pühapäev, 17. märts 2019

Minu esimene

Oma esimese tegelusraamatu valmistamist alustasin ma umbes aastake tagasi, 2017. aasta lõpus või 2018. aasta alguses.

Minu esimene
Ma ei mäletagi päris täpselt, millal või kust mul see idee tuli, et ise nüüd järsku quiet book'i tegema hakata. Üheks ajendiks võisid olla kaks samas stiilis raamatut, mis meile ühed tuttavad edasi pärandasid, sest nende laps oli neist juba n.ö. välja kasvanud. Need tundusid toredad, kuid väga algelised. Kummaski oli umbes neli lehekülge ning igal pöördel üks üksik tegevus. Näiteks tee üks lukuke või nööp lahti. Seo üks pael kinni. Õpi tähti ja numbreid lehekülgedelt, kus ühel leheküljel oli täht A ning pildil üks õun (ing.k. apple), mille sees sai natuke ussikest edasi-tagasi liigutada. Või number 2 ja kaks linnukest, kes "paistsid aknast", millel sai katted eest ära võtta. (Paar näite-pilti on postituse lõpus.) Aga lehekülgi oli kokku nii vähe, et tähti ja numbreid saaks sealt õppida vaid mõne üksiku... Seega ega neist kuigi pikaks just tegevust ei olnud ja need tundusid võrdlemisi mõttetud.

Ilmselt millalgi tol hetkel mul tuligi meelde see isetehtud tegelusraamat, mida mulle paar aastat varem tutvustati. Sellele järgneski pikk guugeldamine, mis asi quiet book täpselt on, kuidas seda teha ning milliseid mänge ja tegevusi teised enda raamatutesse teinud on. Uurisin, kas kuskil isetehtud raamtuid ka müüakse, aga üldmulje neist oli suht sama kui mul juba kodus olevatestki ja hind ülemäära kallis. Niisiis saigi mingihetk vastu võetud otsus - ma teen ise!

Mõeldud, tehtud! Või no vähemalt tegema hakatud.
Kogusin netist (eelkõige vist Pinterestist) ideid ning uurisin ka oma tuttava käest, mis tema tegi - mäletasin, et tal olid väga põhjalikud ja korralikud raamatud. Saadud ideedest panin kokku ja kujundasin mängud, mis tundusid mulle kõige huvitavamad. Mõne lehekülje kujundasin ka nullist ise, aga neid veel kahjuks teostada jõudnud ei ole. Käsitöö-projektid algavad mul alati hääästi suure tuhinaga - ideed kogutud, tegevus planeeritud, kähku materjale hankima ja muudkui kukun tegema. 


Natuke märkmeid erinevatest ideedest

Kahjuks niimõnigi kord raugeb see inspiratsioon poole töö pealt ning projekt võib jääda katki. Ka seekord jäi asi alguses natuke poolikuks - raamat on iseenesest ilusti valmis ja mängitav, kuid lehekülgi natuke vähem kui võiks. Üheks peamiseks piiravaks faktoriks oli ajapuudus.

Quiet book'i valmistamine on võrdlemisi ajamahukas töö, sest detaile ja nokitsemist on omajagu. Poole aasta jooksul sain valmis 6 lehekülge (+ kaaned), mis sisaldasid kokku 5 erinevat mängu. Raamat täitis oma eesmärki, kui see suvel ringi reisides meie aasta ja paarikuu vanusele lapsele autosõidu ajaks tegevust andis. Küll aga muutus selle suvega elu väga kiireks ja keerukaks. Esiteks olin ma umbes 4. kuud rase. Lisaks sellele, et minu jaoks oli see rasedus raskem, kui eelmine, pidin ma terve raseduse aja tegelema ka oma 1,5 aastasega. See aga tähendas, et ma olin koguaeg väga väsinud. Teiseks, me ehitasime (loe: lasime ehitada) endale maja, kuid selle valmimine muudkui venis ja venis. Siis tagatipuks, nagu maja ehitamine veel liiga vähe tegevuses hoiaks, müüdi suvel maha korter, mida me üürisime, ning me elasime 3-4 kuud kohvritega minu vanemate juures. Poole aasta jooksul kolisime põhimõtteliselt kaks korda. Ühesõnaga, kuni praeguseni, kus me oleme lõpuks oma uues majas paar kuud sees olnud ja sisse elanud, ei olnud mul õmblemisele kuigi palju aega mõeldagi.

Ükspäev ma siin istusin diivanil ja mõtlesin - kahe lapsega igapäevaselt kodus istumine võib muutuda kaunis üksluiseks ning mul läheb vaja mingit lisaväljundit, et tekiks tunne, et ma olen midagi ära teinud. Ärge saage valesti aru - lapsed ise on väga suur saavutus, kuid nendega päevast-päeva koos olemine ei tekita enam igapäevaelus seda saavutustunnet. Kuid siis jäi mulle silma veidi poolelijäänud raamat ning kujutlusvõime hakkas taas kiirgama ja jooksma. 

Mu esimene tegelusraamat on tehtud üleni vildist ning enamus kinnitusi on krõpsud. See kombo ei ole aga kõige ideaalsem. Vilt ise on läinud aja jooksul topiliseks ja ega laps krõpsusid alati just väga täpselt kinni ei pane - need jäävad päris hästi ka vildi enda külge kinni. See on aga topilisust veelgi suurendanud. Seega otsustasin siirduda uue raamatu kallale algsest plaanist varem - ma tahan proovida teha uue raamatu osalt muust riidest lootuses, et nii on tulemus parem ning võib-olla ka valmistusprotsess natukene lihtsam. Teine asi, mis mind esimese raamatu puhul häirib, on kaunis pehmed leheküljed - mõne mängu edukamaks toimimiseks peaks need paremini oma kuju hoidma. Ma plaanin natuke veel uurida kuidas lehekülgi tugevamaks saaks teha. Suvel olin ma aga uue vildist lehekülje tegemist alustatud, seega ma lisan eelmisesse raamatusse veel viimane lehekülje, enne kui selle juurest päris edasi liigun. See annab mulle ka võimaluse enne uue raamatu alustamist katsetada magnetite kasutamist krõpsude asemel. 

Juba raamatut tegema hakates teadsin, et ma tahan selle lapsele mängimiseks kätte anda enne, kui mul võib-olla päris kõik leheküljed valmis on. Seetõttu ei õmmelnud ma lehekülgi kaante külge, vaid kinnitasin kaante külge rõngad, mille külge omakorda kinnitasin leheküljed. See jättis vabaduse soovi korral lehekülgi juurde panna, vahetada või eemaldada. Lisaks näeb see hea välja ja lehekülgede keeramine on väga mugav. Ma olen selle otsusega väga rahul ja teen järgmisele raamatule kindlasti samasuguse kinnitus-süsteemi. 

Asi mis ma esimeses raamatus algsest plaanist erinevalt tegin, oli suures koguses paela kasutamine lahtikäivate detailide kinnitamiseks. Alguses ma seda teha ei tahtnud, aga kui esimesed krõpsuga numbrid olid juba diivani alla kadunud enne, kui ma leheküljed kokkugi õmmeldud sain, pidasin seda siiski vajalikuks. Selle tulemusena näeb raamat palju rohkem ülekoormatud välja, kuid vähemalt on kõik tükid veel alles, mis muidu oleks kindlalt autos, ja teab kus mujal, kadunud. Eks ma pean selle üle veel mõtlema, aga tahaks uude raamatusse vähem segadust. Võib-olla õnnestub teha vähem väikseid lahtiseid detaile.


Paeltega ja ilma

Asi, mille üle olen ma väga uhke ja oma esimese raamatu puhul väga rahul (eriti veel selle kohta, et see on siiski mu kõige esimene), on kaaned. Nende valmistamisse panin ma väga palju tööd, aga peab tunnistama, et need tulid ka väga korralikud. Rahul olen ma ka kõikide raamatus olevate mängudega - kujundid, numbrid, värvid, tigu ja hiire-juustu mäng - kuigi mõnda neist oleks saanud teostada ilmselt veelgi paremini.
Kõige selle valmimiskäigu ja ka olemuse tutvustamisega jätkan ma järgmistes postitustes. 

Näide poe tegelusraamatust

Näide poe tegelusraamatust

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar