lapsega :)