Numbrimäng

Tegelusraamatu valmistamist alustasin ma numbrite ja kujundite mängudest, seejärel tegin ma värvide mängu ja siis kaaned. Praegu valmis olevatest lehtedest viimasena tegin hiire-juustu ning teo mängud.

Numbrite mäng oli esimene asi, millega ma tegelema ja katsetama hakkasin, isegi enne kaante tegemist. Ühest küljest tundub selline järjekord ebaloogiline, samas teisest küljest on lihtsam teha kaasi sisu järgi, kui sisu kaante järgi. Muidugi kui on väga täpne plaan ette ära tehtud, siis ei tohiks vahet olla, aga kuna see oli mu esimene raamat ja mul päris reaalne ettekujutus tulemusest puudus, siis oli see ilmselt siiski õige tegutsemisviis. Näiteks algselt ei osanud ma arvestada (või ei mõelnud sellele), et ei pane lehekülgi otse kaante küljes olevate rõngaste külge, vaid õmblen iga lehekülje äärde selle jaoks eraldi ühist värvi ribad.

Numbrimängu algne skeem

Numbrimäng on natukene arvelaua moodi. Mina tegin 10 erinevat rida (kokku kahel leheküljel), nii et iga rea otsas on üks number ühest kümneni ja igal real vastav arv nööpe. Viimaseid saab mööda nööri edasi-tagasi liigutada, kas niisama mängides või nende kokku lugemiseks. Rea alguses olevad numbrid on eemaldatavad - need saab küljest ära võtta, proovida neile õige koht leida ja sinna krõpsu abil taas uuesti kinnitada.

  

Algselt plaanisin ma liigutatavate osadena kasutada pärleid vms, mis oleks kõik ühesugused, kuid igal real oma värvi. Täpselt selliseid, nagu ma tahtsin, siiski ei leidnud. Selle asemel jäid käsitööpoes silma erikujulised nööbid, mida oli erinevaid värve. Kahjuks kõikide numbrite tarvis täpselt ühesuguseid kujundeid ei saanud, aga sain kõik vajaliku kokku kahe erinevaga - karud ja naerunäod. 

Nagu mainitud, said iga rea nööbid valitud erinevat värvi ja iga numbri panin vastavusse sama rea nööpidega - esimeseks on üks roheline karu ning selle ees olev nr 1 on samuti rohelist värvi. Kuna kõik numbrid oli plaanis teha eemaldatavad, otsustasin teha neile ka leheküljele õiget tooni "kodukoha". Iga rea jaoks lõikasin välja kolm identset numbrit - kahele õmblesin vastaskülgedele krõpsud, millest ühe (kõvemate harjastega krõpsupoole) õmblesin leheküljele ja teise viimase identse numbritüki külge. Tulemuseks olid kenad, kahekordsest vildist numbrid, mida saab krõpsuga kinnitada leheküljel olevatele võrdlemisi viisakatele "kodukohtadele". Need numbrid olidki esimesed, mis lapsele mängida andes, kohe kaduma hakkasid. Kuigi ma algselt ei tahtnud, lisasin neile hiljem paelad, mis ühendasid iga numbrit oma "kodukohaga". See tundus küll natuke asjatu mängu lihtsustamine (õiged numbrid on koguaeg omavahel ühenduses), aga kui ma oleks kõik ühte kohta kinnitanud, siis oleks paelad väga pikad jäänud ja segadust veel rohkem olnud.

Alguses ma millegi pärast arvasin, et hea idee oleks paelte, mida mööda saab nööpe liigutada, kinnitamiseks lõigata kummasegi otsa pilud, et saaks nööri enne kinni õmblemist läbi augu lehekülje teisele poolele tõmmata... Peagi aga taipasin, et sälkude sisse lõikamine ainult nõrgestas kangast ja raskendas õmblemist, mitte ei teinud asja kuidagi paremaks. Edasi õmblesin lihtsalt üle paela ja siis lõikasin paela otsa ära.


 

Paelad tuleb kinnitada võrdlemisi tugevalt. Üksikud nööbid püsivad päris hästi, aga mida rohkem neid on, seda rohkem nad tõmbavad nööri lonti. Vilt ise on ka suhteliselt pehme ja ei hoia paela pingul. Ma enda mängul just hiljuti õmblesin praktiliselt kõikide ridade otsad uuesti üle, et need ilusti sirged oleks (olid aja jooksul kuidagi lõdvaks läinud).

Lõpptulemus

Tähelepanekud - lisaks paelte kasutamise ja kinnitamise kohta käivatele.

* Paelte ja ka "kodukohtade" kinnitamise jaoks  kasutasin masinal 4mm madalpistet.

* Kõik õmblused tegin masinaga. Praeguseks olen avastanud, et väiksemate detailide tegemine (krõpsude külge õmblemine, lahti käivate numbrite kokku õmblemiseks) on käsitsi õmblemine lihtsam ja täpsem ning laste kõrvalt mugavam (saan paralleelselt samal ajal midagi õmmelda ja ka lastega tegeleda). Masinat eelistasin vist selleks, et õmblus oleks vastupidavam ja läbi krõpsu on käsitsi nõela päris raske suruda.

* Õmblemiseks kasutasin kas vildiga võimalikult sama värvi niiti või just kontrasti loovat tooni - nii tundus kõige kenam.

* Hiljem olen näinud ka erinevatel mängudel lahendusi, kus iga väiksem number või täht on õmmeldud nt ümmarguse tausta/padjakese peale ja on nii ilmselt natuke vastupidavam, kui erikujulised numbrid.

* Lehekülgede mõõdud on umbes 22x22cm (+ 3cm kinnitusriba köitmiseks) - seda sellepärast, et poest materjale otsides leidsin erinevas toonis ühesuurused vildi-ruudud ning kõige lihtsam oli see baassuuruseks võtta. Põhivärve (sinine, kollane, roheline, punane), mida eeldasin et kulub ka rohkem, võtsin meetriga. Lisaks leidsin kotikese, kus oli erinevaid värve vilditükkide jääke - sealt sai väiksemate detailide jaoks erinevaid värve, ilma et oleks pidanud selle jaoks suure tüki kangast ostma.

* Esialgu kasutasin igal pool kinnitusteks krõpsusid - hea lihtne igas vanuses. Minu laps avas neid juba aastasena, kinni hakkas panema võib-olla 1,5 aastasena. Praegu teen esimesi katsetusi magnetitega. Varsti lisan ilmselt ka trukke ja nööpe - praegu, pea 2-aastasena, tunduvad need talle just huvipakkuvad ja paraja pusimisena.

Erinevas suuruses vilditükid